ainsa kihelkonnaga, kus polnud ühtki linna, see paiknes saare lõunaosas ning sarnanes oma maastiku ilu ja elanike poolest St. George’siga.
Westerhall Pointile, väikesele õitsevate puude ja põõsastega poolsaarele oli Roderick Maigrin ehitanud endale suure omajagu pretensioonika välimusega maja, millel olid Grania meelest kõik selle omaniku tunnused ja mis tekitas temas vaistlikult vastumeelsust.
Grania ei mäletanud selle külastamist lapsepõlves, ent nüüd, kui nad härra Maigrini paadis, mis tuli laeva juurde neid peale võtma, kaldale aerutasid, valdas tüdrukut kohutav tunne, et ta siseneb vanglasse.
Tal poleks võimalik põgeneda ja ta ei saaks enam olla tema ise, vaid alluks kogukale, punase näoga mehele, kes ootas, et neid tervitada.
„Rõõm sind jälle näha, Kilkerry!” hüüdis Roderick Maigrin valju, ülirõõmsa häälega, patsutades krahvile seljale.
Kui ta siis oma käe Grania poole sirutas ja too ta näoilmet nägi, tuli tüdrukul võtta kokku kogu oma tahtejõud, et mitte ringi pöörata ja hirmunult laeva juurde tormata.
Ent see seilas juba lääne poole, et sõita ümber saare tipu, enne kui pöördus põhja, jõudmaks St. George’si sadamasse.
Roderick Maigrin juhatas nad majja, kus teenija valas juba kõrgetesse klaasidesse rummist valmistatud punši.
Kui krahv klaasi huultele tõstis, tõusis tema silmi eriline kuma.
„Olen oodanud seda hetke Inglismaalt lahkumisest saadik,” möönis ta.
Roderick Maigrin naeris.
„Arvasingi, et sa seda ütled,” tähendas ta. „Nii et joo põhjani! Seda jätkub küllalt, ja tahan juua selle kauni tütarlapse terviseks, kelle sa endaga kaasa tõid.”
Kõneldes tõstis ta klaasi ja Grania tundis, kuidas mees oma verest punetavate himurate silmadega teda puuris, otsekui riietaks teda mõttes lahti.
Grania vihkas meest nii meeletult, et teadis, et ei suuda temaga samas ruumis viibida, ilma talle seda ütlemata.
Ta tõi ettekäändeks, et tahab oma tuppa puhkama minna, ent kui teenija ütles, millal õhtusööki serveeritakse, oli ta sunnitud end pesema, riided vahetama ja allkorrusele siirduma, püüdes käituda, nagu emagi oleks oodanud, väärikalt.
Nagu Grania oligi arvanud, oli ta isa selleks ajaks juba parajalt purjus, nagu ka nende võõrustaja.
Grania teadis, et rummipunšid olid mitte üksnes kanged, vaid ka üha suureneva mõjuga.
Õhtusöögi lõpuks ei teinud kumbki meestest katset süüa, nad üksnes jõid, tõstes endi ja Grania terviseks klaase ning andes selgelt mõista, et tüdruk peab abielluma niipea, kui ettevalmistused tseremooniaks on tehtud.
Kõige enam solvas Graniat see, et Roderick Maigrin polnud vaevunud teda isegi naiseks paluma, vaid oli pidanud seda endastmõistetavaks.
Grania oli Londonis õppinud, et tütar pidi leppima valikuga, mille vanemad ta abiellumisega seoses tegid.
Alguses pani teda imestama asjaolu, et isa pidas toorest, eakat, alkoholilembest meest nagu Roderick Maigrin talle parimaks partiiks.
Ent see, mida nad teineteisega rääkisid, ja Roderick Maigrini repliikides peitunud vihjed veensid Graniat, et mees maksab isale tütre kosimise privileegi eest ja isa oli tehinguga rahul.
Sellal kui üksteise järel toite serveeriti, istus Grania vaikselt laua ääres, kuulates õudusega neid kahte meest, kes kohtlesid teda nagu tunneteta ja oma arvamusteta marionetti.
Ta pidi abielluma, olenemata sellest, kas ta tahtis seda või mitte, ja temast pidi saama jälestusväärse mehe omand nagu orjadki, kes elasid ja hingasid üksnes sellepärast, et tema seda teha lubas.
Grania vihkas nii mehe sõnu kui ka kõnelemisviisi.
„Kas minu äraolekul on midagi põnevat juhtunud?” küsis Grania isa.
„See neetud piraat Will Wilken tuli öösel, varastas kuus mu parimat siga ja tosin kalkunit ning lõikas teda takistada üritanud poisil kõri läbi.”
„Noormehest oli vapper, et ta minema ei jooksnud,” nentis krahv.
„Kui sa minu arvamust tahad kuulda, siis oli ta igavene lollpea, et astus üksi Wilkeni vastu,” kostis Roderick Maigrin.
„Veel midagi?”
„Ringi luusib üks teinegi piraat, Beaufort’-nimeline prantslane. Kui ma teda näen, kihutan talle kuuli silme vahele.”
Grania kuulas juttu vaid poole kõrvaga, ja kui söömaaeg oli lõppenud ning teenijad olid mitu pudelit lauale pannud, klaasid täitnud ja ruumist lahkunud, avanes tal võimalus põgeneda.
Ta oli üsna veendunud, et isa ei pannud tähelegi, kas ta viibib seal või mitte, ja Grania arvas, et isaga koos jooki nautival Roderick Maigrinil valmistaks parima tahtmisegi korral talle järgnemine raskusi.
Seega ootas Grania senikaua, kuni oli kindel, et tema olemasolu oli unustatud ja lipsas siis kiiresti ning sõnatult toast välja, sulgedes enda järel ukse.
Siirdudes treppidest üles ainsasse kohta, mis tema arvates talle priivatsust võimaldas, küsis ta endalt, mida ta saaks teha.
Hirmust värisedes püüdis ta meeleheitlikult mõelda, kas saarel oli kedagi, kes suudaks teda aidata.
Siis mõistis Grania, et isegi kui nad oleksid valmis talle abi osutama, tuleks isa talle järele ja viiks ta minema, ilma et neil avaneks võimalust seda takistada või isegi vastu puigelda.
Sedasi trepimademel seistes ja pääsemisvõimalusi vaagides kuulis ta Roderick Maigrini naeru, mille kõla tungis tema teadvusesse nagu viimane õudus ja pani ta mõistma, kui abitu ta oli.
Grania adus, et naeru tõi kuuldavale mitte üksnes mees, kes oli palju joonud, vaid mees, kes oli oma saatusega rahul ja saanud selle, mida ihaldas.
Äkki, otsekui oleks keegi talle sõnadega seletanud, teadis Grania vastust.
Roderick Maigrin tahtis teda mitte ainult tema välimuse pärast, mida reetis mehe pilk, vaid ka sellepärast, et ta oli oma isa tütar ja seega sotsiaalselt võrdne Grenadal eksisteerivasse väikesesse mõningase tähtsusega ringkonda kuuluvate inimestega.
Siin peitub põhjus, mõtles Grania, miks mees oli ta isast huvitatud, mitte ainult sellepärast, et nad olid naabrid, vaid sellepärast, et Roderick Maigrin tahtis endale sõbraks meest, keda kuberner ja kõik teised olulised isikud võõrustasid, kellele nad nõu andsid ja keda austasid.
Enne saarelt lahkumist oli Grania hakanud aru saama ühiskondlikest peenutsemistest, mis avaldusid kõikjal, kus britid valitsesid.
Ent ema oli väga selgelt mõista andnud, et põlgas Roderick Maigrinit mitte üksnes tema kasvatuse, vaid ka käitumise pärast.
„See mees on harimatu ja vulgaarne,” mäletas Grania teda isale ütlemas, „ja ma ei taha teda siin näha.”
„Ta on naaber,” oli krahv muretult kostnud, „ja meil pole neid nii palju, et võiksime olla pepsid.”
„Kui asi puudutab sõprust, kavatsen ma olla, nagu sina ütled,
