isa oli suur gurmaan!“ ütles kindral. „Mul oli alati kahju, et tal ei olnud võimalik suuremat seltskonda võõrustada.“
„Võib-olla oli see hoopis hea,“ naeratas Araminta. „Muidu oleksime me kõik üleliia paksuks läinud. Aga kas sulle maitsesid meie toidud alati, kui sa meil käisid?“
„Minu arvates olid need rohkem kui maitsvad,“ vastas kindral. „Sinu isa oli õnnega koos, et tal oli selline andekas tütar.“
„See on tõesti minu anne,“ lausus Araminta, „ja hetkel ainus asi, mis on müüa.“
Kindral vaatas Aramintat ootavalt. Araminta jätkas:
„Isa rääkis alati, et vaid väga rikkad inimesed suudavad palgata tõelist prantsuse kokka.“
„See on tõesti nii,“ nõustus kindral, „nii esimese revolutsiooni kui ka Napoleoni sõdade ajal toimus prantsuse kokkade väljaränne, kuna vaesunud maal ei leidunud enam eriti palju grands seigneurs’e, kes oleksid neid palgata suutnud.“
„Papa rääkis alati,“ jätkas Araminta, „et Londonis on prantsuse kokkade järele suur nõudmine.“
„See on tõsi,“ nõustus kindral. „Paljud kokad, kes tulid Inglismaale, eelistasid avada restorane või töötada klubides, selle asemel et asuda erateenistusse. Näiteks restoran Reform on väga kuulus oma köögi poolest.“
„Aga sellest hoolimata on siiani püsinud nõudmine esmaklassiliste prantsuse kokkade järele?“ käis Araminta peale.
„Nende järele on alati nõudmine,“ vastas kindral. „Kõigist prantsuse kokkadest kõige kuulsam on Carême, kes töötab asevalitseja enda alluvuses. Tema valmistatud toidud on fantastilised, aga mitte sugugi paremad kui sinu omad, mu armas.“
Araminta lõi käsi kokku.
„Onu Alex, sa ütlesid täpselt seda, mida ma kuulda tahtsin! Kas sa nüüd mõistad, miks ma sinu poole pöördusin.“
„Ma võin küll tunduda väga pikaldase aruga,“ lausus kindral, „aga mul pole tõepoolest õrna aimugi, mida sa silmas pead.“
„Ma tahaksin, et sa soovitaksid mind,“ jätkas Araminta, „mõnele oma silmapaistvale sõbrale… kui kokka!“
„Sa oled vist hulluks läinud!“ prahvatas kindral.
„Ei, ma olen hoopis väga mõistlik!“ vastas Araminta. „Isegi siis, kui me liidaksime juba kokkusaadud summale ema kihlasõrmuse müümise eest saadava raha, jääks meil sada naela puudu, et kogu Harry võlg tagasi maksta! Ma olen veendunud, et suudan toidutegemisega nii palju teenida.“
„See on kaval mõte,“ nõustus kindral, „aga kas sa tõesti arvad, et suudaksid töötada mõne aadliku köögis kui kõige tavalisem teenija?“
„Mitte püsivalt,“ vastas Araminta, „aga lühiajaliselt küll. Näiteks valmistaksin ma igas majapidamises vaid ühe pidusöögi. Papa rääkis tihti, et mainekas restoranis maksab tõeliselt hea toit eriti palju. Ma mõtlesin, et võiksin ühe söögikorra eest küsida… viis naela.“
Araminta vaatas uurivalt kindralit, kartes, et selline pakkumine jahmatab meest.
„See on tõepoolest hea idee,“ vastas kindral pärast lühikest pausi. „Sa küpsetad sama hästi, kui mitte paremini kui ükspuha milline kokk, kelle saavutustega tööandjad kiidelda armastavad.“
„Siis aita mind… palun sind, onu Alex, aita mind,“ anus Araminta. „Kas sa võiksid oma sõpradele klubis öelda, et sa tunned tõeliselt esmaklassilist prantsuse kokka. Kokka, kes on suuteline pakkuma nende endi kodus toitu, mille sarnast nad pole maitsnud tervel kontinendil.“
Kindralile anuvalt otsa vaadates jätkas ta:
„See võimaldaks mul väga lühikese ajaga koguda summa, mis Harry võlast puudu jääb.“
Kindral jäi mõttesse.
Need, kes olid armees tema juhatuse all teeninud, oleksid tema kortsus kulmudes ja etteulatuvas lõuas ära tundnud pingutatud mõttetegevuse, mis iseloomustas kindralit eriti raskete probleemidega tegelemisel.
Kindralile meenus, et keegi – ta ei mäletanud täpselt kes – oli alles eelmisel nädalal klubis maininud, et just prantsuse köök päästis Prantsusmaa rahalisest krahhist.
„Mida te sellega öelda tahate?“ oli üks vanem peer selle peale küsinud.
„Pärast 1815. aastal riikide vahel sõlmitud lepingut,“ oli kõlanud vastuseks, „oli Prantsusmaa sunnitud kolme aasta jooksul maksma hüvitiseks enam kui seitsesada franki.“
„See on teada fakt!“ oli peer nähvanud.
„Tänu briti gurmaanidele, kes käivad Prantsusmaal oma kõhtusid hellitamas, on prantsuse köök muutunud riiklikuks varasalveks.“
Kindral polnud tol hetkel sellele väitele erilist tähelepanu pööranud. Nüüd mõtles ta, et viimaste aastate jooksul oli Inglismaal tõepoolest toidule suuremat tähelepanu pöörama hakatud.
Polnud kahtlustki, et aristokraadid, kellega kindral lävis, armastasid üha enam raske inglispärase toidu asemel prantsuse kombel valmistatud roogasid.
Traditsioonilised lihakäntsakad taoti lapikuks või lõiguti ribadeks, mähiti lehttainasse ja kaeti mahlakate kastmetega.
Pudingud klopiti õhulisteks sufleedeks ja suhkrust vormiti muinasjutulisi sotelties’id, mis olid lillede, losside või loomade kujulised.
Nii loomaliha, ulukiliha kui kala juurde valmistati spetsiaalseid kastmeid, mis olid leiutatud innukate asjatundjate poolt, kes uskusid, et toidu tegemine on kunst, mitte eluspüsimise vältimatu vajadus.
Ning neid asjatundjaid – Prantsusmaal treenitud kokkasid – oli väga raske ületada.
„Kas sa aitad mind, onu Aleks?“ küsis Araminta, katkestades kindrali mõttevoo.
Kindral ei vastanud ja Araminta jätkas:
„Sa tead, et mul pole kedagi teist, kes mind aidata võiks. Ka isa usaldas sind. Sa tead, et ema elatusraha, mis ta perekonna vara hooldajalt saab, makstakse välja kvartalite kaupa. Seega ei ole meil võimalust seda raha korraga kätte saada.“
„Jah, ma tean seda,“ kinnitas kindral.
„Seega on ainus võimalik viis kiiresti raha teenida, kui ma asun kokana tööle,“ lausus Araminta lihtsalt.
„Selle plaani elluviimisel on palju takistusi,“ vastas kindral vaikse häälega.
Araminta mõistis kindrali sõnadest, et mees kavatseb teda aidata.
„Oh, onu Alex, ma armastan sind!“ hüüatas Araminta rõõmsalt ja kummardus teda suudlema.
White’si klubi kihas härrasmeestest, kes, šampanjaklaasid käes, rääkisid oma päevastest tegemistest.
Kindral sisenes kuulsasse hommikutuppa ja vaatas ringi. Ta tundis kõiki kohalviibijaid.
Hommikutuba oli sisse seatud seitse aastat tagasi, et klubil oleks ka teine aknaga
