pimenti, millele Abe oli tähelepanu juhtinud, kui ta veel väike tüdruk oli, ja mille lõhn oli segunenud kaneeli, muskaatpähkli ja nelgi omaga.
Nüüd paistsid esimesed koidukiired ja kui taevas hakkas läbi kumama, silmas Grania eemal oma kodumaja katuseid.
„Seal see on, Abe!” hüüatas Grania äkilise elevusega.
„Jah, leedi. Aga te mitte pettuma kui tolmune. Ma laskma naistel ruttu kõik korda sääda.”
„Jah, muidugi,” nõustus Grania.
Samal ajal oli ta veendunud, et isal polnud kavatsust teda kunagi koju viia.
Krahv oli plaaninud jääda koos tütrega Roderick Maigrini juurde elama, ja kui revolutsioon poleks puhkenud, oleks Grania kahtlemata väga ruttu mehele pandud, olenemata sellest, mida ta ütleb või kui palju vastu puikleb.
„Ma ei saa temaga abielluda!” sosistas Grania.
Ta lootis, et kui isa üksi koju tuleb, suudab ta seletada, miks tal oli võimatu sellist meest sallida, ja ta mõistma panna.
Tunduvalt lihtsam, mõtles Grania, oleks rääkida siis, kui seda jubedat, punase näoga ja isa jookidega ülekülvavat Roderick Maigrinit pealt kuulamas poleks.
Grania palvetas, paludes emalt abi, tundes, et ema päästab ta kunagi, ehkki Granial polnud õrna aimugi, kuidas.
Kui nad lähemale liikusid, torkas silma, et aknaid katsid puuluugid ja põõsad olid tunginud lähemale, kui neil varem oleks lastud.
Granial vilksatas peast läbi mõte, et tegu oleks nagu okasroosikese paleega.
Veranda treppe kattis kuni katuseni väändunud bugenvillea, sellal kui teised ronitaimed olid roomanud kiiresti kõigele vaateväljas asuvale.
Hoolimata ilust mõjus see kuidagi ebareaalsena ja hetkeks tundus Graniale, otsekui oleks tegu kaduda võiva unenäoga, millest ärgates avastaks ta, et see kõik on haihtunud.
Siis sundis Grania end asjalikul toonil ütlema:
„Pane hobused talli, Abe, ja anna mulle maja võti, kui sul on.”
„Mul olema tagaukse võti, leedi.”
„Siis sisenen ma tagant,” naeratas Grania, „ja hakkan luuke avama. Võib oletada, et pärast seda, kui maja on nii kaua suletud olnud, lõhnab kõik kopituse järele.”
Seda ütlemata arvas ta, et seintel jooksevad sisalikud, ja kui kusagil katuses oleks pragu, oleksid linnud tubade nurkadesse oma pesad pununud.
Grania lootis üksnes, et nad pole kahjustanud asju, mida ta ema kalliks pidas – mööblit, mille ta oli abielludes Inglismaalt ostnud.
Ent toas oli ka teisi väärisasju, mis ta oli aastate jooksul kogunud, neid vahel koju saabunud istanduseomanikelt ostes või St. George’sis ja teistes saare osades elavatelt sõpradelt kingiks saades.
Maja taga asuvad tallid olid peaaegu üleni purpurse bugenvilleaga kaetud, nii et Abe pidi selle tallidesse sissepääsemiseks kõrvale lükkama.
Grania astus hobuse seljast maha, jättes Abe’i tema hobust sadulast vabastama ja teistelt hobustelt kohvreid alla tõstma.
Grania oletas, et varsti orjad ärkavad ja keegi tuleb Abe’ile appi, ent hetkel huvitus ta ainult majja sisenemisest.
Treppidest üles tagaukseni ronides torkas talle silma, et need vajasid hädasti parandamist ja uks, millelt pudenes kuumuse tõttu värvi, oli lagunenud.
Võti keeras kergelt ja Grania tõukas ukse lahti ning astus sisse.
Nagu ta oligi arvanud, lõhnas maja kopituse järele, ent mitte nii jubedalt, nagu oleks võinud.
Grania kõndis tagatubadest läbi, möödudes suurest köögist, mille ema oli alati käskinud laitmatult puhtana hoida, ja sisenes halli.
Ehkki hämaras valguses seletas silm kehvasti, ei tundunud maja nii tolmune, kui Grania oli oodanud.
Ta avas võõrastetoa ukse.
Tema üllatuseks polnud diivanid hollandi katetega kaitstud, nagu oleksid pidanud, kardinad olid akende eest kõrvale tõmmatud ja luugid polnud suletud.
Grania meelest oli Abe’ist hoolimatu selle toa pärast nii vähe vaeva näha.
Ent tuba tundus enam-vähem korras olevat, ehkki igat üksikasja oli raske märgata.
Vaistlikult seadis Grania toolile lonti vajunud padja õigesse asendisse ja otsustas enne maja edasist vaatlemist riideid vahetada.
Päev hakkas juba soojenema ja Grania mitte just eriti õhukesest materjalist ratsaseelik võis peagi ebamugavalt raskeks muutuda, sellal kui puuvillasel pluusil, mida ta kandis, olid varrukad.
Grania oli veendunud, et on kõigist oma koju jäänud riietest välja kasvanud, ent kindlasti leiab ta ema toast midagi sobivat.
Kui nad Londonisse sõitsid, polnud krahvinna oma kergeid puuvillaseid kleite kaasa võtnud, teades, et tal pole seal neist mingit kasu ja need pole ka moes.
„Panen selga mamma kleidi,” ütles Grania endale. „Siis hakkan tegema maja samasuguseks, nagu see oli enne meie lahkumist.”
Grania läks võõrastetuppa ja kõndis trepist üles.
Üsna ilus trepistik keerdus kunstipäraselt trepimademeni, millel asuv keskmine tuba oli spetsiaalselt emale kujundatud.
Toale lähenedes meenutas Grania, kuidas ta lapsena, niipea kui ta eest hoolitsenud mustanahaline teenijatüdruk ta riidesse oli pannud, alati hommikul kõigepealt õhinal sellesse tuppa oli lipanud.
Ema toetus voodis pitsiga ääristatud patjadele, mis ta oli kenade värviliste narmastega kaunistanud, sobitamaks need oma öösärkidega.
„Sa oled voodis väga ilus, mamma, võiksid ballile minna,” ütles Grania ükskord.
„Tahan su isa jaoks kaunis välja näha,” oli ema vastanud. „Ta on väga kena mees, kullake, ja talle meeldib, kui naine näeb ilus välja ja endast parima annab. Pea seda meeles.”
Grania oli selle meeles pidanud ja teadis, et isa oli tema üle uhke, kui ta St. George’sisse kaasa võttis ja isa sõbrad talle meelitusi ütlesid ning mainisid, et suureks sirgudes saab tüdrukust saare kaunitar.
Oma mõtetes oli Grania seostanud isa alati kõige ilusaga ja nüüd küsis ta endalt, kuidas ta võis üldse tahta anda tütart naiseks mehele, kellel oli mitte ainult inetu välimus, vaid ka kehv iseloom.
Grania avas magamistoa ukse ja leidis jälle oma üllatuseks, et toa ühe seina suuruste suurte akende luugid olid avatud.
Ta silmas kuldse varjundiga taeva taustal palme.
Toas oli aroom, mida Grania oli alati emaga seostanud, ja ta teadis, et tegu oli aastaringselt õitseva tähekujuliste õitega jasmiini lõhnaga.
Ema oli valmistanud ise endale parfüümi, mis tõi ta Graniale nii elavalt meelde, et ta suunas vaistlikult pilgu voodi poole, otsekui ema seal näha lootes.
Järsku jäi ta liikumatult seisma,
