rohkemat võikski oodata aednikupoisilt, kellele on antud luba end arhitektiks nimetada?”
Sellega osutas ta, mõistis Sorilda, Joseph Paxtonile, kes oli üks selle sajandi kõige märkimisväärsemaid mehi.
Ta oli tõepoolest alustanud elu aednikupoisina, aga peagi oli temast saanud Devonshire’i hertsogi soosik ja ilma igasuguse arhitektuurialase hariduseta sai ta kuulsaks kui Catforthi konservatooriumi, hertsogi Derbyshire’i mõisamaja kujundajana.
Ajalehed osutasid halvakspanuga, et Paxton oli prints Albertile Kristallpalee projekti asemel esitanud lohaka skitsi, mis põhimõtteliselt kujutas ootamatult suuremõõtmelist kasvuhoonet.
Hertsog polnud sugugi ainus, kes ettevõtmisele hukatust ennustas.
Sorilda luges pidevalt ajalehti ja leidis lugematul hulgal artikleid, kirju ja ettekandeid, mis teavitasid, et palee variseb rahvahulga sammude poolt tekkinud vibratsiooni tõttu kokku.
Parlamendi liige ja tähtsaim konservatiiv kolonel Charles Sibthorp kuulutas oma südame suurimaks sooviks, “et see neetud ehitis, mida kutsutakse Kristallpaleeks, paisataks puruks”.
Teised olid kindlad, et rahesadu peksab kildudeks, äike purustab või vihm uputab palee. Aga Kristallpalee ehitamine jätkus ja Sorilda oli lugenud, et ehitustööd hakkasid lõpule jõudma. Ka kõige vaenulikumad kriitikud hakkasid aru saama, et juhtumas on midagi väga erilist.
Kuninganna pidi Kristallpalee avama 1. mail, kahe nädala pärast.
Hertsog oli päris algusest peale prints Alberti unistuse tuline vastane, kuigi Sorilda oli päris kindel, et Buckinghami palees ta nõnda ei väljendunud.
Sorilda oli veendunud, et see polnud mitte palee, mis onu ärritas, vaid tõsiasi, et ta oli Winsfordi krahvi peale armukade.
Sorilda oli teiste inimeste emotsioonide suhtes tundlik ja teadis, et tema onunaine ei varjanud mitte alati oma tundeid. Täie kindlusega tajus ta, et Iris tundis krahvi suhtes rohkem kui vaid heanaaberlikkust.
Alati kui krahvi nime mainiti, ja seda juhtus üsna tihti, ilmus Irise helesinistesse silmadesse pilk, mis Sorilda meelest erines tunduvalt tema tavalisest külmalt kalkuleerivast pilgust, millega Iris enamjaolt maailma põrnitses.
Poleks olnud sugugi imestamapanev, kui noor hertsoginna oleks olnud krahvist sisse võetud.
Sellest ajast, kui Sorilda lossi elama tuli, kuulis ta krahvist kõnelemas nii onu kui tema külalisi. Ka teenijate, mõisa talupoegade, jahimeeste, puuraiujate ja kõigi teiste ümberkaudsete hulgas oli ta tihti jututeemaks.
Esmakordselt nägi Sorilda krahvi iga-aastasel koertega jahiretkel, mida hertsog lossis korraldas, ja talle oli kohe selge, miks meest ümbritsesid nii paljud kuulujutud.
Krahv polnud mitte ainult äärmiselt kena mees, mis huvitas eelkõige naisi, vaid ta oli ka suurepärane ratsutaja. Ta ratsutas uhkemalt kui ükski mees, keda Sorilda eales näinud oli.
Edaspidi sai ta teada, et krahvi hobused olid sama silmapaistvad kui nende peremees. Krahv oli eelmisel aastal võitnud Ascoti karikavõistlused ja eeldati, et ta võidab ka sel aastal.
Hertsogi suhted krahviga olid enne hertsogi abiellumist rahumeelsed, kui mitte sõbralikud. Üleöö aga sai naabrist, kellega hertsog alati rahujalal oli olnud, ühtäkki vaenlane.
“Ma ütlen sulle ühte asja,” jätkas hertsog kärkival toonil, mida ta kasutas äärmise ärrituse korral, “mind üllataks üliväga, kui me avamispidustustelt tagasi tuleksime, ilma et me oleksime oma elu kaotanud või tuhandete langevate klaasikildude poolt lõhki kistud!”
Hertsoginna hakkas naerma.
“Mina ei karda, Edmund, ja ka sul ei maksa end üles ärritada, et tõestada selle ettevõtmise ohtlikkust.”
“See ei ole mitte ainult ohtlik, see on selge hullumeelsus!” vastas hertsog. “Kui ma kaks nädalat tagasi Londonis käisin, kuulsin ma viimast idiootsust, mis selle inetu monstrumiga seotud on.”
“Mis see küll olla võiks?” küsis Sorilda innukalt.
Ta oleks nii väga tahtnud Kristallpaleed oma silmaga näha. Kui ta tegi ettepaneku, et võiks sel eesmärgil Londonisse sõita, selgitas onunaine talle kiirelt, et ta peab jääma maale ja tal on kategooriliselt keelatud peatuda nende Park Lane’il asuvas linnamajas.
Sorildale tundus see seda ülekohtusem, et kogu Northampton suundus maailmanäituse ajaks Londonisse.
Aga ta ei olnud sugugi üllatunud, sest onunaise tunded tema vastu muutusid nädal-nädalalt ja kuu-kuult üha vaenulikumaks.
“Onu Edmund, räägi ometi, mis toimub?” palus ta.
Sorilda oli uudishimust lõhkemas ja ignoreeris pahameelekurdu tädi külmade siniste silmade vahel, millega talle püüti märku anda, et tüdruk on liiga pealetükkiv.
Justkui rõõmu tundes, et tal avaneb võimalus ka veel maailmanäitust maha teha, jätkas hertsog:
“Selgus, et ristlöövis asuvad kolm suurt jalakat kubisevad varblastest ja kogu väljapanek võib nende poolt rikutud saada.”
“Miks nad ei mõelnud selle peale juba siis, kui nad otsustasid puud paleesse alles jätta?” küsis Sorilda.
“Seda mõtlesin minagi,” vastas hertsog. “Kogu idee on algusest lõpuni häbiväärne. Tõsiasi, et selle õnnetu projekti kallal töötab tervelt kaks tuhat töölist, paneb mind tugevasti kahtlema meie riigi selges mõistuses.”
“Mida nad varblastega tegid, onu Edmund?” päris Sorilda, soovides hertsogi jutu järge kuulda.
“Kuninganna nõudis, et kohale kutsutaks lord John Russell,” vastas hertsog, “ja lord John soovitas saata jalaväerügemendi sõdurid paleesse varblasi maha laskma.”
“See oleks ju kõik klaasid purustanud?”
“Sellele viitas ka prints,” vastas hertsog. Ta oli häiritud, sest Sorilda võttis tal sõnad suust.
“Mis nad seejärel tegid?”
“Keegi, ma ei tea täpselt kes,” vastas hertsog, “tegi ettepaneku kutsuda palesse Wellingtoni krahv.”
“Ja missuguse lahenduse tema pakkus?”
“Ta olevat maininud, et ta pole mingi linnupüüdja, kuid kuninganna palvel ilmus ta siiski Buckinghami paleesse.”
Sorilda suutis end vaevu tagasi hoida, aga ta mõistis onu hääletoonist, et kohe tuleb loo puänt.
Hertsog tegi väikese pausi. Seejärel, peale pilguheitu naisele, et kontrollida, kas ta ikka kuulab, ta jätkas:
“Wellington, nagu ma aru sain, ütles vaid neli sõna: “katsetage raudkullidega, armuline proua!””
Sorilda plaksutas käsi.
“Oo, see oli küll tark, väga tark temast!”
“Ja mis edasi juhtus?” küsis hertsoginna, teades, et talt seda oodatakse.
Ta polnud kõnelusest eriti huvitatud. Talle tundusid meeliköitvad vaid vestlused, mis puudutasid tema enda
