mõtles ta, et see on kindlasti nali, aga polnud kahtlust, et isa oli kogu aeg väga tõsine, ning Samala suutis pingutusega öelda:
“See on väga suur… üllatus, papa!”
“Ma teadsin, et sa nii mõtled,” vastas krahv. “Samal ajal on see kindlasti niisugune abielu, missugust ma sulle sooviksin ja mis on omamoodi suur au.”
“Oled sa mainitud härrat kohanud?” küsis Samala, tahtes tegelikult teada, kas tema ise on selle mehega kohtunud.
Krahv raputas pead.
“Ei, ma arvan, et me pole kunagi kohtunud,” ütles ta, “aga ma peaksin olema spordimaalimas väga asjatundmatu, kui ma ei teaks, et tema hiilguse hobused on võitnud kõik klassikalised võiduajamised.”
“Muidugi,” ütles markiis, “mu vend on suur sportlane ja silmapaistev ratsutaja, mis võiks saada ühiseks huviks, kuna teie tütrele ilmselt meeldib ratsutada.”
Ta kõneles innukalt, peaaegu nii, mõtles Samala, nagu püüaks ta teda võrgutada, ja jätkas:
“Tegelikult tuleb ausalt öelda, et mitte ainult minu venna võidusõidu-, vaid ka ratsahobused on esmaklassilised, ja ma mõtlen, leedi Samala, et need lummavad teid, nagu nad mind alati on lummanud.”
Samala mõtles, et see on imelik jutuajamine ning et on kummastav rääkida nii palju hobustest, kui peaks rääkima mehest, kes tahab temaga abielluda.
Vaiksel häälel, mis justkui ei olnud tema oma, lausus ta:
“Kindlasti on mul võimalus kohata härrat, kes soovib minuga abielluda? Siis saame rääkida kõigest, mis meid huvitab.”
Markiis näis kõhklevat ja krahv sõnas peaaegu teravalt:
“Armuline leedi seletas mulle, Samala, et te peate abielluma ilmtingimata 2. juunil, kuigi ma päriselt ei mõista, miks.”
“Aga, papa… sinna on vähem kui kolm nädalat.”
“Ma seletasin juba,” sekkus markiis, “et mu vend soovib abielluda enne kuninglikke võiduajamisi Ascotis. Tal võistleb mitu hobust ja ta loodab sel aastal võita Kuldkarika.”
“Mina oleksin arvanud,” lausus krahv vaikselt, “et tema hiilguse abiellumine on tähtsam kui kõik muu.”
Samala vaatas hämmelduses ühelt teisele. Siis kummardus markiis oma toolis ettepoole ja ütles talle:
“Palun, kallis, või tohin ma öelda teile Samala? Püüdke mõista, et mu vend on mõnevõrra ettearvamatu inimene, kuigi ma teda armastan ja väga võluvaks isiksuseks pean. Ta on otsustanud, et ta soovib abielluda 2. juunil, ja ma palun teid väga – võtke tema ettepanek vastu.”
Markiis arvas vist, et Samala ilme väljendab kahtlust, sest ta ütles:
“Kindlasti te mõistate, mida see teile tähendab? Teist saab lossiproua Inglismaa ühes uhkemas majas, peale selle veel teistes majades, mis mu vennale kuuluvad. Te saate kleite ja muid rõivaid, mis teevad teist esikaunitari igal ballil, kuhu te lähete, ja juveele, milliseid ei leidu üheski teises kollektsioonis siin maal.”
Ta vakatas ja siis, otsekui ei suudaks ta ennast tagasi hoida, vaatas toas ringi: kulunud vaipa, luitunud kardinaid, mööblit, mis vajas parandamist.
“Kindlasti te mõistate,” lisas ta, “kui väga see muudab teie elu, peaaegu nii, nagu oleks haldjast ristiema viibutanud võlukeppi või oleksite jalutanud unenäo sisse.”
“Ma saan aru küll, mida te mulle ütlete,” vastas Samala, “aga enne, kui ma otsustan, sooviksin kohtuda… mehega, kellega ma pean… abielluma, ning pean olema täiesti kindel, et ma teen ta… õnnelikuks.”
Tekkis väike paus, enne kui markiis ütles:
“Seda ma teie isale seletasingi. Kahjuks peab mu vend ära minema ja tuleb tagasi alles päev enne laulatust.”
Samala vaatas teda imestusega.
“Kas te tõesti tahate öelda, mileedi, et ma peaksin abielluma kellegagi, keda ma pole kunagi näinud ja kellega ma pole sõnagi vahetanud? See on võimatu.”
Kõneldes keeras ta ümber ja läks isa kõrvale, pistis käe tema käevangu, otsekui peaks ta kaitset ja tuge otsides isast kinni hoidma.
Isa pani oma käe tema käe peale, nagu mõistaks ta, mida tütar tunneb.
“Ma olen nõus, et see on tõepoolest väga kummaline ettepanek, Samala. Samal ajal, nagu markiis ütles, oleks sul Buckhursti hertsoginnana positsioon, millele pole võrdset.”
Tema sõnade juures tõmbus Samala jäigaks ja vaatas üles.
“Kas sa ütlesid… Buckhursti… hertsoginna, papa?”
“Ma arvasin, et ma seletasin,” segas markiis vahele, “aga see oli vist enne teie tulekut, et mu vend on Buckhursti hertsog.”
“Kas olete kindel?” küsis Samala.
Markiis naeratas.
“Muidugi olen ma kindel! Kui te olete temast kuulnud, milles ma teie hobustehuvi juures ei kahtle, siis teate, et ma ei liialda tema positsiooni spordimaailmas, peale selle tema tähtsust kuninga sõbrana, ja üldse on ta Suurbritannias üks tähtsamaid hertso-geid.”
Samala ei kuulnud midagi.
“Buckhursti hertsog!” sosistas ta.
Siis vaatas ta isa otsa.
“Papa, kuigi ma ütlesin, et see ettepanek näib väga imelik, olen ma valmis, kui ta… soovib minuga abielluda… hertsogit vastu võtma.”
Enne kui krahv jõudis midagi öelda, hüüatas markiis rõõmsalt.
“Mul on nii hea meel, et sa seda ütlesid! Missugune mõistlik laps sa oled! Ma tean, kui rõõmus mu vend on, kui ma kirjutan talle ja ütlen, et sa oled nõus.”
Otsekui soovides oma õigusi maksma panna, ütles krahv:
“Mu tütar peab abielluma muidugi siin, kuna see on meie kodu.”
Markiis hingas sügavalt sisse.
“Ma arvan, et see oleks viga, milord. Te saate ju aru, et Buckhurst Parki rentnikud on väga pettunud, kui nemad neist pidustustest osa ei saa. Mu mees on juba lasknud püsti panna suure telgi, kus neid kostitatakse õlle ja siidri ja nii rohke toiduga, et mul hakkab paha üksnes sellele mõeldes!”
Ta naeratas, enne kui jätkas: “Meie külalistele pakutakse muidugi kõikvõimalikke hõrgutisi ballisaalis. Ja meie oma kokad küpsetavad koogi, sest see murraks nende südame, kui selle küpsetaks keegi teine.”
Samala pigistas isa käsivart ja krahv teadis, et tütar mõtleb, kui raske oleks neil endil praegu osta lihtsat biskviitigi, rääkimata siis veel mingist uhkest küpsetisest.
Tal oleks täiesti võimatu muretseda sööke ja jooke ja šampanjat, mida külalised Buckhursti hertsogi pulmas endastmõistetavalt ootaksid.
“Väga hea, ma pean teie seisukohaga nõus olema,” ütles krahv, “ja õnneks ei ela me Buckhurst
