Higman? Kas me jäime kinni?”
Seejärel vajus tõld külili.
Teine peatükk
Hertsog avas silmad ega saanud kohe arugi, kus ta on.
Tema vaatevälja ilmusid kellegi hallikasrohelised silmad ja punased juuksekiharad. Läbi udu meenus hertsogile, et ta oli neid kusagil juba näinud.
“Te olete meelemärkusel!” hüüdis elevil hääleke. “Oi, kui tore!”
Hertsogit tabas ootamatu nõrkusehoog. Ta sulges silmad, ent avas need kohe, sest tasapisi hakkasid talle meenuma tõlla külilivajumine ja meeletu peavalu, mille tagajärjel ta oli teadvuse kaotanud.
“Kus ma olen?” tundis ta huvi ja taipas kergendusega, et hääl on endiselt peaaegu normaalne.
“Olin teie pärast väga mures!” hüüatas Jabina. “Kartsin, et te ei ärkagi enam! Tegelikult pidasin teid algul koguni surnuks!”
“Ah et tõld vajus külili?” venitas hertsog iga sõna rõhutades. “Kas keegi sai viga?”
“Ainult teie. Pistsite pea aknast välja ja saite vist põrutada. Arst tegi kuus õmblust!”
Hertsog proovis kätt tõsta ja taipas alles pärast katse ebaõnnestumist, et on voodis linade vahel.
Ta leidis oma pea üllatavalt selge olevat. Teda vaevasid üksnes kuivav kurk ning janu.
Jabina, kes näis jälle tema mõtteid lugevat, küsis: “Kas soovite juua? Mul on limonaadi.”
Tüdruk valas klaasitäie ja lähenes hertsogile. Asjatundlikult käe lamaja pea alla pannud, kergitas ta meest veidi, et too saaks joogist lonksu võtta.
Hertsog pani silmanurgast tähele, et joogiklaas on graveeringutega kristallist ja voodilinad peenest materjalist.
Suurema janu kustutanud, vajus mees uuesti patjadele, sest pea lõhkus igast väiksemastki liigutusest valutada. Küsimuste esitamine käis talle praegu üle jõu, ent Jabinale mõeldes võttis ta end siiski kokku.
“Kas see ongi võõrastemaja?” küsis ta, ehkki oli märganud, et tuba, kus ta viibib, on märksa suurem ja muljetavaldavam kui tüüpilistes maanteeäärsetes postijaamakõrtsides oli pakkuda.
“Muidugi mitte,” vastas Jabina. “Me oleme söör Ewani ja leedi McGairni kodus. Kui tõld ümber läks, juhtus üks nende sulastest mööda minema ja tema kutsuski majast abi.”
Hertsog jäi selgitusega rahule ja vajus unne.
Kui ta mitu tundi hiljem uuesti ärkas, istus Jabina endiselt tema juures.
Toas põlesid tuled ja kardinad olid ette tõmmatud.
Hertsog silmitses kamina ees istuvat Jabinat, ilma et tüdruk oleks seda märganud, ja täheldas, et kaminatule helk pani neiu erkpunased juuksed veelgi rohkem sätendama.
Ta imetles sõnatult Jabina verinoort ja nõtket siluetti, mis tulevalgel selgesti välja joonistus, kuid tüdruk, kes näis tema ärkvelolekut justkui vaistlikult tunnetavat, pööras pead ning tema silmad lõid hertsogi pilku kohates särama.
Jabina tõusis ja astus voodi juurde.
“Kas teil on parem?” tundis ta huvi. “Arst on teie haava seisundiga rahul. Ta on kindel, et aasta pärast pole enam armigi näha.”
“Aasta pärast?” kordas hertsog. “Küll on hea, et mul pole kombeks oma välimusega eputada!”
“Tõtt-öelda,” lausus Jabina otsekoheselt, “muudab peaside teid minu arvates päris kenaks ja huvitavaks! Võiksite vabalt olla mõne mu lemmikraamatu kangelane.”
“Tänan, ei soovi!” jäi hertsog endale kindlaks. “Kohe, kui terveks saan, jätkan reisi lõuna poole.”
“Arst ei lubanud teil enne kolme päeva tõusta,” manitses Jabina. “Teil on hirmsasti vedanud, et haav pole hullem!”
“Ehk räägid mulle täpsemalt, mis juhtus?” uudishimutses hertsog.
“Olin nii pabinas, et ei mäleta kuigi palju,” vastas tüdruk, “aga minu teada jäid tõllarattad lumega kaetud kraavi või renni kinni. Õnneks vajus tõld nii sügavasse hange, et lambipirnidki jäid terveks!”
“Ja hobused?” uuris hertsog.
“Hobused olid ainult veidi ehmunud. Kutsar tõi nad seniks talli, kuni me reisi jätkame.”
Hertsog kergitas imestunult kulme.
“Meie jätkame?” küsis ta.
Voodi kõrval seisev Jabina pööras pilgu mujale.
Miski tema käitumises andis hertsogile mõista, et neiu on rahutu ja tunneb millegi pärast piinlikkust.
“Mis on?” päris ta segaduses. “Mis siin juhtus?”
“Räägin teile homme,” lubas Jabina. “Asi on nimelt selles, et…
Ta vakatas.
“Milles nimelt?” ei saanud hertsog aru.
“Soovitan teil meist mitte kellelegi rääkida… kuni olen teile… midagi öelnud.”
Hertsog proovis ennast patjade najale upitada, kuid järsk valusööst sundis teda kavatsusest loobuma ja ütlema: “Tule siia, Jabina! Tule minu juurde ja vaata mulle otsa!”
Tüdruk kõhkles, justkui ei tahaks soovi täita, ent nihkus siiski paar sammu lähemale.
“Nii,” sõnas hertsog teda silmitsedes. “Ütle, mida sa minu eest varjata püüad. Ma näen, et miski vaevab sind!”
“Parem oleks tõesti, kui ootaksime teie seisundi paranemist.”
“Mul pole häda midagi,” tõrkus hertsog. “Ma pole mingisugune nõrguke, kes väikesest obadusest vastu pead vedru lõplikult välja viskab!”
“Teie haav oli päris hirmuäratav,” kirjeldas Jabina. “Sealt voolas nii palju verd! Arvasin, et olete surnud! Kartsin koledal kombel. Tõesti kartsin!”
“Seda ma usun,” soostus hertsog, “kuid nüüd tahaksin teada, mis sul mulle öelda on, Jabina.”
Tüdruk hakkas voodi juurest ära minema, ent hertsog sirutas käe ja võttis tal randmest kinni.
“Räägi juba!” käsutas ta. “Tean, et midagi on korrast ära, ja mida varem ma sellest kuulen, seda parem!”
Jabina väratas ja hakkas imestunud hertsogile selgitusi jagama: “Asi on lihtsalt selles, et… kui me majja jõudsime… ja teid aiavärava peal siia kanti… tundis leedi McGairn mu ära!”
Hertsog tardus ootamatusest.
“Sa tahad öelda, et te olete varem kohtunud?” küsis ta.
“Jah, mõne aasta eest,” vastas Jabina. “Ja ta tunneb mu isa, ehkki nad teineteist südamest vihkavad.”
“Ah
