kellega nad abielus olid, või sellele, et murravad oma abielutõotust.
Üks põhjusi, miks hertsog nii kindlalt abielu vastu oli tõrkunud, oli põlgus meeste vastu, kellele nende naised sarvi tegid, ning ta tundis, et niisugust alandust ei tahtnud ta ise kunagi tunda.
Iga kord, kui ta lahkus teise mehe majast pärast amelemist tema naisega, teadis ta, et oli solvanud ja alandanud oma suguvenda.
Kuigi ta mõistis, et enamik ta kaasaegseid naeraks tema arusaamade üle, oli ta alati olnud kindel, et ei sea ennast iialgi niisugusesse olukorda.
Kui ta abielluks ja leiaks, et naine on teda petnud, mõtles ta, siis ta pigem kägistab naise ja tapab mehe, kes ta naise võrgutas.
“Mul on ainult üks tingimus,” ütles ta nüüd, “ja nimelt see: tüdruk, kellega ma abiellun, peab olema väga noor ja nii palju kui on võimalik kindlaks teha, puhas ning teistest meestest puutumata.”
“Aga muidugi! See on enesestmõistetav!” nentis õde Margaret.
Hertsogi huuled kõverdusid küünilises muiges.
Ta mõtles arvukatele naistele, kellega ta oli armuvahekorras olnud ja kes olid talle rääkinud, kuidas neid esimesena võrgutas kas ratsutamistreener või muusikaõpetaja.
Teised olid täiesti ausalt tunnistanud rohkeid armukesi, kellega nad olid oma meest petnud ammu enne seda, kui see nende ellu ilmus.
Niisuguste pihtimuste tõttu oli ta naistest väga halval arvamusel, isegi kui need ajuti teda kütkestasid ja tal pea segi ajasid, aga ta seadis neid vaid astme võrra kõrgemale lõbutüdrukutest, kes oma teeneid müüsid.
Tegelikult ütles ta endale sageli, et viimased on ausamad kui nood, kes harrastavad pettust suisa kaasasündinud agarusega.
“Kas sa tõesti ütled,” küsis Elizabeth, otsekui tahaks ta oma peas selgust luua, “et meie Margaretiga, muidugi Arthuri abiga, peame otsima sulle sobiva naise, kes pole mitte üksnes piisavalt hästi kasvatatud, et meie perekonda abielluda, vaid on ka noor ja süütu?”
“Vastus selle peale on sõnaselgelt jah!” vastas hertsog. “Ma ei taha temaga sekeldada, mul pole kavatsust temaga kurameerida ja ma panen ette, et kuna täna on 2. mai, siis korraldate kõik nii, et laulatus on 2. juunil. See jätab mulle küllaldaselt aega viia oma hobused Ascotti ja mul on plaan võita sel aastal Kuldkarikas.”
Järgnes vaikus, mis oli tulvil hämmastust. Siis ütles markii:
“Kas pole see mitte liigne kiirustamine?”
“Ei ole, kui me tahame takistada Edmundit veel rohkem raha laenamast võimaluse peale, et tast saab tulevase hertsogi isa, ja Lottiet kuulutamast, et tema on nüüd perekonnaliige ja pealegi veel väga tähtis liige.”
Rääkides vaatas hertsog markii otsa ja viimane sai mehena väga hästi aru, kuidas Lottie hakkaks käituma nüüd, kui ta oli Edmundi naine. Ta oli alati olnud üks karjuvalt silmatorkavamaid naisi linnas ja kui ta parajasti ei esinenud mingis armetus teatris või erapeol, siis võis teda leida lärmakast tantsusaalist, ümbritsetuna aristokraatia kõige liiderlikumatest ja rikutumatest esindajatest.
Et tal üldse õnnestus kellegagi abielluda, oli suur saavutus. Ning Buckhursti hertsogi eeldatava pärija naisena kasutaks ta oma positsiooni veel silmatorkavamalt, kui ta seda seni oli teinud.
“Sul on õigus,” ütles markii. “Kui sa pead abielluma, siis mida varem, seda parem! Ma olen kindel, et Elizabeth ja Margaret leiavad üsna kergesti sulle kellegi sobiva.”
“Väga hea,” vastas hertsog. “Korraldage kõik 2. juuniks ja ma soovitan panna teate The Gazette’i nii kiiresti kui võimalik. See peaks Lottiel vähemalt mõneks ajaks suu kinni panema.”
“Ma olen kindel, et sul on õigus, kullake,” ütles Elizabeth, “aga niisugust abiellumist poleks ma sulle siiski soovinud.”
Õde peaaegu nuuksatas. Siis ütles ta:
“Sa oled nii nägus ja andekas, ning veel enam – vaatamata kõigele, mida sinu kohta räägitakse, mis on, nagu sa hästi tead, su enese süü, oled sa ikkagi džentelmen ja ma olen su üle väga-väga uhke.”
“Mina ka!” hüüdis Margaret kähku, et mitte lasta end kõrvale lükata.
“Lootkem, et ka minu naine võib minu üle uhke olla,” ütles hertsog ja nüüd ei kostnud ta häälest mitte üksnes küüniline noot, vaid ka midagi kibedat. “Ma julgen öelda, et kui me oleme abielus, võime jõuda mingile kokkuleppele, mis praegusel hetkel teisse ei puutu.”
Elizabeth tuli tema kõrvale.
“Ma olen palvetanud, Buck,” ütles ta tasa, “et sa leiaksid kellegi, keda armastada ja kes armastaks sind. Võib-olla, kui meil on õnne, leiame Margaretiga sulle täpselt niisuguse naise, kellest iga mees unistab.”
Hertsog naeris.
“Sa oled romantik, Elizabeth, ja see on midagi niisugust, mida juhtub ainult muinasjuttudes! Ma kinnitan sulle, et olen oma praeguse eluga rahul, ning kuigi naine kujuneb muidugi mõnevõrra koormaks, kohtlen ma teda lugupidavalt ja täidan kõik oma avalikud kohustused nagu vaja. Aga mis minusse puutub, siis minu eraellu ta ei tungi.”
Hertsogi hääles oli kalk noot, mis õele märkamata ei jäänud, ja ta ütles nuuksatades:
“Sa olid nii armas väike poiss ja me armastasime sind nii väga. Mis on juhtunud, et sa oled muutunud nii küüniliseks ja pilkad kõike, mis on ilus ja, nagu sina ütled, romantiline?”
“Ma olen saanud vanemaks ja targemaks,” vastas hertsog, “aga ära minu pärast muretse, Elizabeth. Ma olen väga õnnelik, ainult maruvihane, et Edmund sunnib mind astuma sammu, mida ma veel kaua oleksin vältinud.”
“Ma olen kindel, et kui sa selle sammu teed,” ütles Elizabeth, “ei ole see nii hull, nagu sa mõtled.”
“Loodame, et ei ole, aga ma ootan kõige hullemat,” vastas hertsog.
“Mis see on?” küsis Margaret, kellele tuli alati kõik ühesilbiliste sõnadega ära seletada.
“Igavus!” vastas vend. “Igavus, vaadates üht ja sama nägu, päevast päeva, aastast aastasse, kuulates samu banaalseid, totraid märkusi, mida ma kuulsin juba eile ja üleeile!”
Ta tegi pausi ja lisas, nagu seletaks iseendale: “Ainus rõõm, mida ma sellises olukorras näen, on poeg, keda ma saan õpetada laskma ja ratsutama ja kes ühel päeval võtab üle minu kui perekonnapea koha.”
“Aga oletame, et sul on tütred?” küsis Margaret tõemeeli.
“Nemad uputan ma kindlasti ära!” vastas hertsog ja ootas protestikiljatust, mis kohe mõlema õe huulilt tuligi.
Alles siis, kui omaksed olid lahkunud ja ta oli üksi, küsis ta endalt peaaegu meeleheites, mis on see, kuhu ta oli lasknud end mässida.
Kõik need aastad oli ta vihanud mõtetki abielust, pidades seda privaatsuse ja vabaduse lõpuks, ning teda kohutas, et oli lasknud end sellisel moel lõksu püüda nõol, keda ta põlgas ja silma otsaski ei sallinud.
“Kurat võtku teda! Ta sai mulle kätte maksta!” ütles hertsog endale ja oli kindel, et kui Edmund teaks, mida ta praegu tunneb, pakuks
