Araminta Harryt veidi imestunult, kui vend, selle asemel et võtta talle pakutud tass kohvi, jalutas puhvetikapi juurde ja valas endale klaasi brändit.
Araminta ei ütelnud midagi, kuna kõigest hoolimata oli Harry nüüd perekonnapea ja iseenda peremees. Ja kui ta soovis hommikul brändit juua, polnud Araminta asi teda kritiseerida.
Samas tundis Araminta alateadlikult, et midagi on väga valesti. Ta mõtles ärevalt, mis see võiks küll olla.
Et aidata perel sisse seada, oli Harry veetnud eelmise öö ja ka üle-eelmise öö nende uues majas. Ta tegi seda, sest teadis, et see rõõmustab ema.
Täna kavatses Harry minna tagasi oma üürikorterisse. Araminta teadis, et ta ei nautinud seal mitte ainult vabadust, vaid ka suurepärase toapoisi tähelepanu, kelle Harry oli enda eest hoolitsema palganud.
Kohe pärast seda, kui leedi Sinclair lahkus söögisaalist, rääkis Harry Aramintale oma probleemidest.
„Kuussada naela!“ kordas Araminta taas hingetult.
„Ma olen mõtelnud,“ lausus Harry, „et kui ma loobuksin oma üürikorterist ja toapoisist, võiksin veidi raha säästa.“
„Ma küsisin sinult, kui palju sul elatusrahast järel on?“
Peale väikest pausi sõnas Harry vastumeelselt:
„Selle kvartali elatusrahast pole mul midagi järel.“
„Oh, Harry!“
Araminta suutis vaevu tagasi hoida etteheited, mis ta huulile tõusid.
Venna peale pahane olemisest pole mingit kasu, mõtles Araminta. Kui kõik raha on kulutatud, siis on see kulutatud: ka kõige siiram kahetsemine ei tooks seda tagasi.
„Üht-teist võiksin ma ju ka oma hobuste eest saada.“
„Oma hobuste?“ küsis Araminta.
„Selle pärast mul raha otsas ongi,“ vastas Harry. „Mul tekkis võimalus osta kaks väga head hobust. Nad kuulusid ühele tuttavale, kes pidi välismaale sõitma. Ta müüs hobused väga odavalt.“
Harry tegi väikese pausi, enne kui lisas:
„Ma peaksin nende eest rohkem saama, kui ma ise maksin.“
„Kui suure summa sa kokku… saaksid?“
„Ma olin terve öö üleval ja tegin mõttes arvutusi,“ vastas Harry, „kui ma müüksin maha hobused, isa kella, mansetinööbid ja lipsunõela, mille ema mulle enne Londonisse tulekut kinkis, siis peaksin kokku saama umbes kakssada ja viiskümmend naela.“
„Sa ei tohi sellest mingil juhul emale rääkida,“ ütles Araminta kiiresti. „Ei lipsunõelast ega isa kellast.“
„Ei, loomulikult mitte!“
„Seega on sul pool summast peaaegu koos,“ ütles Araminta. „Meil on veel sada kümme naela, mis ema minu kleitide jaoks säästis. Ma ju rääkisin sulle sellest.“
„Aga, Araminta, ma ei saa sinu raha võtta!“ protesteeris Harry.
Araminta naerupahvak kõlas hoopis nuuksatuse moodi.
„Sa ei kujuta ometi ette, et ma võiksin rahuliku südamega Almackide ballil tantsida, samal ajal kui sina võlavanglas mädaned!“
„Asi ei lähe nii kaugele,“ lausus Harry. „Vähemalt ma loodan seda.“
Aga tema hääles helises väikene kahtlusenoot.
„Kas sa tahad ütelda, et markii ei kaebakski sind kohtusse, kui sa talle oma võlga tasuda ei suudaks?“
„See oleks küll ennekuulmatu tegu,“ vastas Harry. „Samas, sa tead sama hästi kui mina, et kaardimängu võlg on auvõlg. Seda tasumata jättes oleksin ma sunnitud häbiga klubist lahkuma. On üsna kaheldav, kas mõni klubi liige minuga siis enam iial suhtleks.“
„Seda ei tohi kunagi juhtuda,“ sõnas Araminta otsustavalt.
„Ma ei näe mingit võimalust, kuidas seda ära hoida,“ tunnistas Harry vastumeelselt.
Taas tõstis ta käed näo ette.
„Oo, jumal! Araminta, kuidas ma võisin olla nii neetult rumal? Kuidas ma suudan kõik asjad alati nõnda vussi keerata?“
„Aga mis siis, kui sa… veenaksid markiid… kui sa selgitaksid talle olukorda… ?“
„Veenaksin Wayne’i markiid?“ küsis Harry irooniliselt. „Ma võiksin sama hästi üritada Gibraltari kaljut veenda. Markii on kõva nagu graniit, kogu tema loomuses pole kübetki lahkust. Teda võidakse ju imetleda tema välimuse, positsiooni ja saavutuste pärast, aga ma olen päris kindel, et terves Londonis pole kedagi, kellele ta tegelikult meeldiks.“
„Miks ometi?“ nõudis Araminta.
„Jumal seda teab,“ vastas Harry. „Temas on lihtsalt midagi – selline kõigest üleolek. Ma pole ainus, kes leiab, et markii on väljakannatamatu.“
Peale väikest pausi lisas ta mõtlikult:
„Ta justkui peaks meid kõiki põlastusväärseteks.“
„Sel juhul, kui me ei suuda teda ümber veenda,“ jätkas Araminta, „peame kokku kraapima iga võimaliku penni. Ja lubama, et maksame puudujäänud summa osade kaupa.“
„See talle ei meeldiks,“ pomises Harry.
„Pole tähtsust, mis talle meeldib ja mis mitte,“ vastas Araminta. „Küsimus on selles, kui palju me suudame talle anda. Niisiis, kui me saame sinult kakssada viiskümmend naela ja liidame sellele sada kümme naela, mis ema minu kleitide jaoks kõrvale pani, ning minu mäletamist mööda peaks meil pangas olema kolmkümmend või nelikümmend naela, saame me lõppsummaks peaaegu nelisada naela.“
„Aga kuidas me siis ise järgmise kvartalini vastu peame?“
„Jah, seda küll,“ nõustus Araminta õnnetult.
Järsku ta kangestus.
„Meil on veel ema kihlasõrmus!“
„Oo ei, seda ei saa ma temalt paluda,“ väitis Harry vastu.
„Selle eest peaks üle saja naela saama,“ ütles Araminta. „Ema on seda sõrmust alati alles hoidnud, ükspuha kui rasked ajad neil isaga ka poleks olnud. Ema armastab seda sõrmust nii väga.“
„See on küll viimane asi, mida ma emalt paluksin.“
„Ma olen kindel, et ta parem loobub sellest, kui näeb sind avalikult häbistatuna.“
Araminta tõusis ja hakkas rahutult mööda tuba käima.
„Kui meil oleks ometi midagi muud, mida müüa. Midagi, mida me võiksime teha.“
„Ma olen samuti selle peale mõtelnud,“ vastas Harry. „On naeruväärne, et minusugune haritud mees ei oska muud teha kui raha raisata. Võib-olla leiaksin ma tööd hobuste eest hoolitsejana või postitõlla kutsarina.“
