pea selga.
“Ja kuidas teile endale meeldiks abielluda inimesega, kes on spetsiaalselt valitud teid ümber kasvatama? Lord Dornach ei maininud poole sõnagagi, et ta mind armastab!”
“Arvata võib,” aasis hertsog, “et sa ei julgustanud teda eriti südant puistama!”
“Muidugi mitte!” nähvas Jabina. “Ütlesin lordile, et abielluksin pigem tursaga.”
Hertsog ei suutnud naeru pidada.
“Jabina,” ütles ta viivu pärast, “kardan, et sinu plaan ihuüksi Nice’i reisida ei lähe täide. Kahju, kui pead naituma mehega, kes sulle ei meeldi, aga võib-olla on isa su põgenemiskatsest nii rabatud, et koju naastes ootab sind hoopis parem vastuvõtt.”
“Ma ei mõtlegi koju minna!” kisendas Jabina. “Kas kuulsite? Ma ei lähe koju! Keegi ei saa mind sundida!”
“Nagu soovid,” kostis hertsog. “Aga meie teed lähevad järgmises postijaamas igal juhul lahku.”
“Te olete nagu Pontius Pilaatus,” põlastas Jabina. “Pesete oma käed supist puhtaks ainult sellepärast, et te ei oska kujunenud olukorras käituda.”
Hertsog jahmus. Ta polnud harjunud, et teda niisuguse tooniga kõnetatakse.
“Sinu probleemid ei puutu minusse,” lausus ta eneseõigustuseks.
“Ebaõiglus, julmus ja vägivald puutuvad igaühesse,” ei jätnud Jabina jonni. “Kui oleksite rüütellik noormees nagu romaanikangelased, siis oleksite valmis minu eest võitlema ja aitaksite mul pahade eest põgeneda. Võiksite mu isegi sõjaratsul oma lossi kanda!”
“Kõlab vägagi Frances Burney või proua Radcliffe’i moodi,” lausus hertsog. “Ent paraku on mu niinimetatud loss siit kaugel ja sinu sealviibimist oleks ka raske põhjendada.”
Ta naeratas ja lisas: “Ja rüütlitel, kes vanasti neidusid hädaohust päästsid, ei tekkinud küsimustki, mida nendega peale hakata!”
“Tõsi,” nõustus Jabina. “Aga mind üllatab, et teie niisuguse asja peale tulite!”
Hertsog ei lausunud sõnagi, kergitas ainult kulme. Veidi aja pärast lisas tüdruk kärsitult: “Vabandan oma ebaviisakuse pärast, kuid teie kopitanud raamat tundub väga igav olevat. Ma jälgisin teid, kui te vait olite. Jäi mulje, et midagi põnevat seal kirjutatud pole.”
“See on teatmeteos keskaegsetest käsikirjadest.”
“Vohh!” hüüatas Jabina. “Nüüd siis teate, mida ma silmas pidasin! Sellepärast ma ei kahtlustanudki, et võiksite midagi teada rändrüütlitest või hädaohtu sattunud neidudest.”
“Võib-olla on minu teadmistes tõesti lüngad,” soostus hertsog. “Kuid sellele vaatamata on mu kohus veenda sind isa juurde tagasi pöörduma, Jabina.”
“Ärge raisake oma sõnu ja hingeõhku. Ma ei lähe koju, vaid tädi juurde.”
“Kas sul reisiks ikka raha jätkub?” uuris hertsog.
Tüdruk muigas ja hertsog märkas tema vasakus suunurgas naerulohukest.
“Te peate mind vist poolearuliseks,” oletas Jabina. “Mul on rahakotis viisteist naela. Näppasin selle majapidamisrahast, kui majapidajannat polnud parajasti nägemas. Peale selle on mul kaasas kõik ema juveelid. Ma ei saa neid praegu näidata, sest need on mu kleidivoodrisse peidetud. Aga ma tean, et need on väga kallid, ja kui ma Londonisse jõuan, siis müün need maha ja saadud rahaga võin lahedasti Nice’i sõita.”
“Sa ei saa ometi seda pikka maad üksi sõita,” manitses hertsog etteheitvalt.
“Miks mitte?” imestas Jabina.
“Esiteks – sa oled liiga noor.”
Tüdruk ootas veidi ja küsis muiates: “Ja teiseks?”
Et hertsog kõheldes sobivaid sõnu otsis, vastas Jabina oma küsimusele ise: “Ja teiseks – ma olen liiga kena. Tunnistage parem kohe, et see on nii. Tean seda, sest olen seda juba aastaid kõikjal kuulnud.”
“Kas sa ei leia, et oled upsakavõitu?” märkis hertsog.
“Mitte üks põrm!” ajas tüdruk vastu. “Ema oli imearmas ja mina olen temasse. Ta oli pooleldi prantslanna ja elas enne mu isaga abiellumist Pariisis.”
“Minu arvates sa küll eriti prantslaslik pole,” leidis hertsog.
“Ainult võhikud eeldavad, et kõik prantslannad on tumedapäised,” selgitas Jabina. “Minu ema oli samuti punapea. Ja kindlasti olete kuulnud, et ka Josephine’il, Napoleon Bonaparte’i naisel, olid punased juuksed?”
Jabina heitis uuesti pea selga – see oli tal sisseharjunud liigutus.
“Kahtlemata on mul Pariisis kõvasti lööki!”
Hertsog oli sõnatu. Ta otsis võimalust noorele sekeldisele selgeks teha, miks neiul ei sobi ihuüksi Pariisi sõita, ja et oodatav menu läheks vastuollu heade kommetega, mida talle oli maast madalast õpetatud.
Ent samas ei puutunud see raasugi temasse.
Keegi ei kohustanud teda sekkuma afääridesse, millest võis tulla räpane skandaal.
Lord Dornachi nimi oli talle võõras, ent kahtlemata oli tegemist noobli mehega. Kuulujuttude levimiseks andis alust juba pruudi põgenemine, rääkimata sellest, et Warminsteri hertsog oli neiule oma abistava käe ulatanud.
Hertsog nägi vaimusilmas kõikvõimalikke ohtusid, millesse ta ei soovinud end mässida.
Ta sättis ennast kindlamalt istmenurka ja ütles: “Sul on õigus, Jabina. Minul pole vähimatki õigust sinu asjadesse sekkuda. Järgmises postijaamas lähevad meie teed lahku. Ja parem on, kui me teineteisest midagi ei tea.”
“Ma tean küll, kes te olete,” torkas Jabina vahele. “Te olete Warminsteri hertsog. Kuulsin kutsari ja kõrtsmiku jutuajamist pealt, kui te saabusite. Tõtt-öelda pidasin seda alguses naljaks.”
“Naljaks?” ei saanud hertsog aru.
“Noh, aga hertsogitel pole kombeks reisida ainult kahe kutsariga, teenrite ja ratsakulleriteta.”
“Teine tõld on veidi maha jäänud,” vabandas hertsog mõtlematult. Tegelikult ei pidanud ta vajalikuks ennast ninaka plikanähvitsa ees õigustada.
“Nojah, selge pilt. Aga te reisite ikkagi näruselt. Kas teil ei jätku rohkemaks raha?”
“Muidugi jätkub!” ägestus hertsog. “Kuid milleks peenutseda? Mina pean ratsaeskorti – välja arvatud erandjuhtudel – täiesti tarbetuks.”
“Kui mina oleksin hertsog,” praalis Jabina, “siis kasutaksin alati ratsakullereid ja saadaksin oma isiklikud hobused aegsasti teele, et ei peaks postijaama kronudele lootma.”
“Minagi toimin üldjuhul nii,” vastas hertsog, “kuid ma tulin siia jahiga. Polnud mõtet ainult teenrite vedamiseks hobuseid nii kaugele saata.”
“Te tulite jahiga! Kui vahva! Kus see on?”
“Berwicki
