taga, tema otsaesisel olid higipiisad.
Samas teadis ta, et see mees rääkis tõtt, öeldes, et kolmkümmend protsenti on vähem, kui teised pandimajapidajad küsivad ja tema seisukohast vaadatuna polnud hea hoida asju, mida ta ei võinud müüa.
Kuna hertsog oli õiglane mees, ütles ta:
“Ma mõistan, et te olete olnud äärmiselt aus ja pole neid asju müünud, eriti neid, mida oleks võinud üles sulatada. Seepärast ostan ma teilt tagasi kõik, mis on teie juurde hoiule toonud see isik, kelle allkiri on sellel paberil.”
Vana mehe silmad näisid särama löövat ja ta naeratas.
“Ma olen väga tänulik, teie hiilgus. Ma teadsin, kui ma kuulsin teie vaprusest lahinguväljal, et te kohtlete mind õiglaselt ja ma ei pea kartma teile läheneda.”
“Mul on hea meel, et te seda tegite,” ütles hertsog. “Praegu maksan ma teile kohe selle hõbeliua eest. Tulen tagasi Londonisse ülehomme hilisõhtul, siis võite siia tuua kõik ülejäänud esemed.”
“Väga lahke teie hiilgusest.”
“Mis on selle asja lõplik hind?” küsis ta.
Emmanuel Pinchbeck piidles teda silmanurgast, enne kui ütles:
“See on olnud minu juures kaks aastat ja kaks kuud, teie hiilgus.”
Hertsog tegi kiire arvutuse ja tõmbas mantlitaskust võetud rahakotist rahatähed, mida oli kõvasti rohkem kui vajaminev summa.
Ta andis need Emmanuel Pinchbeckile, kes raha kiiresti ära pani, öeldes:
“Ma olen teie hiilgusele äärmiselt tänulik. Mul langes kohe kivi südamelt ja see teeb kindlasti minu elu ka rahaliselt kergemaks.”
“Kohtumiseni ülehomme,” ütles hertsog. “Ja saatke enne, kui asjad siia toote, keegi küsima, kas ma olen ikka tagasi jõudnud.”
“Saab tehtud, teie hiilgus.”
Hertsog läks ukse poole ja Emmanuel Pinchbeck järgnes talle, tühi kott käes.
Bateson oli vestibüülis ja hertsog lausus:
“Te leiate mu laualt ühe hõbenõu. Tehke see puhtaks ja pange seifikappi, kuni ma tagasi tulen.”
Tema hääles oli terav kõla ja tema silmad olid külmad, kui ta rääkis. Bateson vaatas kartlikult tema poole üles, avades suu, nagu tahaks midagi öelda. Aga juba oli hilja.
Hertsog oli majast lahkunud, istus uuesti tõlda, võttis tallipoisilt ohjad ja hobused hakkasid liikuma.
Kui ta teist korda ära oli sõitnud, pöördus Bateson hertsogile järele vaatava Emmanuel Pinchbecki poole ja ütles raevukalt:
“Mis asja te tulete siia ja toote kaasa pahandusi, niipea kui tema hiilgus on tagasi? Teiesugused jätised teevad siin ilmas vaid paha!”
“Ma tahtsin oma raha,” vastas Emmanuel Pinchbeck trotslikult. “Teil pole mingit õigust mind solvata. Ma olen pidanud armulisele preilile antud sõna ja ei ole midagi maha müünud, kuigi ma oleksin nii mõnegi asja eest head hinda saanud.”
“Käige minema!” ütles Bateson vihaselt. “Kui teil oleks olnud vähegi taktitunnet, oleksite oodanud natuke kauem. Aga ei, teie, pandimajapidajad olete kõik ühesugused – kraban, kraban, kraban!”
“See pole aus…” hakkas Emmanuel Pinchbeck vastu vaidlema.
Aga kedagi polnud kuulamas. Bateson oli läinud tagasi majja ja lõi ukse enda järel kinni.
Kui Emmanuel Pinchbeck minema jalutas, kuulis ta, kuidas riiv ukse ette lükati ja lukuaugus võtmeid keerati.
Nagu enese lohutuseks läks ta käsi rinnatasku juurde ja patsutas seda.
Tema kitsastel huultel vonkles naeratus, kui ta põues hertsogi antud rahatähti tundis.
Teine peatükk
Mida kaugemale hertsog Londonist jõudis, seda vihasemaks ta muutus. Peale eelmise hertsogi surma läks suur osa rahast kindlasti tema tütre käsutusse.
Miks siis ometi pidi nõbu Alvina pandimajapidajatega tegemist tegema?
Ta ei suutnud ette kujutada, miks võis tal seda raha vaja minna, kui ta just ei pidanud üleval mõnda meest, keda tema isa ei soosinud.
Hertsog mõtles küüniliselt, kui halval arvamusel ta enamiku naiste moraali- ja autundest on.
Ta oli alateadlikult alati põlanud abielunaisi, kes murravad oma meestele truudust.
Tema loomuses oli midagi pedantset, koguni puritaanlikku, mis tegi vastumeelseks mõtte, et ta pole leedi Isobelile sugugi esimene armuke.
Kuigi Isobel polnud seda talle kunagi öelnud, oli ta päris kindel, et ta polnud oma mehele selle eluajal truu, ja tegi kõik, et pärast tema surma end vabana tunda.
Suurt rolli mängis selles Walesi printsist troonipärija lugu, mida tunnustas suur osa kõrgseltskonnast.
Kui hertsog sellele mõtles, sai ta aru, et tema tahaks endale hoopis teistsugust naist, kuigi see näis võimatuna.
Ta ei olnud varem eriti abielu peale mõelnud. Sõdurina oli ta üsna kindel, et ei saa seda endale lubada.
Kuid nüüd oli ta olukorras, kus pidi mitte lihtsalt abielluma, vaid abielluma naisega, kes talle meeldiks ja samas oleks sobiv Harlingtoni hertsoginnaks.
Ta teadis hästi, kuigi see ei pruukinud alati nii olla, et suure perekonna pead vaadati alt üles ja teda austati samamoodi nagu šotlaste klannipealikut.
Enne kui Cumberlandi hertsog highlander’id alistas ja Šoti õigusriik taastati, oli klannipealikel õigus otsustada klanniliikmete elu ja surma üle.
Inglise hertsogitel sellist õigust muidugi polnud, kuid oma maavalduses võeti neid enamasti kui kuningaid ja nende sõna oli seaduseks.
“See on nagu armeele käskluste andmine,” mõtles hertsog endamisi ja talle meenus, kuidas mehed, kellele Wellington käsklusi andis, teda imetlesid, austasid ja armastasid.
Ka armees oli nii võimsate liidriomadustega ohvitsere, et nende käsualused olid valmis mitte ainult neid teenima, vaid ka vajadusel nende käske täites surema.
Ta ei hoobelnud enda puhul selle erilise omadusega, kuigi tal tegelikult oli see olemas. Teda oli päris tihti selle eest pärjatud, et tema väesalgad olid nutikamad, paremad võitlejad ja muidugi ka paremini distsiplineeritud kui teiste rügementide omad.
Okupatsiooniarmees oli distsipliin lausa võtmesõnaks. Polnud just kerge hoida mittesõdivaid sõdureid rüüstamast, alistatud vaenlasi kiusamast ja kui veel naised mängus olid, siis ka suuri pahandusi tekitamast.
Nüüd oli see ülesanne täidetud ja hertsog küsis endalt, kas ta oleks kunagi võimeline distsiplineerima mõnda naist ja sundima teda endale kuuletuma, nagu ta oli seda edukalt teinud meestega.
Ta oli täiesti veendunud, et Isobeli puhul oleks see võimatu. Ta teadis, et see naine kasutas relvana kirge, mida ta suutis meestes esile kutsuda, et saada kõike,
