vaadet iseloomustas kummaline, taevalik maagia, mis kuulus tema südamesse.
Kuukiired näisid ilmutusena taevast nende peale laskuvat, moodustades eesolevale rajale ja troopiliste sõnajalgade suurtele lehtedele hõbedase mustri.
Nad möödusid väikestest sulahõbedat meenutavatest koskedest ja nägid vilksamisi merd, mille kohal rippus õrnalt lainetavale veele helke heitev kuu, mille kiired murdusid kristalselt liivalagendikel.
Seda maailma Grania tundis ja armastas. Hetkeks tahtis ta unustada nii mineviku kui tuleviku ja mõelda ainult sellest, et ta on kodus ja et troopikametsi asustavad vaimud kaitsevad ja juhivad teda.
Kui nad olid peaaegu tund aega rännanud, viis rada avarale maa-alale ja Abe kõndis Grania kõrval.
„Kes kodu eest hoolt kandis, kui sina Inglismaal olid?” küsis Grania.
Pärast väikest vaikusehetke vastas Abe:
„Joseph vastutama.”
Grania mõtles viivu, siis meenus talle pikk noor mees, kes tundus olevat Abe’i sugulane.
„Kas sa oled kindel, et Joseph on suuteline maja ja istanduste eest hoolitsema?” päris Grania.
Abe ei vastanud ja Grania nõudis:
„Räägi, mis toimub, Abe. Sa varjad minu eest midagi.”
„Isand kaks aastat Salasadamas mitte elama!” kostis Abe lõpuks.
Grania hämmastus.
„Ei ela Salasadamas?” küsis ta. „Kus siis…?”
Ta vakatas. Sellele küsimusele polnud mingit tarvidust vastata.
Grania teadis vägagi hästi, kus isa oli elanud ja miks nad olid läinud Roderick Maigrini juurde, mitte koju.
„Pärast perenaise lahkumist isand üksildane,” sõnas Abe, otsekui tunneks kohustust isanda eest, keda ta teenis, vabandada.
„Saan sellest aru,” märkis Grania peaaegu sosinal, „kuid miks ta pidi selle mehe juures elama?”
„Härra Maigrin käima isandal tihtipeale külas,” rääkis Abe. „Siis isand ütlema: „Lähen sinna, kus on kellegagi juttu ajada,” ja lahkuma.”
„Kas sa tahad öelda,” küsis Grania, „et see koht on olnud rohkem kui aasta aega peremeheta?”
„Minema tagasi kui võimalik,” kostis Abe, „aga isand vajama mind.”
Grania ohkas.
Ta mõistis, kui asendamatu oli Abe isale, nagu ta oli olnud ka emale, ent Granial oli raske uskuda, et isa jättis maja lukustamata ja laskis istandustel endaga ise hakkama saada, sellal kui tema Roderick Maigrini juures jõi.
Ometi polnud alust eitavalt vastata. Graniale meenus, et just seda ta ema oli kartnud, kui nad jätsid isa üksi ainsagi sobiva seltsiliseta.
„Me poleks pidanud ära minema,” ütles ta endale.
Samal ajal teadis Grania, et üksnes sellepärast, et ema ta Londonisse kaasa oli võtnud, oli ta saanud hariduse, mis oleks osutunud saarele jäädes võimatuks, ja ta oli selle kogemuse eest väga tänulik.
Londonis oli ta teada saanud nii palju asju ja mitte ainult raamatutest.
Ühtlasi valdas Graniat ebamugav tunne, et tema isa oli selle kogemuse eest maksnud mitte rahas, vaid üksindusega, olles sunnitud otsima ta elule üdini halvasti mõjuva mehe seltskonda.
Ent kahetseda oli liiga hilja ja niipea, kui isa nende juurde saabub, pidid nad otsustama, mida mässu suhtes ette võtta, kui asi oli tõesti nii tõsine, nagu Abe arvas.
Kui saared käisid käest kätte, mida oli juhtunud viimastel aastatel regulaarselt, jäid alati mõned istanduseomanikud oma maast ja rahast ilma, isegi kui neil õnnestus ellu jääda.
Ent pärast esimest vaimustust ja elevust avastasid orjad iga kord, et olid üksnes vahetanud ühe karmi kupja teise vastu.
„Äkki ei olegi olukord eriti hull,” püüdis Grania end veenda.
Et teemat vahetada, ütles ta Abe’ile:
„Meil vedas, et me siia sõites prantslaste laevu ega piraate ei kohanud. Kuulsin, et Will Wilken varastas härra Maigrini sead ja kalkunid ning tappis selle käigus ühe mehe.”
„Piraat paha mees!” märkis Abe, „aga ta suurte laevadega mitte võitlema.”
„See on tõsi,” nõustus Grania, „kuid meie laeva madrused rääkisid, et Wilkeni-taolised piraadid ründavad kaubalaevu ning see avaldab mõju neile, kes vajavad seda toitu, ja neile, kes kaotavad raha, mida nad muidu oma kaupade eest saaksid.”
„Paha mees! Julm!” pomises Abe.
„Will Wilken on inglane ja kuulsin räägitavat ka ühest prantslasest, aga ei usu, et ta enne minu Inglismaale sõitu siinkandis viibis.”
„Ei, mitte siis siin,” tähendas Abe.
See kõlas nii, nagu ei sooviks ta rohkem midagi lisada, ja Grania pööras pead, et Abe’ile otsa vaadata ja öelda:
„Prantslase nimi oli vist Beaufort. Oled sa temast midagi kuulnud?”
Taas pidas Abe vahet, enne kui lausus:
„Me pöörama vasakule, leedi ees ratsutama.”
Grania kuuletus vaikselt, imestades, miks Abe näis mitte tahtvat prantsuse piraadist jutustada.
Kui Grania oli laps, tundusid piraadid talle põnevad, hoolimata asjaolust, et orjad nende nimesid kuuldes hirmust võbisesid ja katoliiklased endile risti ette lõid.
Tema isa viskas ikka nende kulul nalja, väites, et nad pole sugugi nii halvad kui kirjeldatakse.
„Oma väikeste laevade pärast ei julge nad suuremaid laevu rünnata,” kostis ta, „ja nad on pisivargad, näpates sea siit, kalkuni sealt, ning kujutavad endast harva suuremat ohtu kui mustlased Iirimaal, kus ma veetsin oma poisipõlve.”
Nad ratsutasid edasi ja nüüd viimaks muutus tee tuttavaks ning Grania tundis ära palmitukad ja imeilusad jõulutähed, mis kasvasid saarel rohkem kui neljakümne jala kõrguseks.
Kuuvalgus oli kadumas, taandudes koos tähtedega taevapimedusse.
Koidik lähenes ja Grania tundis juba merelt puhumas kerget tuult, et pühkida eemale mõnikord otsekui roheliste kaljurünkadena mõlemal pool teed kasvavaid troopikataimi ümbritsev raske õhk.
Viimaks jäi dungel selja taha ja nad olid jõudnud Grania isa istandustesse.
Isegi kahvatuva kuuvalguse hämaruses näisid nad Graniale hüljatuna. Siis heitis ta endale ette oma tarbetut kriitilisust.
Nüüd tungis talle ninna muskaatpähkli-, kaneeli- ja murulaukude hõng, mis oli segunenud tema mäletamist mööda alati koos murulaukudega kimpudena müüdava tüümiani aroomiga.
Kui nad edasi liikusid, arvas Grania end tajuvat tonkapuu tugevat lõhna.
