mõttes oli lausa kergendus teada, et tema uus härra oli inimene ja võis teha samasuguseid vigu nagu iga teine.
“Tule minuga,” ütles ta tallipoisile ja jalutas väärikal moel läbi vestibüüli raamatukogu poole.
Hertsog hoidis väljas hobuste ohje, kulm kortsus. Talle ei mahtunud pähe, kuidas ta võis olla nii rumal ja unustada maha paberid, mille pank talle saatis koos inventarinimekirjaga, kus seisis kirjas lossi vara.
Ta oletas, et oli olnud nii hõivatud maja ja kõige selle imetlemisega, mis seal oli, et see lihtsalt libises tema korralikust, kõrge enesedistsipliiniga peast, mis tavaliselt teadis punkti pealt iga väiksematki pisiasja, millega ta tegeles.
Vähemalt ei olnud ta jõudnud kaugele minna, seega ei kaotanud ta palju aega.
Äkki kuulis ta mingit häält. Ta vaatas alla ja nägi valgete juuste ja kuidagi nukra pilguga vana meest enda poole üles vaatamas.
“Kas tohib teada, söör, kas teie olete uus Harlingtoni hertsog?” küsis ta.
“Jah.”
“Ma tulin, et teie hiilgusega kohtuda.”
“Ma kardan, te jäite hiljaks. Ma olen just ära minemas. Tulen tagasi mõne päeva pärast.”
“Mul on teie hiilgusele midagi tähtsat öelda.”
“Mille kohta?” küsis hertsog.
Rääkides vaatas ta majaukse poole, lootes, et tallipoiss tuleb tagasi ja ta saab juba teele asuda.
Väikese kõhklusega ütles mees:
“See puudutab teatud perekonnavara. Mul on siin midagi, mille vastu teie hiilgusel võiks minu arvates huvi olla.”
“Tänan, kuid ma ei osta hetkel midagi.”
“Küsimus polegi ostmises, teie hiilgus, vaid tagasi ostmises.”
Kui mees seda ütles, avas ta musta koti, mida ta käes hoidis, ja tõmbas sellest välja suure hõbeliua.
Hertsog vaatas seda ükskõikselt, kuni märkas liua servale graveeritud perekonnavappi.
Kui ta seda veidi lähemalt uuris, sai ta aru, et selle peene hõbeasja oli päris kindlasti teinud Louis XV kuulus kullassepp Thomas Germain.
Talle meenus viimane kord, mil ta oli lossis õhtustanud. Ta võis peaaegu vanduda, et see liud oli seisnud söögitoa laual küünlajalgade vahel.
Tema isa, kes oli seal temaga koos, oli maininud, et kogu maal pole teist sellist perekonda, kellel oleks nii peen hõbe- ja kuldesemete kogu kui Harlingitel.
“Kust te selle saite?” küsis ta karmilt.
Enne kui mees vastata jõudis, lisas hertsog:
“Kui see on varastatud, pole teil mingit õigust seda oma käes hoida!”
“Mul on kõik õigused, teie hiilgus, võin seda tõestada, kui teil huvi on.”
Hertsog tõmbas kopsud õhku täis.
“On küll huvi,” ütles ta, “ja ma tahan kuulda väga head põhjendust, või ma olen sunnitud viima teid politseikohtunike ette!”
Mees ei tundunud end sellest eriti häirida laskvat.
Samal hetkel tuli tallipoiss paberitega tagasi. Ta oli valmis juba tõlda ronima, kui hertsog lausus:
“Hoia hobuseid, mul on vaja enne lahkumist selle mehega rääkida.”
Seda öeldes võttis ta tallipoisilt paberid ja pani need oma põuetaskusse. Seejärel astus ta alla kõnniteele.
“Järgnege mulle,” ütles ta teravalt, minnes trepist üles majja.
Mees järgnes talle läbi vestibüüli raamatukokku ja Bateson sulges nende järel ukse.
“Las ma vaatan seda liuda veel kord!” nõudis hertsog. “Mis teie nimi on?”
“Emmanuel Pinchbeck, teie hiilgus. Ma olen pandimajapidaja.”
“Pandimajapidaja!” kordas hertsog.
See oli midagi, mida ta ei olnud oodanud.
“Kas te tahate mulle öelda, et see liud on panditud?”
“Jah, teie hiilgus, koos paljude teiste asjadega.”
Hertsogi huuled tõmbusid pingule, kui ta liua lauale tagasi asetas. See oli kõige ilusam hõbedast ese, mida ta oli iial näinud.
“Parem alustage algusest,” ütles ta vaikselt, kuid raudse noodiga hääles. “Rääkige mulle, kuidas see liud teie kätte sattus. Kes teile selle tõi?”
Sõnagi lausumata võttis Emmanuel Pinchbeck taskust paberitüki ja andis selle hertsogile. See oli veidi määrdunud, aga ta võis kirjutatut lugeda üsna selgesti:
Mina, Emmanuel Pinchbeck, olen laenanud raha summas kolmkümmend naela, tagatiseks umbes 1690. aastast pärinev hõbekandik, mida ma hoian nii kaua enda omandis, kuni kolmekümneprotsendilise aastaintressi tasub omanik, kes aktsepteerib käesoleva lepingu tingimusi.
Elegantse, haritud inimese käega oli alla kirjutatud Alvina Harling.
Hertsog silmitses seda, tema lõug tõmbus pingule ja huuled muutusid kriipspeenikeseks. Ta ütles:
“Kui palju teisi asju teil veel peale selle liua on?”
“Kuus väikest pilti, teie hiilgus, mitmeid miniatuure, veel neli hõbeliuda, nuusktubakatoos, mis on väga elegantne kogum smaragdidest ja teemantidest, ning kaks kullast küünlajalga, väärt kõvasti rohkem kui see summa, mille eest nad panditi.”
Hertsog vaikis, enne kui ütles:
“Miks te minu juurde tulite?”
“Ma tulin teie juurde, teie hiilgus, sest kuuldes, et teie hiilgus on pärinud selle tiitli, mõtlesin ma, et teil on eesõigus välja lunastada kõik, mis minu juures panditud.”
Jälle valitses vaikus. Emmanuel Pinchbeck jätkas kiiresti:
“Ausalt öeldes, teie hiilgus, mul läheb seda raha vaja ja kokkulepe praegusel kujul mind ei rahulda.”
“Miks mitte?”
“Sest kolmkümmend protsenti on kõvasti madalam, kui teised pandimajade pidajad küsivad; samas ei saa ma neid müüa, kuigi nende väärtus on kasvanud. Tähendab – mitte nende esemete väärtus, vaid kulla ja hõbeda hind on tõusnud.”
“Kas te tahate öelda, et nad oleksid ülessulatatuna rohkem väärt?” küsis hertsog.
Ta ütles seda õudusega hääles, kuid Emmanuel Pinchbeck ainult noogutas.
“Jah, teie hiilgus. Nagu ma ütlesin, ajad on karmid ja ma ei saa neid asju lõpmatuseni hoida.”
“Kui kaua te olete neid juba hoidnud?”
“Peaaegu
