isa oli vastu vaielnud, ent ema oli jäänud kõigutamatuks.
„Ta ei meeldi mulle ja ma ei usalda teda,” möönis krahvinna lõpuks, „ja ütle mis tahes, aga ma usun jutte sellest, kui halvasti ta oma orje kohtleb, seega ei taha ma teda siia.”
Emal õnnestus asi nii kaugele saada, et Roderick Maigrin oma jalga Salasadamasse ei tõstnud, ent Grania teadis, et isa külastas teda ja nad pidasid ühiseid joominguid teistes saare osades.
Nüüd oli Grania ema surnud ja isa oli soostunud ta andma mehele, kes kehastas kõike, mida Grania vihkas ja põlgas, ning kes ajas talle judinad peale.
„Mida teha?”
Küsimus aina tagus ta peas ja kui ta magamistuppa jõudis ning ukse lukustas, tundis ta, nagu kordaks avatud aknast hoovav õhk seda aina uuesti ja uuesti.
Grania ei süüdanud tualettlaual tema jaoks valmis pandud küünlaid, vaid siirdus hoopis akna juurde, et vaadata tuhandete tähtedega tipitud taevast.
Kuuvalgus pani merelt puhuva õrna tuule käes õõtsuvad palmid särama.
Tuul oli öö saabudes vaibunud, ent üle saare puhus alati värskendav briis, et leevendada rasket, niisket kuumust, mis keskpäevase päikese käes muutus lausa talumatuks.
Akna ääres seistes arvas Grania end suutvat tajuda muskaatpähklite kanget aroomi, kaneeli vängust ja nelgipuude klammerduvat lõhna.
Ehk kujutas ta neid vaid ette, ent need moodustasid nii suure osa tema mälestustest Grenadast, et talle tundus, nagu saare vürtsid hüüaksid teda ja tervitaksid omal moel teda kojusaabumise puhul.
Ent koju mille juurde?
Roderick Maigrini ja hirmu juurde, mis tekitasid Granias tunde, et ta pigem sureks, kui neid taluks!
Granial polnud aimugi, kui kaua ta akna ääres seisis.
Ta adus üksnes, et viivuks näisid Inglismaal veedetud aastad haihtuvat, otsekui poleks neid olnudki, ja ta oli osa saarest, nagu oli olnud palju aastaid oma elust.
Saare moodustasid mitte üksnes troopilise dungli maagia, hiigelsuured sõnajalgpuud, liaaniväädid ja kakaoistandused, vaid saar oli ka tema elulugu.
Kariibide, mereröövlite, orkaanide ja vulkaanipursete, nii maal kui merel prantslaste ja inglaste vahel peetavate lahingute maailm.
See kõik oli nii tuttav, et oli muutunud lahutamatuks osaks Graniast ning Londonis saadud haridus pudenes õhusoojuses tema küljest maha.
Enam polnud ta leedi Grania O’Kerry, vaid ühte sulanud Grenada vaimude, lillede, vürtside, palmide ja õrnalt laksuvate merelainetega, mida oli kaugele kuulda.
„Aidake mind! Aidake mind!” karjus Grania valjusti.
Ta hüüdis seda saarele, nagu suudaks see tema muret tajuda ja teda aidata.
Tükk aega hiljem riietus Grania pikkamisi lahti ja heitis voodisse.
Kui ta aknast öhe vaatas, valitses majas täielik vaikus, ja Grania mõtles, et kui isa oleks vaarudes trepist üles voodisse läinud, oleks ta tema samme kuulnud.
Ent Grania ei muretsenud isa pärast, nagu oli teinud niivõrd sageli sellest ajast alates, kui too tema ellu tagasi tuli.
Tüdruk suutis mõelda vaid iseendale, palvetades suletud silmadega nii intensiivselt, et kaasatud olid kogu keha ja hing.
Grania ehmus ärkvele heli peale, mida ta pigem tajus kui kuulis.
Ümbritsevast taas teadlik olles ja kuulatades kuulis ta seda uuesti ning hetkeks tundus talle, et keegi seisab tema magamistoa ukse juures, ja ta mõistatas hirmunult, kes see võib olla.
Siis taipas Grania, et heli kostus väljast, ja taas oli kuulda vaikset vilet, mille järel hüüti tema nime.
Ikka veel poolärkvel Grania ronis voodist välja ja läks lahtise akna juurde, mille kardinad olid jäetud ette tõmbamata.
Ta vaatas välja ja nägi all Abe’i.
Tegu oli ta isa teenijaga. Abe oli temaga koos Inglismaale tulnud ja Grania oli tundnud teda kogu oma elu.
Just Abe oli aidanud ta emal majapidamise eest hoolt kanda, leidnud teenijad, keda nad said endale lubada, ja õpetanud neid välja, jagades neile käske.
Just Abe oli viinud Grania, kui too saarele tuli, esimest korda paadiga sõitma ja tüdruk oli aidanud tal tuua tagasi merivähid, mis nad oma isiklikus lahes püüdsid, ja otsinud austreid, mida ta isa eelistas kõigile teistele mereandidele.
Just Abe oli Graniat väikese poniga sõitma viinud, kui tüdruk oli veel liiga pisike, et istanduses ringi kõndida ning banaanide, muskaatpähklite ja kakaoubade vahel töötavaid orje jälgida.
Just Abe oli Graniaga St. George’sisse kaasa läinud, kui tüdruk tahtis midagi poest osta või kaupa maha laadivaid ja teistele saartele reisivaid inimesi peale võtvaid suuri laevu uudistada.
„Ma ei tea, mida me Abe’ita teeks,” ütles ema peaaegu iga päev Graniale, kui too veel laps oli.
Kui nad Abe’ita Londonisse sõitsid, tundis ema temast sageli sama palju puudust kui Grania isegi.
„Oleksime pidanud ta endaga kaasa võtma,” ütles ta, kuid ema raputas pead.
„Abe kuulub Grenadale ja on osa saarest,” lausus ta. „Ja pealegi su isa ei tuleks temata kuidagi toime.”
Kui Grania kutsus isa Londonisse ja kui too saabus liiga hilja, et emaga enne tema surma hüvasti jätta, tuli Abe temaga kaasa.
Granial oli Abe’i nähes nii hea meel, et ta oleks peaaegu käed ümber teenija kaela heitnud ja talle suud andnud.
Ta sai end viimasel hetkel pidama, sest teadis, kui suurt piinlikkust see Abe’ile oleks valmistanud. Ent teenija naeratava kohvipruuni näo nähtavale ilmumine oli tekitanud Granias sellise koduigatsuse, millist ta polnud kordagi Londonis viibimise ajal tundnud.
End aknast välja kallutades küsis Grania:
„Mis on, Abe?”
„Ma pidama teiega rääkima, leedi.”
Nüüd kutsus Abe teda „leediks”, ehkki kui Grania laps oli, oli ta nimetanud teda „väikeseks leediks”, ja teenija kõnelemisviisis oli midagi, mis tekitas tüdrukus tunde, et asi on tähtis.
„Ma tulen alla,” ütles Grania ja kõhkles siis.
Abe teadis, mida tüdruk mõtles.
„Päris ohutu, leedi,” ütles mees. „Isand mitte kuulma.”
Seletamatagi mõistis Grania, miks krahv ei kuule, ja sõnagi lausumata tõmbas ta selga lahti pakkimata kohvris kõige peal asuva hommikumantli ja jalga pehmed kingad.
Seejärel keeras ta ettevaatlikult, võimalikult vähe müra tekitades magamistoa ukse lukust lahti.
Küünlad treppidel põlesid ikka veel, ent olid juba peaaegu lõpuni sulanud, kui Grania alla läks. Halli jõudes sisenes ta tuppa, mille aknad, teadis Grania, avanesid aeda tema toa all.
