kodus?”
“Ta on siin Winsford Parkis.”
“Kust sina seda tead?”
Küsimus oli terav.
“Tallipoisid rääkisid eile, et krahv oli toonud terve rakendi jagu uusi hobuseid, kelle ta Tattersallsist oli ostnud.”
Sorilda mõistis, et tegelikult teadis hertsoginna täpselt, kus krahv parajasti oli.
Ta ei suutnud seletada, kuidas ta seda teadis. Ta oleks nagu Irise mõtteid lugenud.
“Sel juhul peame me paluma ta õhtusöögile,” hüüatas krahvinna. “Tagasihoidlik pidu oleks äärmiselt tore! Ma loodan, et su onu ei kavatse sel ajal pidevalt Kristallpaleest jaurata.”
Nad suundusid trepist üles ja hertsoginna juhtis nad buduaari, mis asus tema magamistoa kõrval.
Buduaaris lõhnasid lilled, mis olid pärit köetavast kasvuhoonest ja seal oli veel ka eksootilise prantsuse parfüümi lõhna. See lõhn saatis Irist igal pool.
“Nii, las ma vaatan…” ütles hertsoginna akna all asuva sekretärlaua juurde minnes, “…ma pole kindel, kas kõrgeauline lord kavatseb oma maamajja kauemaks jääda, seega on parem, kui ma saadan kutse kohe mõne tallipoisiga teele. Ma kirjutan selle kohe valmis ja siis sa võid selle talli viia. Ütle Huxleyle, et kiri tuleb otsekohe Winsfordi mõisasse toimetada.”
Sorilda ootas. Ta teadis, et tema usaldamise põhjuseks oli vajadus lõunasöök onu eest nii kaua saladuses hoida, kuni seda polnud enam võimalik ära jätta.
Kuni hertsoginna kirjutas, vaatas Sorilda buduaaris ringi ja märkas, et Iris oli sinna kogunud lossi parimad ja kalleimad asjad.
Seal olid Nuneatoni suguvõsa miniatuurid, mis pärinesid juba Tudorite ajast; teemantidega kaunistatud nuusktubakatoosid, mis olid kingitud eelmisele hertsogile asevalitseja poolt; oonüksist kell, mille seierid olid kaunistatud kalliskividega ja kellaga komplektis olevad küünlajalad.
Paljud väikesed nipsasjad olid varem asunud võõrastetoas või lossi teistes tubades, enne kui need siia toodi.
Sorilda pidi endale tunnistama, et kõik see moodustas sobiva tausta hertsoginna ilule. Ometi mõtles ta hämmastusega, nagu mitmeid kordi varem, et miks kellelgi, keda on õnnistatud sellise kauni näo ja täiusliku kehaga, ei ole samasugust südant ja hinge.
Sorilda polnud ainus inimene lossis, kes kannatas Irise salasepitsuste all ja keda ilusa väljanägemise pärast karistati.
Teenijannad, kellel polnud muud süüd kui vaid ilus näolapp, vallandati ilma soovitusi andmata. Ja Sorilda teadis, et tema enese saatus oleks olnud samasugune, kui ka temast oleks olnud võimalik samal teel lahti saada.
Hertsoginna lõpetas kirja, pistis selle ümbrikusse ja pitseeris kinni.
“Kiirusta nüüd talli, Sorilda,” ütles ta teravalt, “ja kui sa oled kirja Huxleyle üle andnud, ära raiska hobustega aega, vaid tule jalamaid tagasi.”
Sorilda ei vastanud. Ta võttis kirja ja kõndis läbi toa.
Ukseni jõudes vaatas ta tagasi ja nägi hertsoginna silmis pilku, mis pani võpatama.
“Miks ta küll mind nõndamoodi vihkab?” küsis ta trepist alla minnes eneselt.
Ta nägi pikas kuldraamiga peeglis enda peegelpilti ja mõtles, et ta näeb elegantselt riietatud ja harukordselt ilusa hertsoginnaga võrreldes haletsusväärne välja.
Oma õlitatud juuste, mittemidagiütleva kleidi ja krinoliiniga, mis nägi välja nagu krinoliini naeruväärne imitatsioon, sarnanes ta pigem vaeslapse või mõne vaese poodniku abiga.
Ainus, mida Iris muuta ei saanud, olid Sorilda silmad. Suured silmad domineerisid tema südamekujulises näos ja kiirgasid roheliselt heledas kevadpäikeses, mis langes halli kõrgete akende kaudu.
Aga sügaval Sorilda silmades peegeldus pimedus ja põlgus, sest ta kartis.
“Ühel päeval,” ütles ta oma peegelpildile, “muutun ma nii tähtsusetuks, et lakkan lihtsalt olemast.”
See mõte tekitas temas valu. Kuigi ta püüdis sellele mitte mõtelda, oli see alati olemas.
Talli jõudes andis ta kirja tallipoiste ülemale Huxleyle.
“Tema kõrgeausus palus selle koheselt Winsfordi mõisasse toimetada,” selgitas Sorilda.
“Obesed ei võistle innukalt, preilna Sorilda, sest neile ei meeldi konkurents, mis nad siin näevad,” naljatas tallipoiss.
Sorilda teadis, et see on familiaarne kõnepruuk. Samas aga kohtlesid lossi teenijad teda ikka veel nõnda, nagu oleks ta äsja lossi saabunud laps, kes vajab lohutust oma kurvas kaotusvalus.
“Ma soovin, et saaksin näha krahvi uusi hobuseid,” ütles ta.
“Järgmine kord, kui te läete ratsutama, preili,” vastas Huxley, “minge põlend tamme juures üle piiri.”
“Sa tahad öelda, et krahv käib pikal ratsutamisrajal ratsutamas?”
“Kõigil päivadel, kui kõrgeauline lord maal on.”
“Niipea kui mul võimalus avaneb, lähen ma teda kindlasti vaatama,” naeratas Sorilda. “Krahv on suurepärane ratsutaja.”
“Parim, keda mina näind olen!” nõustus Huxley. “Me kõik tahame, et ta karikavõistlused võidaks, mitte et tal halvad šansud oleks vai midagi.”
“Ole oma sõnadega ettevaatlik, et mõni “autsaider” temast viimasel minutil mööda ei kihutaks,” narritas Sorilda.
Sorilda teadis, et Huxley oli parandamatu hasartmängur. Ta oli Sorildaga tihti oma panuseid arutanud ja Sorilda tundis alati rõõmu, kui mees võitja peale oli panuse pannud.
“Ärge te irmutage mind midagist, preili Sorilda!” protesteeris Huxley. “Oleks irmus kahju, kui te ei võtakski Ascoti kuninglikust ratsavõistlusest osa, nagu me ikke lootsime.”
Sorildale meenus, et nad olid sellest eelmisel aastal rääkinud. Sorilda oli Huxleyle kinnitanud, et onu lubab tal kindlasti kaheksateistkümne aastaseks saades Ascoti võiduajamisel osaleda.
Sorilda oli sellest alati unistanud, aga tänu uue hertsoginna saabumisele oli tema osavõtt Ascoti ratsavõistlustest sama tõenäoline kui tema sattumine põhjanabale.
Huxley luges Sorilda näost, et oli tütarlast kurvastanud. Ta lisas:
“Te veiks proovida Jäälinnuga ratsutada, tema sõrgetsiliiges on nüid paranend. Aga olge temaga ell. Ei julge tallipoiskesel temaga enne ratsutada lasta, kui ta jälle vanaviisi on.”
Sorilda mõistis, et see oli Huxley viis teda lohutada. Tüdruk oli alati Jäälinnuga ratsutanud, kuni hobune ühel hüppel liigese välja väänas.
“Ma olen homme hommikul kell kuus valmis ratsutama minema!” ütles ta.
“Ma jään teid ootama, preili Sorilda,” vastas Huxley. “Veidike liikumist teeb teile aiva kasu.”
Huxley teadis, miks Sorilda polnud mitu päeva ratsutamas käinud.
