style="font-size:15px;"> “Oeh, miks te peate mu tuju rikkuma?” purskas Jabina. “Lõppude lõpuks oli see päris hirmus elamus ja kui minu asemel olnuks teie igav kopitanud südamedaam, keda te nii väga ülistate, siis poleks ta osanud teha muud kui maha istuda ja nutta!”
“Ja mida sina tegid?” tärkas hertsogis uudishimu.
“Roomasin tõllast välja,” meenutas Jabina, “ja aitasin kutsaritel teid lahti päästa. Olite ilmselgelt vigastatud ja viivu olime kimbatuses, mida ette võtta. Hobused kargasid närviliselt ringi ja tõllarattad pöörlesid õhus – päris õudne hakkas!”
Tüdruk märkas, et hertsog kuulab teda tähelepanelikult, ja jätkas: “Pühkisin teie otsmikult suurema vere ära ja palusin ühel kutsaril, kes parajasti hobustega ametis polnud, abi kutsumiseks tõllalaternaga vehkida. Ma ise hüüdsin appi ja nagu imeväel tuligi varsti koduteel olev põllutööline.”
“Kas ta ütles sulle, kus me oleme?”
“Ta ütles, et oleme maja lähedal,” vastas Jabina. “Alles hiljem sain teada, et maja kuulub söör Ewanile ja leedi McGairnile. Vastasel juhul oleksin kohe putket teinud.”
“Kahtlen selles!” ühmas hertsog. “Sa nautisid kõike täiel rinnal. Räägi mulle tõtt, Jabina!”
“Nojah, põnev oli küll,” möönis neidis, “aga ma olin teie pärast väga mures. Tundus, et keegi peale minu ei oska käsklusi jagada. Teie peakutsar muudkui korrutas: “tema hiilgus toimiks nii” ja “tema hiilgus toimiks naa”. Ütlesin talle, et niikaua, kuni tema hiilgus pole kõnevõimeline, käsutan mina. Aiavärava kasutamine kanderaamina oli minu idee.”
“Milleks see?” imestas hertsog.
“Põllutööline naasis abilistega, kuid neil polnud pähegi tulnud teie kandmiseks midagi kaasa võtta. Nad tahtsid tagasi minna, et tõld tuua, aga väljas läks järjest külmemaks ja teie lamasite lumehanges.”
Jabina muheles.
“Loomulikult katsin ma teid riietega. Taipasin isegi sellele mõelda!”
“Näen, et oled äärmiselt leidlik,” möönis hertsog. “Sa vist ootad vastutasuks tänulikkust?”
“Tean, et peate mind lollikeseks,” vastas Jabina. “Tahtsin teile ainult selgeks teha, et mõni teine naine… mõni värisev talleke, nagu teile meeldib… olnuks säärases hädaolukorras täiesti kasutu!”
Ta jätkas põlgliku tooniga: “Aga šotlased on oma taibukuse poolest kõikjal tuntud ja minagi pole erand!”
“Järelikult pean sind tänama.”
“Te ei ole ju… enam… minu peale pahane?”
“Olen maruvihane!” torises hertsog. ”Kuid praegu ei jaksa ma sinuga midagi ette võtta.”
“Arvasingi, et tulete lõpuks mõistusele,” lausus Jabina otsekoheselt.
“Mõistusele!” oigas hertsog. “Terve see tohuvabohu on lõpmata jabur, aga et sa selle meile kaela tõmbasid, siis ei näe ma ühtki muud pääseteed kui põgenemine!”
“Täpselt minu mõte,” kiitis Jabina takka.
Järgmisel hommikul tuli leedi McGairn hertsogit vaatama.
Mulje sellest jõulisest, klatšilembesest naisest oli eemaletõukav. Mingil määral hakkas hertsog mõistma, miks Jabina oli eelistanud tõe rääkimise asemel luisata, et nad on abielus.
Enda sõnul oli leedil ainult hea meel, et saab hertsogit aidata.
Mõne minuti jooksul jõudis ta ette vuristada nii mõnegi ühise tuttava nimed ning tema hääl reetis ainult veidi pettumust hertsogi kaasavaliku üle.
Magamistoast lahkudes manitses ta Jabinat mehe eest korralikult hoolt kandma ja tema tervenemisele kaasa aitama, mispeale tüdruk nägu krimpsutas.
“Nägite, missugune ta on?” kohmas ta hertsogile.
“Nägin,” vastas mees. “Ja olen iga hetkega rohkem veendunud, et tema kostil viibimine tuleb meile kahjuks.”
“See kõik olnuks olemata, kui tõld oleks uppi läinud postijaama juures,” kahetses Jabina.
“Ma ei näe üldse mingisugust põhjust, miks tõld ümber pidi minema,” täpsustas hertsog. “Higman on väga kogenud kutsar, aga nähtavasti võib Šotimaa künklikel teedel kõike ette tulla!”
“Šotimaa teedel pole enamasti häda midagi!” nähvas Jabina. “Aga kui inglased oma rumalusest tuisuse ilmaga sõitma lähevad, siis peavad nad kõigeks valmis olema!”
“Seda ma ju olengi,” sõnas hertsog kannatlikult, “aga ma ei osanud arvata, et mulle sinusugune nuhtlus kaela saadetakse!”
“Võtke teatavaks, et ma lahkun teist kohe, kui oleme piiri ületanud,” ajas Jabina nina püsti. “Võin teile vanduda, et mul pole mingit tahtmist olla seal, kus mind ei soovita!”
Hertsog naeris laginal.
Tusane Jabina nägi välja nagu alandlik kassipoeg, ja et hertsogil oli voodis lesides üksinda igav, siis ei suutnud ta oma ainukese vestluskaaslase peale pahane olla.
Tüdruku jutt ärritas ja lõbustas teda vaheldumisi.
Oli ilmselge, et Jabina isa oli oma tütart kirjeldanud hämmastava täpsusega. Neiu oli tõepoolest tormakas ja impulsiivne, aga ka südamlik ja vaimukas. Ja kui ta oli ööseks oma tuppa läinud, kõkutas hertsog pimedas tema üle naerda.
“Olge teenrite kuuldes ettevaatlik,” manitses Jabina. “Nad rääkisid teie kutsaritega, kel polnud meie abiellumisest mõistagi aimugi.”
“Kas teenijannad on sulle juba küsimusi esitanud?” uuris hertsog.
“Otseselt mitte,” kostis Jabina, “kuid nende nägudelt võis nii mõndagi välja lugeda. Ütlesin neile, et meie abiellumine on suur saladus, sest te pole oma eakatele sugulastele veel rõõmusõnumit teatanud, ja nemad peavad ometi enne teisi teada saama.”
“Ja vandenõu muudkui süveneb,” muutus hertsog süngeks. “On ka loomulik, et Higman ja Clements olid üllatunud, kui kuulsid, et sinust on saanud Warminsteri hertsoginna, ehkki me kohtusime esimest korda alles üleeile.”
Hertsog pidi ka oma teenijaskonnale mingisuguse selgituse andma ja kavatses lahkuda päev enne arsti määratud kuupäeva.
Kahvatuna, ent nagu Jabina talle ütles, huvitava väljanägemisega, ilmus ta viimasel õhtul söögituppa, pea sidemes, ja vastas leidlikult kõikidele piinlikele küsimustele, mida leedi McGairn suutis vestluse jooksul välja mõelda.
Õnneks rääkis söör Ewan ainult spordist ja et hertsog läks järgmiseks päevaks plaanitud reisi tõttu varakult magama, siis ei jõudnud ka leedi teda väga palju pinnida.
Kui nad tuppa naasid, sulges Jabina ukse ja sosistas vandeseltslaslikult: “Ta kahtlustab midagi! Kindlasti rääkisid teenijad leedile, et kutsari sõnul me polevatki abielus. Ta küsis mult ligi tosin korda, missuguses kirikus meid laulatati ja kas mu isa oli kohal. Mulle tundub, et ta peab meid põgenenud salaarmukesteks!”
“Arvaku
