tõttas talle salongiust avama.
Ta astus tuppa, olles teadlik äkilisest vaikusest, mis ilmselt tähendas seda, et kolm pereliiget olid just temast rääkinud.
Vanem õde, Hulli markiis, oli neiuna olnud suur iludus ja tema abielu markiiga peeti ülimalt sobivaks ja suurepäraseks partiiks.
Teine õde Margaret oli abiellunud endast tunduvalt vanema lord Bredoniga, kes polnud mitte üksnes äärmiselt rikas, vaid ka Lordidekoja tähtis liige ja kadedust ärataval positsioonil õukonnas.
Nüüd sammus hertsog kolme silmapaari pilkude saatel üle Aubussoni vaiba, mõeldes minnes, et kuigi ta sugulased teda puhuti vihale ajasid, olid nad väga meeldivad ja tal oli igati põhjust nende üle uhke olla.
“Kuidas läheb, Elizabeth?” küsis ta markiisilt, teda põsele suudeldes.
Enne kui õde jõudis vastata, suudles hertsog nooremat õde ja läks nende juurest eemale sinna, kus teda hõbekandikul ootas šampanja.
Ta valas endale klaasitäie, pani siis pudeli tagasi jäänõusse ja ütles naeratades:
“Hüva, ma kuulan! Mida olen ma teinud, mis toob teid siia, näod peas nagu metodisti jutlustajatel ja huultel kahtlemata hukkamõistvad sõnad?”
Markiis, kellel oli rohkem huumorimeelt kui õel, puhkes naerma.
“Nii sinu moodi jutt, Buck! Aga seekord ei ole me tulnud rääkima sinust, vaid Edmundist.”
“Edmundist?” kordas hertsog kuivalt. “Mida ta nüüd teinud on?”
“Sa vaevalt usud, kui me sulle räägime,” vastas leedi Bredon.
Hertsog seadis enda mugavalt kõrge korjuga tooli diivani vastu, kus istusid ta õed.
“Kui Edmund on jälle rahahädas,” ütles ta, “ei kavatse ma tema võlgu maksta.”
“Asi on hullem, “ ütles markiis.
“Hullem kui võlad?” küsis hertsog üllatunult.
Nõbu Edmund oli hertsogkonna eeldatav pärija ja keegi perekonnast ei sallinud teda silma otsaski.
Tegelikult oli ta väga ebameeldiv inimene, kes mitte üksnes ei pumbanud hertsogilt raha, vaid eiras ka kõiki sündsa käitumise reegleid, perekondlikke sidemeid igal võimalusel ära kasutades.
Edmund oli kaval ja osav ning väikestes asjades ebaaus, ning tulvil kadedust, vihkamist ja õelust, halvustas hertsogit igal võimalusel, kuigi oli täiesti valmis elama rahaga, mida tal õnnestus nõolt välja pressida.
Tekkinud vaikuses päris hertsog:
“No nii? Mida see Edmund siis plaanitseb? Ega see saa olla hullem sellest, mida ta juba teinud on.”
“Ta abiellus!” pahvatas Hulli markii.
Hertsog põrnitses õemeest, nagu ei suudaks ta uskuda, mida oli kuulnud.
“Abiellus?” imestas ta. “Kes abielluks Edmundiga?”
“Lottie Linkley,” vastas markii lühidalt.
Hertsogist oli näha, et see nimi ei ütle talle midagi. Siis ta hüüatas ja ta ilme muutus.
“Lottie Linkley!” kordas ta. “Sa ei taha öelda…”
“Tahan küll,” kinnitas markii, “ja Edmund mitte üksnes ei abiellunud temaga, vaid ta on ka kõigile teada andnud, et Lottie ootab juba last!”
“Ma suudan vaevalt uskuda, et see, mida sa mulle räägid, on tõsi,” ütles hertsog. “Lottie ootab last!”
Ta rääkis vaikselt ja markii ütles:
“Ma polnud temast nii kaua kuulnud. Arvasin, et ta on palju vanem, kui ta on. Aga tegelikult on ta, Edmundi sõnutsi, kolmekümne ühene.”
Hertsog jõi šampanjat, nagu oleks tal janu.
Ja mõtles selle juures, et viimane kord nägi ta Lottie Linkleyt esinemas rügemendi õhtusöögil, mille üks ta sõpru mingi lõbumaja privaatruumis oli andnud.
See oli väga tormiline õhtu, kus joodi palju oivalisi jooke ja igal härral istus kõrval äärmiselt veetlev noor naine.
Aga maiuspala tuli koos portveiniga, kui kanti sisse ja asetati laua keskele tohutu suur tort, millel põles nii palju küünlaid, kui palju oli möödunud aastaid rügemendi asutamisest.
Hertsogile kui kõige vanemale ohvitserile seltskonnas kuulus au küünlad ära puhuda ja siis ulatati talle mõõk, et ta tordi lahti lõikaks.
Kui ta asutas seda tegema, lükati tordi pealmine osa kõrvale ja Lottie, üll kõigest paar rügemendivärvides sulge, astus sealt välja nagu Veenus merevahust ning hakkas laulma lõbusat, kuid äärmiselt vulgaarset laulukest, mille refrääni oskas enamik kohalolijaid kaasa laulda.
Polnud kahtlust, et ta nägi välja väga kütkestav, teatraalses mõttes, ja iharalt võrgutav.
Aga õed ei tarvitsenud hertsogile öelda, et selle naise saamine Buckhursti hertsoginnaks oli mõeldamatu.
“Edmund muudkui räägib,” jätkas markii, “et kuna sinu puhul ei ole tiitlipärija saamisest juttugi, sest sa oled enda veendunud vanapoisiks kuulutanud, siis on tema kindlalt nõuks võtnud pärija muretseda, ja klubis juba veetakse kihla, kas Lottie laps on poiss või tüdruk.”
Hertsog tõusis püsti.
“Pagan võtaks!” hüüatas ta. “See on liig mis liig!”
“Me lootsimegi, et sa niimoodi mõtled, kallis Buck,” ütles õde Elizabeth. “Ja sa saad ju aru, et sul jääb üle teha ainult üht?”
“Abielluda!” ütles Margaret tarbetult.
Hertsog juba teadis, et seda hakkavad nad nüüd talle peale suruma, ning sammus nende juurest ära akna alla, et vaadata aeda maja taga.
See oli osavalt kujundatud, nii et lilled, põõsad ja puud sellel väikesel pinnal kõige kaunimalt esile tulid, aga tema ei näinud mitte nartsisside kulda ega sirelite esimesi valgeid ja lillasid õisi, vaid suuri puid Buckhursti pargis.
Nende taga seisis maja, mis oli seisnud sealsamas paigas nelisada aastat ja mille ta vanaisa viiskümmend aastat tagasi oli ümber ehitanud ja remontinud.
Perekonnas oli palju neid, kes olid teeninud oma maad riigimeestena, ja veel rohkem neid, kes olid olnud suured kindralid ja silmapaistvad admiralid.
Aga ehkki paljud neist olid olnud elupõletajad ja liiderdajad nagu tema ise, ei olnud terve perekonna ajaloo jooksul mitte ükski neist mõnda Lottie Linkley taolist naiseks võtnud, ja mõte, et see naine asub tema ema kohale, täitis hertsogi jälestusega.
Vaikusest enda selja taga teadis ta, et õdede silmad jälgivad teda, ja nad peaaegu hoidsid hinge kinni, oodates tema vastust. Ta pidi paratamatult pahameelega mõtlema, et Edmund oli neile trumpkaardi kätte andnud.
Ta ei osanud enam öelda, kui mitu korda olid Elizabeth ja Margaret teda peaaegu põlvili anunud, et ta abielluks ja perekonna looks.
Ta
