style="font-size:15px;"> Ta ronis maha ja juhtis hobuse talli, mis algselt oli ehitatud neljakümnele hobusele, aga kus nüüd oli neid ainult kolm.
Kõige lähemas latris laskis katus vihma läbi, seepärast pani ta Merkuuri järgmisse latrisse, mis oli esialgu veel ilmastikukindel.
Kui ta ratsmeid ja sadulat maha võttis, tuli muldvana tallipoiss pikkamisi vahekäiku mööda tema poole.
“Kas oli ilus sõit, mileedi?”
“Jah, tänan, Walters, aga nii palju noort rohtu ei tee Merkuurile head. Ma mõtlen, sa peaksid talle täna õhtul kaeru andma.”
“Põle võimalik, mileedi.”
“Miks?”
“Ärra Turner ei too meile änam, enne ku oleme arve ära massnud.”
Samala ahhetas, aga ei protestinud, sest teadis, et seda oli oodata.
“Noh, anna talle siis rohkesti heinu,” ütles ta, “aga see ei ole sama, nagu me mõlemad teame.”
“Ei, mileedi, aga meil põle miskit tetta.”
“Mitte midagi,” nõustus Samala.
Ta riputas ratsmed latriseinale ja tassis muistse külgsadula välja, et see konksu otsa panna.
Kevadine päike, mis paistis sisse aknast, mille enamik ruute oli katki, muutis ta juuksed kuldseks, aga ta sinisilmad olid murelikud, kui ta tallist minema läks, õuel taas ettevaatlikult aukude vahel teed otsides.
Minnes mõtles ta kriitiliseks muutunud olukorrale ja arutas, kas majapidamises on veel järel, mida müüa.
Ta teadis väga hästi, et nemad isaga peavad sageli tühja kõhtu tundma, aga ta ei suutnud taluda, et hobused kannatavad, ja mõtles meeleheites, nagu nii sageli varemgi, kust võiks leida natuke raha, et oma võlgu maksta.
Mitte keegi, kes vaatas Kenwyni krahvi ilusat Elizabethi-aegset maja väljast, poleks suutnud mõista võitlust, mida seal sees pidevalt peeti vaesuse ja puuduse ning lagunemise vastu. See oli aastatepikkuse hooletussejätmise tagajärg ja mõnikord tekkis Samalal hirm, et maja variseb nende ümber üldse kokku.
Ja kuna maja isale nii palju tähendas, siis teadis ta, et ei suuda talle soovitada ainsat ilmselget lahendust: et nad koliksid väiksemasse hoonesse või isegi mõnda kotedžisse mõisamaadel.
Kunagi oli isa öelnud, ja Samala ei suutnud seda unustada:
“Kui ma pean uppuma, lähen põhja koos oma laevaga, lippude lehvides! Ma ei alistu kellelegi – ei jumalale, inimesele ega neile neetud võlgadele!”
Uhkus pani isa nõnda rääkima, mõtles Samala. Ja tema oli selle uhkuse pärinud ning teadis, et ka tema aina võitleks ja võitleks.
Võib-olla surevad nad nälga ja nende surnukehad jäävad matmata iidsele puupõrandale, mis oli tehtud kuninganna Elizabethi valitsemisajal.
Siis, kuna ta oli noor ja päike paistis, ütles ta endale, et asi ei saa olla nii hull ja küll nad kuidagi hakkama saavad, ehkki ta ei osanud mõelda, kuidas.
Ta keeras ümber maja nurga ja nägi oma üllatuseks eesukse juures väga uhket, luksusliku väljanägemisega tõlda, ees neli hobust ning pukis kutsar ja teener.
Samala tundis huvi, kes võis isale külla tulla, ja lootis kohe, et see pole keegi naabritest krahvkonnas, kes on jälle tulnud paluma, et isa võtaks endale mõne kohustuse, mis vältimatult maksis raha.
Kuna isa oli nii lugupeetud ja kõik armastasid teda, siis paluti alailma, et ta hakkaks selle või tolle projekti esimeheks või patrooniks.
Isale tegi meelehärmi, et ta ei saa asuda õigusega temale kuuluvale kohale krahvkonna asjade arutamisel, ometi teadis ta nagu Samalagi, et iga niisugune koht tähendas seda, et ta peab andma raha, kui asi puutus heategevusse, või võõrustama inimesi, kui tegemist oli komiteega.
Mõnikord pääsesid nad koosolekuga, kus külalistele pakuti ainult klaas šerrit, aga isegi šerri maksis raha, ja Kenwyni kunagi nii kuulus veinikelder oli nüüd tühi, kui välja arvata paar kiviankrut ja vaati, mis olid seal seisnud sajandeid.
Kui Samala tõlla juurde jõudis, vaatas ta kiiresti vappi paneelil, mõeldes, et kui see on tuttav, saab ta aru, kes külla on tulnud.
Ent tagajalgadel grifoon oli talle tundmatu ja ta astus kiiresti trepist üles, mõeldes, et peab isa toetama ja aitama tal keelduda sellest, mida iganes talle pakuti, paljastamata selle juures tõelist põhjust.
Siis mõtles ta läbi halli sammudes, kas tal oma vanas ja kulunud ratsutamiskleidis kõlbab minna külalisi tervitama, ja teadis väga hästi, et kui need on tähtsad inimesed, peavad nad imelikuks, et tal ei ole ratsakübarat.
Et tema kübar oli iidvana ja vormist väljas, oli palju mugavam keerata oma pikad juuksed pealaele kokku ja unustada ranged kombed.
Siis ütles ta endale muiates, et vaevalt keegi tema välimusele tähelepanu pöörab, ja oli täiesti kindel, et isa tahab teda enda kõrvale.
Ta avas ukse kabinetti, mida nad ka külaliste vastuvõtuks kasutasid, sest võõrastetuba oli kinni pandud ja raamatukogu oli liiga suur ja külm, kui polnud suvesoojust.
Samala oli teinud kabineti nii õdusaks kui võimalik, tuues siia mööbliesemeid, mis talle ja isale kõige rohkem meeldisid, ning maale, mida nad armastasid ja mida nad ei saanud müüa, kuna need olid päritavad.
Tuppa astudes lootis ta ühes sealses mõnusas, kuid lagunema kippuvas tugitoolis näha mõnd härrat. Kuid tema imestuseks istus seal hoopis keegi daam, pealegi väga ilus ja elegantne daam.
Kui ta oma üllatust varjata püüdis, keeras isa, kes oli seisnud seljaga tema poole, ennast ringi ja Samala teadis, et ta tunneb tütart nähes kergendust ning et samal ajal häirib teda miski.
“Palun vabandust, et ma nii hilja tulen, papa,” ütles ta kamina poole astudes, “aga päev on nii kaunis ja ma soovin ainult, et sina oleksid ratsutanud koos minuga.”
“Seda soovin minagi,” vastas krahv natuke raskelt.
Kui Samala tema kõrvale jõudis, pööras isa pilgu vastas istuva daami poole ja ütles: “Tohin ma tutvustada oma tütart Samalat? Samala, see on Hulli markiis. Ta on tulnud siia väga kummalise ettepanekuga, aga ma tahan, et sa selle ära kuulaksid.”
“Jah muidugi, papa,” vastas Samala, läks markiisi juurde ning sirutas reveranssi tehes käe.
Ta mõtles, et vanem naine silmitseb teda arvustavalt ja kuidagi kohmetust tekitavalt, aga teda võlus daami moodsa kõrge servaga kübara elegants – kübara serva ääristasid pits ja väikesed sinised jaanalinnusuled, mis sobisid kokku markiisi siidkleidiga.
Siis ütles daam Samala üllatuseks:
“Te olete väga armas laps, tegelikult kaugelt ilusam, kui ma julgesin loota.”
See tundus kummaline ja Samala vaatas küsivalt enne tema, siis oma isa otsa, ja kuna ta isa nii hästi tundis, sai ta aru, et isal on piinlik.
Krahv tõusis toolist, kus ta oli istunud, ja jäi seisma, selg tühja kamina poole.
“Samala,”
