vaikus. Viimaks piiksatas tüdruk: “Ma… jooksin minema!”
“Seda ma arvasingi,” nentis hertsog.
“Kas ma olen nii läbinähtav?”
“Ükski daam – iseäranis Šoti daam – ei reisi saatjata ega palu võhivõõrastelt priiküüti!”
Neidis ei vastanud ning hertsog jätkas: “Noh, kas sa teed koolist poppi?”
“Muidugi mitte!” oli vastus kiire tulema. “Ma olen kaheksateist ja täiskasvanud inimene! Tõtt-öelda pole ma kunagi koolis käinud!”
“Kas sa põgenesid siis kodust?”
“Jah!”
“Miks?”
Kui tüdruk kõhklevalt vakatas, hoiatas hertsog: “Ma pean teadma täit tõde ja parem on, kui räägid vabatahtlikult kõik ära, nii et ma ei pea sind selleks sundima. Alustuseks võiksid mulle oma nime öelda.”
“Jacobina.”
Hertsog kergitas kulme.
“Sa oled siis jakobiit?”
“Muidugi!” kinnitas tüdruk. “Kuulun jakobiitide dünastiasse ja mu vanaisa hukkus 45. aasta ülestõusus.”
“Ja nüüd on noor troonipärija Charles Stuart samuti surnud,” lisas hertsog. “Mis mõtet on võidelda kuninga eest, keda pole olemas?”
“Aga tema vend James on elus!” nipsas tüdruk pikemalt mõtlemata, “ja ärge lootkegi, et lepime mingisuguste Saksa tõusikutega Londonis, kes arvavad, et on väärilised meid valitsema!”
Hertsog muigas.
Ta teadis suurepäraselt, kui ustavad on šotlased oma Stuarti-nimelistele kuningatele, ja oli nende söakusest varjamatult vaimustuses. Inglased polnud ikka veel saanud üle kangekaelsest imetlusest mehe vastu, keda nad nimetasid Bonnie Prints Charlieks.
“Noh, Jacobina,” ütles ta, “räägi veel endast.”
“Mind kutsutakse Jabinaks,” jätkas neiu. “Jacobina on mu ristinimi ja ma olen selle üle uhke, kuid see pole üldse suupärane.”
“Seda ma usun,” kostis hertsog, “aga kas sa arvad, et sinu vanemad oleksid praegu sinu üle uhked? Kindlasti on sind juba otsima hakatud.”
“Nad ei suuda mind leida,” oli Jabina kindel.
“Räägi nüüd kõik algusest lõpuni ära!” sõnas hertsog käskiva tooniga, millele tema teenijad oleksid kõhklematult kuuletunud.
“Ma ei taha sellest rääkida,” tõrkus Jabina.
“Arvesta, et ma pean teadma su plehkupaneku põhjust,” nõudis hertsog. “Kui hakkad salatsema, siis viin su Rabapüüsse ja Ohakasse tagasi ja jutul lõpp.”
Neiu uudistas kõnelejat suurte silmadega.
“Säärane jõhkrus poleks teie puhul tõesti välistatud!” nähvas ta viimaks. “Te olete ju inglane. Olen alati teadnud, et inglasi ei või usaldada!”
“Aga sa juba tegid seda!” vastas hertsog. “Ja et sa istud minu tõllas, siis olen ma praegu sinu eest vastutav. Mille eest sa põgened?”
“Abiellumise!” turtsatas Jabina vaikselt.
“Kas sa oled kihlatud?”
“Paps kavatses kihluse järgmisel nädalal välja kuulutada.”
“Kas sa ütlesid isale, et ei soovi abielluda?”
“Ütlesin… aga ta ei võtnud mind kuulda.”
“Miks mitte?”
“Talle meeldib mees, kelle ta on minu jaoks välja valinud.”
“Ja sulle ei meeldigi?”
“Ma jälestan seda vana, vastikut ja igavat kuivikut!” torkas Jabina vihaselt.
“Aga kuidas isa su kadumisele reageerib?” tahtis hertsog teada.
“Ta kogub meie tuhandepealise klanni liikmed kokku ja nad kõik sööstavad kaheteralisi mõõku viibutades mulle järele!”
“Tuhandekesi?” imestas hertsog. “Ega sa ometi liialda?”
“Võib-olla liialdangi,” turtsatas Jabina, “kuid igal juhul saab ta maruvihaseks ja asub mind jälitama!”
“See ei üllataks mind põrmugi,” kostis hertsog. “Ja mis puutub minusse, siis ma ei mõtlegi lasta ennast sinu abiellumisprobleemidesse kaasa tõmmata. Tõenäoliselt jõuame järgmisesse postijaama juba enne videvikku ja edasi pead endaga ise hakkama saama!”
“Ma pole teilt rohkem palunudki!” ütles Jabina. “See on piiri lähedal ja Inglismaal võin suvalise postitõllaga Londonisse sõita.”
“Ja mida sa Londonis teha kavatsed?” ei jätnud hertsog pärimist.
“Ega ma siis sinna jää,” sõnas Jabina veidi pahakspanevalt. “Ma sõidan Prantsusmaale. Nüüd, mil sõda Bonaparte’iga on lõppenud, võin oma tädi – mampsi õe – juurde elama minna. Ta on abielus prantslasega ja elab Nice’i lähedal.”
“Kas tädi on su plaaniga kursis?”
“Ei, aga kindlasti on tal mind nähes hea meel. Ma tean seda. Ta oli mu mampsiga väga lähedane, kuid papsiga sõdis vahetpidamata.”
“Kas su ema on surnud?”
“Jah, ta suri kuus aastat tagasi. Tema poleks lasknud papsil mind ühegi jõletisega paari panna!”
“Paljudel tütarlastel ei ole abikaasa valimisel sõnaõigust, Jabina,” venitas hertsog. “Kindlasti tahab isa sulle parimat.”
“Jätke see moraalilugemine!” lausus Jabina mürgiselt. “Te pole põrmugi parem kui lord Dornach!”
“Lord Dornach?” kordas hertsog. “Kas tema ongi su mehekandidaat?”
“Kas te tunnete teda?” küsis Jabina vastu.
“Ei,” vastas hertsog, “kuid see abielu tõotab olla tulus. Enamik noori neidusid just seda ihkabki.”
“Mina küll mitte,” torises Jabina.
“Kas lord Dornach on jõukas?”
“Minu teada on ta pururikas,” vastas Jabina, “aga ta ei meeldiks mulle isegi siis, kui ta oleks pealaest jalatallani teemantidega kaetud. Ma ju ütlesin, et ta on vana ja igav. Ma ei imestaks põrmugi, kui ta mind oma lossi maa-alusesse vangikongi pistaks ja surnuks peksaks!”
“Sinu suurim puudus on liiga elav kujutlusvõime,” tähendas hertsog.
“Paps ütleb sedasama.”
“Mida su isa veel ütleb?”
“Et
