e>Autori märkus
Julius Fédori juhtimisel toimunud orjade revolutsioon Grenadal lõppes 1796. aasta aprillis. St. George’si kihelkonnas võitlust ei toimunud.
Martinique, mille koloniseerisid esmalt prantslased 1635. aastal, taasvallutati 1802. aastal brittide poolt.
1976. aastal Martinique’i külastades olin lummatud selle prantslaslikkusest ja maitsvast toidust. Kirjeldasin seda romaanis „Armastuse maagia”.
1981. aastal tegin esimese reisi Grenadale. „Vürtside saar” on sama kena, nagu kirjeldavad seda reisiraamatud, ja ehkki sellest sai 1980. aastal kommunistlik riik, olid sellele ainsaks vihjeks rahvast revolutsiooni toetama kihutavad suured plakatid. See, nagu ma teada sain, oli kulgenud verevalamiseta, ja võluvatel, naerusuistel grenadalastel on külaliste üle alati hea meel.
Troopikametsad, kuldsed rannad ning muskaatpähkli-, kakao- ja banaaniistandused on täpselt sellised, nagu olen selles romaanis kirjeldanud.
Päike särab, eredavärvilised põõsad moodustavad ilmekaid maalappe ning siniselt ja smaragdroheliselt merelt puhuva kerge tuule käes õõtsuvad palmid.
Mida enamat võiksime soovida?
Esimene peatükk
1795
Grania lippas trepist üles ja jäi üleval kuulatama.
Maja oli pime, ent teda ei kohutanud üksnes pimedus.
Teda kohutasid söögitoast kostuvad hääled ja pingeline, et mitte öelda kuri õhkkond.
Möödunud kuul oli Grania oodanud peaaegu lapseliku põnevusega Grenadale naasmist, tundes, et sõidab koju ja et kõik on jälle samamoodi nagu kolme aasta eest pärast tema lahkumist.
Ent kui nad olid jõudnud rohelistele saartele, mis olid Grania meelest alati sarnanenud sinist merd raamistavate smaragdidega, hakkas kõik viltu kiskuma.
Kui isa ütles, et viib ta koju, oli Grania veendunud, et kogeb samasugust õnne kui aastail, mil ta elas, nagu talle alati oli paistnud, maagilisel saarel.
Talle tundus, et selle olid asustanud mitte üksnes rõõmsad inimesed, vaid ka mägede tipus elavad jumalad ja jumalannad ning haldjad ja kääbused, kes liikusid muskaatpähkli- ja kakaopuude vahel nii väledalt, et Graniale jäi ainult tunne, nagu oleks keegi vilksatanud.
„Nii põnev oleks jälle Salasadamasse jõuda,” oli Grania oma isale öelnud pärast Atlandi ookeani tormide läbielamist.
Sile ja selge meri sädeles päikesepaistes ja Graniale tuttavaid laule lauldes mastidele ronivad madrused moodustasid osa tema lapsepõlvest.
Isa ei vastanud ja hetke pärast vaatas Grania talle küsivalt otsa.
„Kas miski valmistab sulle muret, papa?”
Viimastel päevadel polnud isa nii palju joonud kui reisi alguses, ent hoolimata tema „priiskavast eluviisist”, nagu Grania ema oli öelnud, nägi ta ikka veel hämmastavalt kena välja.
„Grania, tahan sinuga millalgi rääkida,” kostis Grania isa, „sinu tulevikust.”
„Minu tulevikust, papa?”
Isa ei vastanud ja siis, otsekui välk selgest taevast läbis Graniat hirmusööst ning ta sõnas: „Mida sa… räägid? Mu tulevik on… sinu juures. Hoolitsen su eest… nagu mamma… ja kindlasti saame… koos väga õnnelikuks.”
„Mul on sinuga teised plaanid.”
Grania vahtis isale umbusklikult otsa.
Siis tuli üks laevaohvitser nendega rääkima ning isa eemaldus Graniast viisil, mis andis mõista, et ta ei soovi vestlust jätkata.
Terve päev murdis Grania pead selle üle, mida isa silmas pidas ja talle öelda kavatses.
Grania oli tahtnud seda isaga õhtul arutada, ent nad sõid kapteniga õhtust ja pärast seda polnud isa võimeline kellegagi arukat vestlust arendama.
Samasuguseks kujunesid ka järgmine ja ülejärgmine päev, ning alles siis, kui laev oli jõudnud juba Graniale niivõrd tuttavate kõrgete mägede lähedusse, õnnestus tüdrukul tabada isa üksi laeva reelingu ääres seismas ja temalt nõuda:
„Papa, sa pead mulle enne kojujõudmist rääkima, mis sul plaanis on.”
„Me ei lähe kohe koju,” vastas Kilkerry krahv.
„Ei lähegi koju?”
„Ei. Leppisin Roderick Maigriniga kokku, et jääme paariks päevaks tema poole.”
„Miks?”
See oli terav küsimus, mis näis Grania huulilt peaaegu purskuvat.
„Ta tahab sind näha, Grania, tõtt-öelda ta lausa kibeleb seda tegema.”
„Miks?” küsis Grania uuesti ja nüüd tundus temast vallandunud heli otsekui õhus värelevat.
Isa näis enne vastuse kuuldavale toomist pingule tõmbuvat. Siis ütles ta kimbatusest pahural toonil:
„Sa oled kaheksateistkümneaastane. Sul on aeg abielluda.”
Hetke vältel oli Grania võimetu reageerima ja isegi hingama.
Seejärel sõnas ta talle mitteomasel häälel:
„Kas sa… tahad öelda, papa… et härra Maigrinil… on plaanis minuga abielluda?”
Isegi küsimust esitades tundus Graniale see liiga uskumatu, et seda üldse kaaluda.
Ta mäletas Roderick Maigrinit, kellest ta ema polnud lugu pidanud ja keda tal oli õnnestunud Salasadamast eemal hoida, väga hästi.
Jässakas, alkoholilembene, karmi häälega meesterahvas, keda Grania mäletamist mööda peeti oma istanduses julmaks kupjaks.
Ta oli peaaegu sama vana kui Grania isa ja mõte temaga abiellumisest tundus niivõrd jabur, et kui Grania poleks olnud kohkunud, oleks ta selle peale naerma pahvatanud.
„Maigrin on hea mees,” ütles isa, „ja väga rikas pealekauba.”
See, mõtles Grania hiljem, polnud kogu vastus.
Roderick Maigrin oli rikas ja Grania isa kimbutas nagu ikka rahapuudus, mille tõttu tuli tal rummi joomisel loota ainult oma sõprade heldusele.
Just isa alkoholilembus, hasartmängukirg ja istanduste hooletusse jätmine sundis ema tema juurest kolme aasta eest lahkuma.
„Milline on sinu lootus siin haridust saada, kullake?” oli ema tütrele öelnud. „Meil pole silmapiiril kedagi peale sinu isa kombelõtvade sõprade, kes innustavad teda jooma ja mängivad kaartidega maha kogu tema sissetuleku?”
„Papal on alati kahju, et ta sind pahandab, mamma,” oli Grania vastanud.
Viivuks ema silmad mahenesid ning ta ütles:
„Jah, tal on kahju ja ma andestan talle ja olen alati andestanud. Ent nüüd pean ma sinu peale mõtlema.”
Grania ei mõistnud ja ema jätkas:
„Oled väga ilus, mu kullake, ja peaksid saama
