.

Скачать книгу

ri märkus

      Seisusevastased abielud kuninglikes perekondades on olnud tihti väga õnnestunud. Tema kõrgus Hesseni prints Alexander põgenes 1851. aastal krahvinna Julia van Hanke'iga, tüdrukuga, kes polnud isegi aadlisoost. Temast sai tema kõrgeauline hiilgus Battenburgi printsess ja ta rajas võimsa ning auväärse kuningliku Battenburgi Mountbattenite perekonna.

      1847. aastal abiellus Prints George, Cambridge krahv, kuninganna Victoria nõbu, kauni tantsijanna Louisa Fairbrotheriga ja oli temaga väga õnnelik.

      Tema Majesteet Kreeka kuningas Alexandros abiellus salaja Aspasia Manosega, oma isa adjutandi tütrega. Neiule ei antud tiitlit ega valdusõigust, ent nende tütrest sai tema kuninglik kõrgus Kreeka printsess Alexandra.

      Esimene peatükk

      1856

      Tema Majesteet kuningas Maximilian tõusis diivanilt, millel ta oli lebanud, ja pani klaasi käest.

      „Ma pean tagasi minema,” sõnas ta.

      „Mais non, mon Brave!” 1

      Hüüatus tuli ennast peeglist vaatleva naise punastelt huultelt.

      Ta ei pööranud tähelepanu oma näole, mis oli vägagi võluv, vaid teemantidega ümbritsetud rubiinidest kaelakeele, mis kaardus ümber tema valge kaela.

      „Sa ei tohi nii kiiresti lahkuda,” ütles naine.

      Kütkestav aktsent muutis tema üsna tavalise hääle millekski väga ahvatlevaks.

      Arvates siiski, et ta protest polnud küllaldane, liikus ta kuninga poole, lastes oma pitsidega šifoonnegliþeel lahti vajuda.

      „Kas sinu meelest sobib su kingitus mulle, Mon Cher2?” nõudis ta mehe ees seistes.

      Mehe silmad ei olnud suunatud kaelakeele, vaid sellest allapoole jäävale suurepärasele figuurile, mis oli juba terve Pariisi vaimustusse viinud.

      La Belle 3 – just selle nime all tunti teda laval naeratas teadvalt, ja lasi aeglase õrna õlaliigutusega negliþeel oma paljaste jalgade juurde põrandale kukkuda.

      Ta nahk oli väga valge, piht peenike ja rinnad ning puusad kaardusid viisil, mida mood küll nõudis, ent mida sellises täiuslikkuses võis näha väga väheste naiste juures.

      Ta seisis ilmekas liikumatuses, jälgides kuninga pilku üle oma ihu libisemas.

      Siis liikus ta vaikse ebamäärase häälitsusega mehe poole, põimis käsivarred ümber ta kaela, huuled otsimas mehe omi…

      Tükk aega hiljem jalutas kuningas peegli juurde oma lipsu sõlmima.

      Nad olid nüüdseks kohad vahetanud ja La Belle lebas diivanil rahuldatud rammetul ilmel, rubiinkaelakee endiselt valgel nahal kumamas.

      „Sa sundisid mind hiljaks jääma,” ütles kuningas. „Aga peaminister lepib kahtlemata seletusega, et ma olin tähtsa asjaga seotud.”

      „Mis võiks küll minust tähtsam olla?” uuris La Belle.

      „Peaminister leiaks sellele küsimusele suure hulga vastuseid!” vastas kuningas naeratades.

      Lõpetanud lipsu sidumise, vaatas ta pilkaval ilmel oma näo peegeldust, nautides ninast suuni söövitunud küünilisi jooni.

      Teda vaadates mõtles La Belle, et isegi kui mees poleks kuningas, peaks ta teda ikkagi kõige tulisemaks ja rahuldust pakkuvamaks armukeseks, keda ta senini on tundnud. Ja naine võis otsustada pikaajalise kogemuse põhjal.

      Võrgutatuna kaheteistkümneaastaselt, oli ta tõusnud täheks läbi üksteisele järgnevate voodite, kuni ta ilmus Le Théâtre Impérial de Châtelet'isse, kus kuningas oli teda näinud.

      Naise armukeste seas oli olnud krahve, markiisid ja üks üsna vähetähtis Itaalia prints, aga kuningal oli võlu, mis oli naise arust vastupandamatu.

      Tõsiasjast, et mees oli ka rikas ja valmis tegema naise elu väga mugavaks, oli küllalt, et veenda naist lahkuma Pariisist ja tulema kuningaga Valdastieni, maale, mida mees valitses.

      Palee juures oli erateater, kus naine võis, mil iganes ta heaks arvas, austatud vaatajaskonnale tantsida.

      Ent palju põnevam oli tantsida üksnes kuningale Château's, kuhu mees oli ta paigutanud ja mis oli ehitatud sajandi eest palee aeda.

      Esimesena oli oma armukese sinna elama pannud kuninga vanaisa, kes oli liiga vana, et sõita pealinna nautima rõõme, mida ainult ilus naine võis talle pakkuda.

      Et asjade korraldust veelgi lihtsustada, oli Château ühendatud paleega maa-aluse käigu abil, kuhu võis siseneda kuninglikust kabinetist salaukse kaudu, mille võti oli ainult monarhi käes.

      „Millal sa jälle tuled?” küsis La Belle.

      Ta ootas pinevalt vastust, kuna polnud iial kindel, mida mees vastab.

      Ent oodates teadis ta, et oleks rumal üritada kuningat siduda mingi aja või isegi päevaga, mil ta tuleks naist jälle külastama.

      Kõikvõimsa, kehastunud seadusena, väärtustas ta oma vabadust üle kõige muu ja naine teadis, et targem olnuks mehele mitte midagi öelda, vaid nagu ennegi kannatlikult oodata, kuni mees suvatseb teda külastada.

      Kõigis oma eelmistes armusuhetes oli naine sedavõrd domineerinud meeste üle, kes teda ihaldasid, et naine hoidis neid põlvili ja tõstis nad kas ekstaasi või tõukas musta meeleheitesse.

      Kuningas oli aga teistsugune.

      Kuigi naine teadis, et erutab meest ja mees premeeris kahtlemata teda naudingu eest, mida naine andis, siiski polnud ta kunagi kindel, et ei leia ennast homme tagasi Pariisi reisimas ilma ühegi selgituseta ärasaatmise kohta.

      Kui mees peeglist eemale pöördus, tõusis naine diivanilt, tõmmates oma negliþee pehmed hõlmad uuesti enda ümber. Ta teadis enda ametikogemusest, et ainult rumalad naised jäetakse maha, kui mees neid enam ei ihalda.

      Ta seisis, vaadeldes meest oma tumedate silmadega, kui too kallutas end pisut, tõmmates selga oma kitsast pintsakut, mis tõi esile ta laiad õlad ja kehakuju atleetliku tugevuse.

      Naine ütles pehmelt:

      „Sa oled väga kena mees ja kui sa minust lahkud, loen ma tunde, kuni saan sulle jälle kord öelda, kui tugevasti mu süda tuksub sinu jaoks.”

      La Bellerääkis tundeliselt, ent kuningas kõverdas pisut huuli, sest ta tundis ära read ühest etendusest, milles naisel oli vähe teksti, mis oli aga edukas ainult tänu tema tantsule.

      Peamiselt olidki meest köitnud nii naise tantsimine kui ka suurepärane figuur. Ta oli La Belle'iga koos olles tihti mõelnud, et – nagu paljud teisedki naised mida vähem ta rääkis, seda veetlevam ta oli.

      Kuninga silmad vilksasid üle naise, enne kui ta rääkima hakkas. Ta ütles ukse poole liikudes:

      „Võib-olla ma korraldan teatris etenduse järgmise laupäeva õhtul. Ma mõtlen selle peale, ja kui võimalik, annan sulle sellest teada piisavalt vara, et jõuaksid seada uue tantsunumbri, mida ma veel näinud ei ole.”

      Enne kui La Belle

Скачать книгу