tõmbusid hertsoginna huuled rangeks kriipsuks.
“Sa peaksid õppima käituma nõnda, nagu sul kästakse,” ütles ta silmi kissitades, “ja olema tänulik, et sul katus pea kohal on. Ma usun, et sul leidub küllalt sugulasi, kes oleksid nõus sind enda juurde elama võtma.”
“Sellest peate te küll onu Edmundiga rääkima,” vastas Sorilda.
Ta teadis, et hertsog ei sallinud oma sugulasi ja poleks seega hertsoginna ettepanekut Sorilda mujale saata eriti tõsiselt võtnud.
Peale seda jutuajamist mõtles Sorilda, et oleks igatahes parem, kui ta läheks kasvõi mõne eaka nõbu juurde, kes teda tegelikult enda juurde ei tahaks.
Miski ei saaks olla hullem kui lossi jäämine ja päevast päeva Irise pahatahtlikkuse talumine.
Aga ta teadis, et isegi see ei olnud väljapääs.
Hertsog põlgas oma sugulasi ega tahtnud nendega suhelda. Pealegi oleks riivanud tema uhkust tõsiasi, et ta peaks neile seletama, miks Sorilda ei saanud tema juurde lossi edasi jääda.
Ratsutamine oli Sorildale ainus võimalus pageda; ainsad hetked, kui ta sai olla üksinda ega pidanud täitma onunaise vastuvaidlemist mittesallivaid käske.
Majast eemale ratsutades meenus Sorildale, et Huxley oli soovitanud tal krahvi põlenud tamme lähedalt pika ratsutamisraja juurest otsida.
Juhatused erinevatesse krahvkonna paikadesse algasid ikka ütlusega: põlenud tammest keerake paremale, keerake vasakule või pöörake põhja poole. Põlenud tamm oli maamärk, mis kujutas endast välgutabamuse saanud puu põlenud tüve.
Umbes pooletunnise ratsutamise järel jõudis Sorilda tarastatud piirini, mis lahutas hertsogi ja krahvi maavaldusi.
Hertsogi maad laienesid kaugele itta ja lõuna poole. Vaid põhja poolt piirasid neid krahvi maavaldused, mis olid Winsfordi perekonnale kuulunud mitmeid põlvkondi.
Kohe üle piiri paiknes pikk, tasane maalapp, mida oli alati pikaks ratsutamisrajaks kutsutud.
Eelmine krahv oli seal oma võidusõiduhobuseid treeninud. Sorilda oli kuulnud, et krahvi poeg ehitas võidusõiduteed hoopis maavalduse teise otsa.
Tallis kõneldi, et võidusõidutee polnud veel valmis. Seetõttu polnud Sorilda sugugi imestunud, nähes kedagi tohutu kiirusega mööda pikka ratsutamisrada edasi kihutamas, samal ajal kui ta ise koos Jäälinnuga puude varjus seisis.
Ratsutaja oli Sorildast kaugel ja tüdruk ootas huviga tema lähenemist. Sorildale meenus, et viimati nägi ta krahvi aasta eest. Ta teadis, et krahv pole mitte ainult väga nägus mees, vaid ka väga hea ratsutaja.
Krahv vilksatas Sorildast mööda ja neiule kangastus, nagu oleks ratsutaja ja tema suurepärane hobune moodustanud ühtse lahutamatu terviku.
“Huvitav, kas see on üks krahvi uutest hobustest?” imestas Sorilda.
Siis peatas krahv ratsu, pööras ringi ja möödus uuesti Sorildast.
Nüüd liikus ta tunduvalt aeglasemalt. Sorildal õnnestus näha ja imetleda hobust, nii nagu ta seda oli soovinud.
See oli tore pika laka ja pika sabaga kastanpruun hobune. Iga lihas tema särava naha all mängles. Selgesti oli näha, et tegu oli esmaklassilise puhastverd tõuhobusega.
Kuigi Sorilda seda ei märganud, oli hobune vaid veidi heledamat kastanpruuni tooni kui tema enda juuksed.
Kui Sorilda oli piisavalt kaua rippuvate puuokste varjust hobust vaadelnud, vaatas ta ka ratsaniku üle.
Tulenevalt sellest, et Sorilda oli nüüd aasta vanem, või hoopis sellest, et ta oli krahvi kohta viimase aasta jooksul erinevaid kuulujutte kuulnud, nägi ta nüüd meest hoopis uues valguses.
“Ta on kütkestav!” ütles Sorilda endale. “Ta on nii kütkestav, et on kahtlemata ohtlik igale naisele, kes talle südame kaotab!”
2
Jim jõudis eelmisel päeval Winsford Parki tunduvalt lühema ajaga, kui Huxley oli ennustanud.
Jim mõtles seda hiigelsuurt, eelmise sajandi alguses ümberehitatud maja nähes, et see polnud mitte ainult kõige muljetavaldavam hoone, mida ta eales näinud oli, vaid et ka siinsed tallid ületasid mitu korda hertsogi lossi omasid.
Ta ratsutas sissesõiduteele, ületas silla ning pööras siis maja parema tiiva poole, kus asusid köök ja teenijatetoad.
Jim tundis Winsfordi majapidamist hästi ning teadis, kuhu ta võib hobuse siduda. See tehtud, suundus ta köögiukse juurde.
Seejärel ta koputas ja astus sisse, otsides kedagi, kellele kaasatoodud teade üle anda. Ta nägi tuttavat kogu väljumas ruumist, mis tema teadmist mööda oli teenijate saal. Ta hüüatas:
“Betsy!”
Kaunis näokene pöördus Jimi poole ja üle neiu huulte libisenud hüüatus ei jätnud kahtlustki, et tal oli hea meel meest näha.
“Tere, Jim! Ei osand sind täna oodatagi!”
“Ma ei osand ise ka arvata, et mind seie saadetakse,” vastas Jim. “Kuda sul läeb?”
“Kõik ästi,” vastas Betsy. “Aga see põle ikke sama, mis nagu lossis töötamine, teades, et sa lähedal oled.”
“Mina olen sind ka igatsend,” ütles Jim vaiksel häälel. “Ma olin päris irmul, kui ertsoginna su ära saatis ja sa pidid ära seia kodust kaugele tulema.”
“See oli ia, et kokk mu ikke seie võttis,” ütles Betsy. “Ta ütles, et annab mulle võimaluse, sest ta oli mu taati tund, kui too veel väike oli.”
Jim pigistas huuled tugevasti kokku.
Ka tema oli kohkunud nagu kõik teised lossiteenijad, kui hertsoginna vabastas Betsy ilma igasuguse mõistliku põhjuseta ja ilma soovituskirjadeta teenistusest. Betsy esivanemad olid mitu põlvkonda lossis töötanud.
Justkui mehe ilmest kohkudes, ütles Betsy:
“Põle midagi. Ma olen üsna rahul niikaua, kui ma sind mõnikord näha saan.”
“Mind näed sa ikke,” lubas Jim, “ niipaljukest, kui see minu teha on.”
“Ega see köögis teenimine põle ikke sama mis majas, aga mul on ia meel, et mind üldse tööle võeti, nii nagu ma olen, ilma soovitusteta ja puha.”
Betsy ei suutnud varjata pahameelt.
Iga teenija teadis, et ülimalt oluline oli saada head soovituskirjad juba esimesest töökohast.
Kogu ümbruskonnas, mitte ainult lossis, arutati hertsoginna hullumeelset viisi vallandada ilma igasuguste seletusteta teenijaid, kes talle ei meeldinud. Ja seda, et ta ei andnud neile kaasa soovituskirju, mis oleksid neile taganud töökoha mõnes muus paigas.
“Huxley-ärra ütles, et sind saadeti ära, sest sa oled liiga ilus, ja kui tema iilgusel läeks korda, siis saaks ta ka Sorilda-preilist miskitmoodi lahti.”
“Ma tian,” hüüatas Betsy. “Ma olen kuulnd, kuidas ta preiliga
