kuna ta oli poissmees, võis ta õukonnatseremooniaid kärpida miinimumini ja end lõbustada sama vabalt, nagu üks maal oma valdustes elav inglise härrasmees.
Ta käis jahil ja püssi laskmas, kui soovis, võõrustas vaid neid, kelle seltskonda nautis, ja jättis kogu ülespuhutuse, välja arvatud ühel või kahel riiklikul tähtpäeval aastas, peaministrile ja teistele valitsusliikmetele.
Järele mõeldes oletas ta, et Valdastieni elanikud näevad oma monarhi vähem kui ühegi teise Euroopa riigi elanikud, ja selle tõttu on rahvas, nagu kuningas pilkamisi mõtles, palju rahulolevam.
Kuninganna muudaks seda kõike!
Ta eeldaks, et saab esineda loendamatutel avalikel üritustel, ta tahaks haiglaid inspekteerida, saada lillekimpe ja sõita mil iganes võimalik riigis ringi, massid talle hurraa karjumas.
Ta sekkuks ka palee elukorraldusse, mis oli kuninga arvates, kuna tal oli annet organiseerimise peale, sellisenagi täiesti ideaalne.
Selle asemel, et koos oma eriliste vanade semudega lõunatada või õhtut omaette nautida, lugedes oma kabinetis või minnes läbi salakäigu külastama La Belle'i või kes iganes sel ajal Château's ka viibib, peaks ta pidama katkendlikke vestlusi mingi ilmetu Frau'ga.
Tema seltsidaamid oleksid kahtlemata veelgi ilmetumad ja igavamad kui naine ise ja selle kõige tüütus käis kuningal üle mõistuse.
Ent kuningas teadis, et tal on valikuvõimalusi vähe või üldse mitte.
Peaminister, nagu ta arvas, poleks hakanud temaga rääkima, kui teised riigimehed ja kindlasti ka rahvas poleks talle tõsist survet avaldanud, et ta päästaks neid saksa nuhtlusest.
Hullem veel oli väljavaade, et võõramaine valitseja võiks trooni endale võtta , kui tema pärijata sureks.
Ta teadis, kui meeleheitlikult olid kreeklased otsinud monarhi, kes nende üle valitseks ja olid hiljuti valinud Taani kuninga teise poja kuningas George I-ks.
Aga ta mõistis ka, et kui see oleks siin juhtunud, oleks Valdastien püsima jäämiseks liiga väike riik, ja kuningas ütles endale mõnevõrra vastu tahtmist, et on täiesti õiglane, et ta peab mõningaid ohvreid tooma.
Ta oli valitsenud kaheksa aastat ja oli iga hetke sellest nautinud.
Ta oli olnud ebakonventsionaalne, aga keegi polnud protesteerinud; ta oli olnud egoistlik ja isekas, ja inimesed imetlesid teda selle eest.
Kuna kõige eest tuleb varem või hiljem maksta, pidi ta nüüd maksma oma vabaduse eest, mida ta oli nautinud, aga ta leidis, et hind on väga kõrge.
„Jumal teab, kust ma leian naise, keda ma vähemalt taluda suudaksin!” ütles ta endamisi.
Otsekui oleks saatan teda mõnitanud, nägi ta silme eest möödumas printsesside rongkäiku – pikad, lühikesed, paksud, peenikesed, tõmmud, heledad, punapead – ja nad kõik näisid kuninga silmis äärmiselt ebameeldivatena ja mõte, et ta peaks neist kasvõi üht puudutama, pani ta judisema.
Aga üks neist peab hakkama tema lapsi kandma, üks neist hakkab kandma Valdastieni krooni ja saab tema naiseks.
„Ma ei suuda seda taluda!” ütles ta valjusti.
Ja siis, nagu oleks saatan vaatepilti muutnud ja tõstnud kardina teise vaatuse eest, nägi ta naisi, keda ta oli valinud nende võlude pärast ja kes olid natukeseks ajaks tema tähelepanu köitnud.
Igaüks neist näis olevat omamoodi ideaalne.
Nagu pildid, mida ta oli paleesse rippuma valinud täiendamaks neid, mis seal juba olid, nagu juveelid, mida ta oli andnud tasuks saadud teenete eest, ja nagu ilu, mida ta silmad arhitektuurist otsisid, olid need naised olnud igaüks omal isikupärasel moel täiuslikud.
Kuningas mõtles, et just inetus oli see, mida ta põlgas üle kõige. Ta teadis, et oli pärinud oma armastuse ilu vastu mitte ainult oma isalt, vaid ka oma emalt, kes oli olnud tänu oma Ungari verele üks kõige ilusamaid naisi, keda ta oli näinud.
Suurepärase ratsutajana oli ta surnud väga noorelt, sest ta eelistas, nagu poegki, metsikuid hobuseid nendele, kes oleksid teda kandnud aeglaselt ja ettevaatlikult ning ohutult.
Ta oli elus kaunis olnud, ta oli kaunis ka surmas ja kuningas teadis, et ema ilu on vajutatud tema südamesse, just seda on ta otsinud igast naisest, ent mitte kunagi leidnud.
Nüüd, kus ta seda kõige vähem eeldanud oli, kohutatuna tulevikust, mis teda ees ootas, tundis ta ootamatult, et kuristik on avanenud ta jalge ees.
Ta polnud enam kaitstud ja enesekindel, vaid peab laskuma võõrale, ebausaldatavale rajale. Ta tundis eksimatu veendumusega, et see hävitab tema meelerahu igaveseks.
Ta tõusis toolilt, millel oli istunud ja kõndis rahutult üle toa edasi ja tagasi.
Siis, nagu pidanuks ta oma mõtete eest põgenema ega suutnuks neid enam taluda, kõndis ta trepist alla kohani, kust ta oli kabinetti tulnud.
Ta katsus võtit, mille ta oli oma vestitaskusse pannud, enne kui kõhklema lõi.
Ta teadis, et kuigi see ainult leevendab nagu vein ja möödub väga kiiresti, saaks siiski ainult La Belle aidata tal seda viivukski unustada.
Õppetoa uks avanes, aga printsess Zita, kes oli kerinud end akna alla toolile lugema, ei pööranud pead.
Ta oli sügaval ühes oma fantaasiamaailmadest, mis haarasid ta endasse, kui ta luges. Ta sisenes oma mõtteis neisse öösel ja samuti päeval, kui teda ei huvitanud tema ümber toimuv.
Nüüd oli ta sissetungijaile oma kõrvad sulgenud, ja alles siis, kui ta sai teadlikuks, et keegi seisab tema kõrval, vaatas ta üles ja nägi oma vanemat õde Sophied.
„Kas tead, mis on juhtunud?” küsis Sophie.
Vastumeelselt, kuna teda huvitas märksa rohkem see, mida ta luges, sundis Zita end pärima:
„Mis on juhtunud?”
Ta ei eeldanud, et tegemist on millegi huvitavaga, aga taipas, et see peab vähemalt midagi ootamatut olema, muidu poleks Sophie tulnud tagasi õppetuppa teda segama.
Sophie istus akna alla Zita vastu, enne kui vastas:
„Suudan vaevu seda uskuda, aga mamma on täiesti kindel, et selleks ta siia tuleb.”
„Kellest sa räägid?” päris Zita. „Kes tuleb?”
„Valdastieni kuningas Maximilian on papale teada andnud, et ta teeb ringi oma riigi naabermaades ja soovib oma reisil paariks ööks meile jääda.”
Sophie rääkis oma korrektse, ilmetu hääletooniga, mida ta alati kasutas, aga tema sinised silmad olid väga ilmekad ja kui ta oli rääkimise lõpetanud, vaatas ta kartlikult õele otsa.
Hetkeks näis Zita sõnatu olevat, siis ta hüüatas:
„Kuningas Maximilian? Kas sa oled kindel?”
„Päris kindel,” vastas Sophie. „Ja mamma arvab, et ta tuleb mu kätt paluma.”
„See ei saa tõsi olla!” ütles Zita uskumatusega hääles.
„Meile
