ennast turtsakalt diivanile trummeldades oma pikkade peenikeste sõrmedega selle kaarduval serval.
Ta teadis päris täpselt, miks kuningas oli soovinud tantsunumbrit, mida ta polnud varem näinud.
Aga sellepärast, et naine peab nüüd harjutama ja uue kostüümi välja mõtlema ja sellega täielikult hõivatud olema ajal, mil mehel pole tema järele vajadust.
Naise tegi maruvihaseks see, et ta tunnid pidid olema mehe järgi planeeritud ja tal puudus võim meest magnetina enda juurde tõmmata, nii et mees ei suudaks millelegi muule mõelda.
Ta teadis väga hästi – sest palju inimesi olid seda talle ütelnud – et ta pole esimene naine, kes püüdis meest täielikult vallutada, kuid pole seda suutnud.
Pikk rivi kauneid armukesi oli Valdastieni tulnud ja lahkunud, kui mitte pisarais, siis kindlasti alandatud egoga, sunnituna mõistma, et nad polnud nii vastupandamatult võluvad kui nad ise olid arvanud.
„Sa näed, et kuningas on helde, arvestav ja vaimustavalt kirglik,” ütles La Belle'ile üks ta sõpradest, enne kui ta Pariisist lahkus. „Aga ta on ka tabamatu, tundetu naiselike kannatuste suhtes ja muutumatult ning vihaleajavalt püüdmatu.”
La Bellepolnud teda uskunud, olles üsna kindel, et kui ka terve maailma naised ei suudaks Maximiliani südant võita, siis temal see õnnestub.
Aga nüüd ta teadis, et kuigi mees uputas ta kalliskividesse, kuigi ta äratas naises iha, nii nagu naine temaski, oli ta siiski täiesti ja üdini enda peremees.
Naisel oli häiriv tunne, et kui ta homme peaks surema, telliks mees tema hauale lilled, kuid ei mõtleks temale enam kunagi.
Ta läks akna juurde, kirudes omaette banaalseimas kõnepruugis.
Ta vaatas välja, aga ei näinud mändidega kaetud kõrguvate mägede ilu ega rohelist orgu nende all, kus voolas hõbedase lindina jõgi läbi lilledest kirendavate aasade.
Selle asemel nägi ta rahvast täis bulvareid, kohvikute kohal hiilgavaid gaasilampe ja teatrisse trügivat vaatajaskonda, valmis lärmakalt ja metsikult aplodeerima, kui ta oma tantsu lõpetanud on.
„Ma olen tobu!” ütles ta endale. „Miks ma ei lähe tagasi ega jäta teda maha?”
Kuna vastus kohutas teda, pöördus ta järsult aknast ära vaatlemaks uuesti peeglist rubiine oma kaela ümber.
Ta kartis, kartis nagu paljud teised mõtlematud naised enne teda, et kaotab oma südame mehele, kelle jaoks ta oli ainult ilus keha ja suurepärane tantsijanna.
Kuningas, kõndinud mööda käiku, mis oli tihedalt vaipadega kaetud ja Valdastieni metsadest pärit esmaklassiliste pähklipuust paneelidega kaunistatud, avas käigu lõpus kuldse võtmega ukse, mis viis tema kabinetti.
Ust enda järel lukustades, polnud ta mõtted La Belle'i juures, nagu ta soovinuks, vaid peaministri juures, kes – nagu ta hästi teadis – ootas teda kannatamatult.
Ta oli samal päeval kokkulepitud kohtumisele üle tunni aja hiljaks jäänud.
Sellegipoolest polnud tal kavatsust vabandust paluda sel lihtsal põhjusel, et ta uskus end valitsevat kuningate jumaliku õiguse järgi ja selle põhjal peavad kõik tema alluvad alates peaministrist ja allapoole aktsepteerima teda nurisemata sellisena, nagu ta on.
Ta läks oma kabinetist hiigelsuurde barokkhalli, mis oli suursuguseim riigis ja kuulus kogu Euroopas.
Paleed oli sajandite jooksul ümber ja juurde ehitatud ning algupärasest, 16. sajandil püstitatud hoonest oli väga vähe järel.
Iga monarh oli püüdnud seda muljetavaldavamaks teha ja teised valitsejad, kui nad esimest korda Valdastieni tulid, olid täis kadedust palee kauniduse ja selles peituvate aarete pärast.
Kuningas läks mööda suurepärast kullatud ja elevandiluust treppi vastuvõtutuppa, kus tema teada pidi peaminister ootama.
Traditsiooni kohaselt võttis kuningas oma ministreid seal vastu.
Justkui näitamaks neile nende tähtsusetust ajaloos, olid seinad kaetud vaipadega, mis kujutasid eelmiste valitsejate saavutatud võite, ja maalitud lagi oli kohaliku meistrimehe esmaklassiline töö, inspireeritud Itaalia meistritest.
Kui kuningas sisenes vastuvõtutuppa, lootes eest leida mitte ainult peaministrit, vaid ka vähemalt tosinat kabinetiliiget teda ootamas, üllatus ta nähes, et ruumis olid ainult kaks meest akna all päikesevalguses seismas, ent siiski mitte vaadet silmitsemas.
Nad rääkisid teineteisega nii tõsisel moel, et viivuks polnudki nad teadlikud kuninga kohalolekust.
Kaks puuderdatud parukates lakeid olid tema jaoks ukse avanud ja talle jäi mulje – olgugi et ta ei kuulnud mida nood kaks rääkisid – et nad kõnelesid mornilt ja peaaegu ärevalt.
Kuningal oli, kui ta suvatses seda kasutada, arukat läbinägelikkust teiste inimeste suhtes ja – justnagu häirekellana kajas hoiatus ta kõrvus – ta teadis, et peaministri kiire palve temaga kohtuda ei tähendanud viisakusvisiiti, vaid sisaldas endas midagi väga tähtsat.
Ta lähenes kahele mehele, kes võtsid kohe valveseisangu, ning kui ta oli lähemale jõudnud, kummardasid nad sätestatud viisil, mis oli nüüd tavaks kõigis Euroopa kuningakodades.
„Tere päevast,” ütles kuningas peaministrile.
„Tere päevast, Teie Majesteet. Väga lahke teist kantslerit ja mind nii lühikesest etteteatamisest hoolimata vastu võtta.”
Kuningas noogutas kantslerile, krahv Hole'ile, mehele, kes talle eriti ei meeldinud, ja peaminister jätkas:
„Me soovime üht asja Teie Majesteediga arutada ning võime vaid loota, Sire, et te kuulate meid suuremeelselt ja ilma eelarvamusteta.”
Kuningas kergitas kulme ja ta ütles:
„Ma arvan, et see tuba on liiga suur isikliku vestluse jaoks, niisiis teen ma ettepaneku siirduda kõrvaltuppa, kus me võime ennast kindlasti mugavamalt tunda.”
„Teie ettepanek on väga teretulnud, Teie Majesteet,” vastas peaminister.
Kuningas läks ukse kaudu, millest ta äsja oli sisenenud, väikesesse, peene prantsuse mööbliga sisustatud tuppa.
Sättinud ennast kõrge seljatoega tugitooli, millele oli siidi ja kuldniidiga tikitud kuninglik vapp, osutas ta kerge käeliigutusega, et peaminister ja kantsler võtaksid istet.
Nood valisid kaks tooli tema oma lähedal ilmse sooviga mitte tõsta oma häält rääkimise ajal.
Kuningas vaatas nii ühele kui teisele riigimehele otsa, enne kui ütles:
„Niisiis, härrased? Te olete mind uudishimulikuks teinud selle pakilise probleemi suhtes, millega olete mu juurde saabunud ja mis mingil põhjusel, mida ma veel pole tuvastanud, ei nõua kogu kabineti kohalolekut.”
Peaminister näis hinge tõmbavat.
„Teie Majesteet, kantsler ja mina kiirustasime rääkima teiega, enne kui see probleem, nagu Teie Majesteet seda õigustatult nimetab, tõmbab endale teiste kabinetiliikmete ja viimaks ka parlamendi tähelepanu.”
Ta kõhkles, vaatas kantsleri
