style="font-size:15px;"> “Kui ma teile näitan, mida Flamingo teha oskab, kas te püüate siis… mõista?”
“Päris kindlasti.”
Alita kõhkles, suutmata otsustada, kas mees on usaldust väärt või mitte. Siis lausus ta, justkui kõneleks iseendaga:
“Ma pean… teid veenma.”
Rääkides kummardus ta ettepoole, et Flamingo kaela patsutada, ning andis talle käskluse.
Clint Wilbur mõistis, et tütarlaps soovis teda paigale jäävat, ning hoidis oma hobust kinni, kui neiu tema ees ringi traavis.
Flamingo liikus ühtlase sammuga, siis, alludes uuele käsule, traavis ta ning tõusis tagajalgadele, astus mõne sammu, traavis siis jälle, ning kordas esitust.
Kui ta ringi täis oli teinud, pani Alita ümin ta valssi keerutama, ikka ringi ja ringi liikus ta neiu häälekõla saatel.
Mees liikus mõne sammu tahapoole, kui Alita hobuse ringi keskele suunas ning too taas tagajalgadele tõusis, esimestega õhku kaapides.
Siis, laskudes ühele põlvele, teine esijalg ette sirutatud, noogutas hobune Clint Wilburi ees kolm korda peaga.
Etenduse lõppedes vaatas Alita esimest korda ameeriklase poole ning ratsutas Flamingoga tema kõrvale.
“Suurepärane!” lausus mees.
“Ta oskab teisi trikke ka,” sõnas Alita, “aga neid, mida praegu näitasime, sooritab ta veatult, kui tahes mitu korda neid ka teha.”
“Flamingol on väga hea õpetaja.”
“Ma alustasin, kui ta oli vaid mõne kuu vanune,” seletas Alita. “Loomulikult järgneb ta mulle kõikjale ning tuleb mu juurde, kui ma teda kutsun, isegi kui ta mitme karjamaa kaugusel on. Ta võib viielatisest aiast üle hüpata, et mu sõna kuulata.”
“Vägev!” lausus Clint Wilbur.
“Ma ei suuda temast lahkuda. Ta on kõik, mis mul on… ainus olevus… maailmas… kes mind armastab.”
Tema hääles oli eksimatu tukse ning hetke pärast, kui Clint Wilbur midagi ei öelnud, kostis ta:
“Palun… ärge küsige tema järele, kui hommikul lossi tulete. Ma tõin ta täna siia ainult seetõttu, et ta vajas treenimist, ning ma arvasin, et te tulete hiljem.”
Kell oli tegelikult alles veidi kuus läbi ning puuvõrad metsas hommikuuduga kaetud.
“Ma ei maininud eile õhtul Tema Hiilgusele, et ma mõningaid tema hobuseid juba näinud olen,” sõnas Clint Wilbur.
“See rõõmustab mind.”
“Mul oli tunne – te ei sooviks, et ma seda teen,” jätkas mees, “muidugi oleksin ma ka piinlikku olukorda jäänud, kui Tema Hiilgus oleks pahandanud, et ma tema valdustesse tungisin.”
“Ja ma ei arva… et hertsog heaks kiidaks, et ma teile hobuseid näitasin,” lausus Alita.
Tegelikult oli ta üsna kindel, et onu ja onunaine oleksid maruvihased, kui saaksid teada, et ta vargsi mõne mehega kohtub, eriti veel Clint Wilburiga.
Vaatamata sellele üllatas teda, et mees oli olnud piisavalt peenetundeline tajumaks, et ta ei soovi hertsogit teadvat, et uus naaber on nii mõnegi tema hobusega juba tutvust teinud ning nendega ratsutanud.
Tegelikult oli neiu kogu õhtu murelik olnud, kartes, et tal võiks pahandusi tulla, kuna ta ei olnud juhtunust rääkinud.
Justkui teaks ta, millist kergendust tema diskreetsus oli tütarlapsele toonud, lausus Clint Wilbur:
“Inglismaal, kus etikett nii suurt rolli mängib, on väga kerge vigu teha. Nagu minu talunikud ütlevad, pruugib ainult suu avada, et sõnad sinna sisse pandaks!”
Alita naeris, mis oligi mehe eesmärk olnud.
“Ma kaldun siiski arvama,” lausus ta, “et kuna minu kasvatus on olnud ülimalt kosmopoliitne, võite te loota mu taktitundele.”
“Kas te olete varemgi Euroopas käinud?”
“Korduvalt,” vastas mees, “aga Inglismaal ainult juhuslikult ning lühikest aega. Seetõttu ongi minu jaoks nii intrigeeriv olla Inglismaal maaomanikuks.”
“Marshfieldi mõis on suurepärane!”
“Kas te tunnete seda hästi?” küsis mees.
“Ma olen tihti sealsetes tallides käinud, pärast seda kui mõisaomanik suri,” vastas tütarlaps. “Need ei ole küll nii avarad ja õhurikkad kui meie omad, aga kui te sinna mõnevõrra raha paigutate, saaks seal nii mõndagi korda saata.”
“Ma näen, et pean tulema teie käest nõu küsima.”
Tütarlaps heitis talle kiire pilgu ning mehele tundus, et neiu pidas öeldut sarkastiliseks.
“See on kutse,” lausus ta. “Ma näen, et te teate hobuste kohta palju, ning viis, kuidas neid siin maal tuleb pidada, erineb sellest, kuidas neil Texases peaaegu metsikult ringi lastakse joosta.”
“Mind huvitaks väga, kuidas neid seal treenitakse,” lausus Alita. “Ma olen erinevates riikides kasutuselolevate meetodite kohta lugenud niipalju kui võimalik, kuid enamik raamatuid, kui neid üldse saada õnnestub, ei ole just kuigi informatiivsed.”
“Ma vaatan, kas leian teile midagi,” sõnas Clint Wilbur. “Kas te loete palju?”
“Pidevalt,” lausus Alita. “See on ainus viis, kuidas ma saan…”
Ta peatus äkki.
Ta oli tahtnud öelda “maailmaga väljaspool lossi ühendust pidada”, kuid ta teadis, et see oleks olnud ettevaatamatu.
Ta kartis, et mees hakkaks pärima, mida ta oli tahtnud öelda, ning tundis seetõttu kergendust, et nad jõudsid just sel hetkel teiste hobuste juurde, kes tallipoiste seltsis ootasid.
“Ma sooviksin teiega võidu sõita,” ütles Clint Wilbur. “Kas ma võin endale ratsu valida, et te edumaad ei saaks?”
“Mul on tunne, et te süüdistate mind sohitegemises,” vastas Alita, “aga muidugi on valik teie.”
Alitale meeldis, kuidas mees iga hobust uuris, otsides nende tugevaid külgi, mida neiu nii hästi tundis, ehkki ta oli kindel, et võõral ei jäänud märkamata ka ükski viga.
Lõpuks lausus mees:
“Ma sõidan Rajah’ga.”
Alita korralduse peale tõstis üks tallipoistest sadula Clint Wilburi hobuse seljast teise ratsu selga.
“Ja milline on teie valik?” küsis Clint Wilbur, “ning kas ma võiksin lisada, et tunnen end ikka veel händikäpi väärilisena.”
“Ma kahtlen selles,” lausus neiu, “ning usun, et mulle sobiks Metsik Lääs. Ta on üks nooremaid hobuseid neis tallides, kuid mul on tema suhtes suuri lootusi.”
Metsik Lääs
