huuled tuksatasid ülemteenri sõnade peale.
Üksnes vanade heade aegade mainimine oli muutunud armees naljaks, nii ka diplomaatilistes ja poliitilistes ringkondades. Ta oli üsna kindel, et ka kodustes.
Igal maal – rahu väljakuulutamisest saati oli ta neid külastanud suurel hulgal – räägiti ainult vanadest headest aegadest ja sellest, kui tore kõik siis võrreldes praegusega oli.
Ta oli üsna kindel, et seda hakatakse talle Inglismaal ikka ja jälle kordama.
Kui Bateson mõistis, et hertsogil pole enam tahtmist temaga juttu jätkata, ütles ta:
“Lõunaoode saab kohe-kohe valmis, teie hiilgus. Loodan, et see on teie meele järele.”
Hertsogi meelest oli see mees lausa paatoslikult agar meeldima. Kui Bateson enda järel ukse sulges, arutles hertsog, kui vana ta võis olla.
Ta mäletas, et kui isa tõi ta väikse poisina siia majja, oli Bateson siin, ja talle jättis sügava mulje, kuidas ta neid, kuus ustavat teenrit selja taga, vestibüülis tervitas.
“See oli ammu,” ütles hertsog iseendale.
Nüüdseks peaks Bateson olema tublisti üle kuuekümne. Ta mõistis, et mees, kes on olnud terve elu hertsoglikus teenistuses, tahaks vaevalt midagi muud teha või varem pensionile minna.
Hertsog oli hästi kursis Inglismaal valitseva laialdase tööpuudusega, vanal mehel oleks siin ilmselt raske tööd leida.
Pealegi tuleb iga kuu tagasi mehi okupatsioonivägedest, see teeb olukorra veelgi raskemaks.
Ta mäletas, millist segadust oli külvanud hertsog Wellingtoni kavatsus vähendada armeed kolmekümne tuhande mehe võrra.
Sel hetkel lubas ta endale, et kuna ta on jõukas, ei ole tal mingit vajadust oma teenijaskonda koondada, vastupidi, ta kavatses teenijaid hoopis igasse oma majja juurde võtta.
Kui ta läks söögituppa lõunaeinele, mida Bateson talle kahe teenri abil serveeris, otsustas ta, et tema esimeseks ülesandeks on nüüd, kui ta on tagasi Inglismaal, oma uue kodu, Harlingtoni lossi külastamine Buckinghamshire’is.
Isegi praegu veel, kuigi ta oli mõtisklenud selle üle juba kaks aastat, suutis ta vaevu uskuda, et see on tema oma ning temast endast on saanud uskumatult ja ootamatult Harlingtoni viies hertsog.
Ta tundis ülimalt suurt uhkust, et kuulub perekonda, millel on olnud Inglismaa ajaloos tähtis roll juba ristisõdade ajast saati.
Siiski ei olnud ta kunagi, isegi mitte oma kõige metsikumates unenägudes arvanud, et temast saab hertsog.
Ta oli alati teadnud, et ta on üks täiesti tähtsusetu Harlingi suguvõsa liige. Tema isa oli olnud kõigest eelmise hertsogi nõbu, nende vahel, ja ühtlasi võimaluse vahel midagi pärida seisid kolm inimest.
Kuid sõjas, mis külvas hävingut ja viletsust paljudesse kodudesse üle terve Euroopa, sai Waterloo all surma ka eelmise hertsogi ainus poeg Richard.
Ivar Harling nägi Richardit veel enne seda lahingut, viimane oli suurepärases meeleolus.
“Kui me neid konnasööjaid seekord lõplikult ei alista,” ütles ta rõõmsalt, “võin ma õhtusöögi peale White’is ja kasti šampanja peale kihla vedada, et see sõda kestab veel viis aastat.”
Ivar Harling naeris selle peale.
“No veame, Richard!” ütles ta. “Mul on küll tunne, et mina kaotan, aga vähemalt eesmärk on üllas.”
“Kindlasti!” vastas Richard laialt naeratades, siis lisas: “Kuid tõsiselt rääkides, milline on meie võimalus?”
“Suurepärane, kui Preisi kaitsesalk õigeaegselt kohale jõuab.”
Mõlemad mehed olid hetke vait, teades, et tegelikult oli olukord palju kriitilisem, kui see paistis.
“Õnn kaasa!”
Ivar Harling pööras oma hobuse ringi ja galopeeris sinna, kus Wellington lahingut jälgis, ning nägi, et hertsog oli andnud ratsaväele korralduse vasturünnakuks.
Kui ta selle suure mehe kõrvale jõudis, pöördus hertsog oma adjutandi kolonel James Stanhope’i poole ja küsis kella.
“Kakskümmend minutit neli läbi.”
“Võit on minu! Ja kui Preisi omad nüüd peagi kohale jõuavad,” ütles Wellington, “on sõja lõpp käes.”
Juba siis, kui ta seda ütles, kuulis Ivar Harling kauges metsatukas preislaste esimesi püssipauke.
Kui lõunaaeg möödas, adus hertsog, kui vaikne see maja on.
Ta oli harjunud sellega, et tema ümber sagisid lakkamatult inimesed: oli harjunud nägema murelike nägudega riigimehi Wellingtoni peakorteris Pariisis sisse-välja voorimas, harjunud kuulma nii päeval kui ööl järsul toonil antud käsklusi ning harjunud tegelema lõputute kaebuste, nõudmiste ja raportitega.
Vastukaaluks pikaleveninud koosolekutele, kus muudkui räägiti ja räägiti, toimus ka pidusid, vastuvõtte, konverentse ja balle.
Need olid kahtlemata hetked täis õrnust, põnevust, huvitavaid juhtumisi ja suuri ahvatlusi.
Nüüd, mõtles hertsog põnevusega, kui ta on see, kes ta on, saab kõik olema veelgi kirevam ja ta hakkab kokku puutuma hoopis teistsuguste probleemidega kui sõja-aastatel.
Ta oli muidugi hästi kursis sellega, et naised pidasid teda, noort kindral Harlingit, kes oli saanud vapruse eest mitu medalit, ligitõmbavaks.
Need, kes olid kokku tulnud Pariisi, kas siis diplomaatilistel kaalutlustel või lihtsalt lõbu pärast, pidid temaga kokku sattudes harva pettuma.
Samal ajal, kui neil oli talle nii mõndagi pakkuda, polnud temal midagi vastu panna, kuni eelmise aastani, mil selgus, et ta ei ole enam mitte lihtsalt ratsaväe ohvitser, vaid ka Harlingtoni hertsog. See muutis olukorda kardinaalselt.
Ta teadis, et abiellumise seisukohast vaadatuna on ta nüüd tõeline saak.
Aga ka veetlevate, oivalistes kleitides haritud abielunaiste jaoks oli see, kui tema end nende jalge ette heitis, täpsemalt öeldes nendega voodisse läks, nende saavutuste krooniks.
Sõjakangelased olid loomulikult moes ja iga naine soovis endale vallutada peakangelast, hertsog Wellingtoni, või kui see osutus võimatuks, siis paratamatult Harlingtoni hertsogit.
Aeg-ajalt oli tal siiski raske hoida tagasi pilkavat naeratust pärast talle suunatud komplimente või neile vastates alla suruda küünilist nooti oma hääles.
Tema sõber major Gerald Chertson vormis kord sõnadeks selle, mida ta oli endamisi mõelnud.
“Küllap sa tead, Ivar,” ütles ta, “et niipea, kui koju jõuad, pead sa abielluma.”
“Miks põrgu päralt ma seda tegema peaksin?” küsis hertsog.
“Esiteks pead sa muretsema pärija,” vastas major. “See on hertsogite kohus! Samas pead sa takistama oma eriliselt ebameeldival sugulasel Jason Harlingil enda kannale astumast, mida ta suurima
