iseendaga. Ja kuna Sophie ei vastanud, jätkas ta:
„Ma olen kindel, et tean, miks ta oma meelt muutis. Papa rääkis alles üleeile õhtul parun Meyerile Bismarcki otsusest Saksamaad laiendada.”
Ta peatus, enne kui veendunult jätkas:
„Just! Sel põhjusel soovib kuningas Maximilian mitte ainult kindlustada seda, et meie riik liitub temaga Saksamaa vastu, vaid ta peab saama ka pärija.”
Kui Zita oli selle enda jaoks selgeks mõelnud, ei eeldanudki ta, et õde vastab. Ta teadis, et Sophie polnud vähimalgi määral poliitikast huvitatud. Ta mitte ainult et ei püüdnudki kuulata pealt vestlust, kui nende isa riigimehi võõrustas, vaid ei lugenud isegi iial ajalehti.
Zitale meeldisid ajalehed sama palju kui raamatud.
Talle tundus, et ta aju on jagatud kaheks osaks: üks tegeles poliitiliste ja muude probleemidega, mis ründasid kogu Euroopat, ja teine pool oli tema fantaasiamaailm, kus kõik oli ilus ja muinasjutuline.
Seal polnud muid probleeme kui need, mis tekkisid nümfide ja saatürite, paharettide ja haldjate vahel või sireenide seas, kes oma ilu ja lauludega meelitasid meremehi ja nende laevu hukatusse.
Lugu, mida ta luges, kui Sophie teda segas, rääkiski sireenidest ja hetkeks oli tal raske pöörduda pikkade lainetes voogavate lokkidega sireenide juurest naiseotsingul oleva kuningas Maximiliani juurde.
Siis ta taipas, et need kaks lugu polegi lõppudelõpuks nii erinevad.
Tema ema, suurhertsoginna oleks olnud kohutatud avastades, et Zita teab kuningas Maximiliani kuulsa olevat selle poolest, et mehe eestkoste all on olnud kõige kuulsamad ja võluvamad naised, kes kunagi teatrilaval on esinenud.
Muusikaõpetaja, kes Zitale klaveritunde andis, oli kunagi olnud Pariisis tuntud kontsertpianist.
Seega oli ta tuttav teatrimaailmaga, mis köitis Zitat, kes elas oma isa kuningriigi Aldrossi vaikuses.
„Rääkige mulle sellest, rääkige veel, monsieur!” palus ta, kui tund oli läbi, ja professor oli varmas nii tähelepanelikule kuulajaskonnale kõnelema.
Ta rääkis neiule suurtest isiksustest teatris, ja kuna ta käis tihti Pariisis, kus ta külastas oma kahe seal elava lapse peresid, kuulis Zita ka uuematest etendustest.
Professor kirjeldas primadonnasid, kes meelitasid rahvamasse ooperisse, kohvikukontsertide tähti ja muid silmapaistvaid naisi, kes köitsid ja orjastasid mehi, kes kulutasid varandusi nende kleitidele, juveelidele, kalessidele, hobustele ja kõigele muule, mida naised ihaldasid.
Kuna Zita oli sellest nii huvitatud, tõi professor kaasa Prantsuse ajalehti, mis mitte ainult ei kirjeldanud seda, mida laval näha oli, vaid peksid avameelselt ja tihti šokeerivalt keelt nende üle, kes täitsid looþe ja moodustasid vaatajaskonna.
Kuningas Maximiliani nimi esines tihti ja Zita jaoks oli ta huvitav, sest piltidel, mida ta nägi ajakirjades ja sketšidel ajalehtedes näis mees talle täpselt sellisena nagu kuningas olema peab.
Äärmiselt kena ja tavalistest meestest erinevalt jõuline ja autoriteetne, oli ta väga erinev ka neiu kuninglikest sugulastest.
Kuna professori enda sõnaohtrus kiskus mehe kaasa ja Zita teadis, kuidas õhutada teda suuremale ebadiskreetsusele, kui too kavatsenud oli, kuulis ta näitlejannadest keda kuningas võõrustas, ja varsti pärast La Belle'i kutsumist Valdastieni Château'sse, oli ka neiu sellest teadlik.
„Rääkige mulle, milline see naine on,” anus ta professorit.
„Figuuri poolest ilus nagu jumalanna!” vastas professor. „Kui ta tuleb lavale kandes läbikumavat rüüd, mis paljastab ta keha täiuslikkuse, on vaatajaskond vaikne. Ühe näitlejanna jaoks ei olegi suuremat komplimenti, kui vaikimine nende poolt, kes on nõiutud tema välimusest ja sellest, mida ta esitab.”
Zita oli võlutud, aga tal oli raske mõista, kuidas võis La Belle isegi kuninga pärast loobuda aplausist, mis talle professori sõnul õhtu õhtu järel teatris osaks sai.
„Aga kas ta ei tunne end üksikuna elades vaikset elu maal, mis, nagu ma tean, on üsna meie oma moodi,” küsis Zita.
Professor naeratas.
„Tal on kuningas, kes talle aplodeerib.”
„Te mõtlete, et ta tantsib kuningale?” päris Zita.
Tema sõnadest taipas professor, et ta oli öelnud juba liiga palju nii noorele tüdrukule kui printsess, kes ei tohiks teadagi, et sellised naised nagu La Belle üldse olemas on.
„Tund on lõppenud, teie kuninglik kõrgus,” ütles ta hoopis teistsuguse hääletooniga. „Homme keskendume Liszti kompositsioonidele ja ei raiska aega tühisele kuulujutule.”
„Aga te ju mõistate, professor,” ütles Zita oma kõige meelitavama häälega, „et kui me vestleme, avate te mulle uusi väljavaateid, ja muusika, kui see tuleb nii südamest kui mõistuses, ei tohiks olla millestki piiratud.”
Nõnda rääkides teadis ta, et seda sorti keelt professor mõistab ja hindab.
„Teie kuninglik kõrgus on väga lahke,” ütles ta. „Aga samal ajal ei tohiks ma rääkida sellistest naistest.”
„Kui sellised naised oskavad tantsida nii hästi, nagu te väidate, siis toovad nad maailma ilu ja seda taotleme me kõik,” vastas Zita.
„See on tõsi, tõesti tõsi,” nõustus professor, „aga ma pean teie kuninglikule kõrgusele rääkima Rachelist, kes on geniaalne näitlejanna ja üks suurtest primadonnadest, kes laulavad ooperimuusikat, mille kohta pole me veel oma õpinguid lõpetanud.”
„Jah, muidugi, professor,” oli Zita nõus. „Aga samal ajal olen ma huvitatud La Belle'ist ja kui te leiaksite mõnest lehest või ajakirjast tema pildi, tahaksin väga seda näha.”
Kõneldes teadis ta, et ilmselgelt ei mõtisklenud ta La Belle'i kunstilisest võimekusest, vaid tema seostest kuningas Maximilianiga.
„Huvitav, mis teda selle naise juures nii väga köidab?” küsis Zita endalt.
Ta otsustas, et õhutab professorit jätkuvalt La Belle'ist pilti otsima, et ta saaks oma uudishimu rahuldada – milline ahvatlus täpselt, lisaks tema tantsule, oli sundinud kuningat teda Pariisist ära viima ja Valdastienis hoidma.
Nüüd, imeväärselt – kuna Zita poleks arvanudki, et selline asi juhtuda võib – oli kuningas Maximilian tulemas Aldrossi ja abiellumas Sophiega, kui emal õigus oli.
Olles õe sõnade kogu mõjust kaasa kistud, hüüatas Zita puhtast rõõmust.
„Sophie, sa oled kõige õnnelikum tüdruk terves maailmas!” ütles ta. „Kas sul on aimugi, kui põnev ja kena kuningas Maximilian on? Papa ütles, et tervel kontinendil pole temale välimuses ega füüsilistes võimetes võrdset monarhi. Ta ronis ühel aastal Matterhornile, ja sa saad endale kõige oivalisemad ja särtsakamad hobused, et Valdastienis ratsutada.”
Seda öeldes tuli talle meelde, et Sophie põlgas hobuseid, kes polnud tasased ja väga hästi kasvatatud.
Just Zita oli pärinud oma vanaema ratsutamisoskuse, mis legendi kohaselt oli teinud vanaemast kuulsuse tema kodumaal Ungaris
