style="font-size:15px;"> „Lahkume? Mida sa sellega mõtled?”
„Oht – suur oht!”
„Mis lahti? Mida sa mulle öelda tahad?” päris Grania.
Enne vastamist heitis Abe pilgu üle õla, otsekui kardaks, et keegi kuuleb pealt. Siis ta sõnas:
„Grenville’is puhkema prantsuse orjade seas mäss.”
„Mäss!” hüüatas Grania.
„Väga paha. Tapma palju inglasi!”
„Kuidas sa seda tead?” küsis Grania.
„Mõned põgenema. Jõudma siia enne pimedat.”
Abe vaatas veel kord üle õla, enne kui lisas:
„Siinsed orjad tahtma mässuga ühineda.”
Grania ei kahelnudki, et Abe rääkis tõtt.
Tihti käisid jutud pidevalt omanikku vahetavaid saari kimbutavatest hädadest ja mässudest võimul mitteolevaid prantslasi või inglasi soosivate kogukondade vahel.
Ainult et üllatav oli see, et see pidi toimuma Genadal, mis oli pärast suhteliselt lühikest perioodi, mil see oli olnud prantslaste käes, kuulunud kaksteist aastat inglastele.
Ent laevaga Inglismaalt Grenadale sõites oli Grania kuulnud ohvitsere vahetpidamata rääkimas Prantsusmaal puhkenud revolutsioonist ja Louis XVI hukkamisest kaks aastat tagasi.
„Kõik märgid viitavad sellele, et saarestikul viibivad prantsuse orjad muutuvad rahutuks,” oli kapten nentinud, „ja valmistuvad oma revolutsiooniks.”
Nüüd oli see juhtunud Grenadal ja Granias võttis maad ärevus.
„Kuhu me läheme?” küsis ta.
„Koju, perenaine. Palju turvalisem paik. Vähesed leidma Salasadama.”
Grania teadis, et see on tõsi. Salasadam oli saanud õige nime.
Maja, mis oli ehitatud palju aastaid enne seda, kui ta isa selle restaureeris, asus tundmatus saare nurgas ja oli turvaline paik, kus võis end varjata nii prantslaste kui ka kõigi teiste eest.
„Peame kohe minema!” sõnas Grania. „Kas sa papale ütlesid?”
Abe raputas pead.
„Mitte äratama isandat,” vastas ta. „Teie tulema ruttu, leedi, isand järgnema.”
Mõtte juures oma isa maha jätta Grania kõhkles viivu. Siis, mõtles ta, lahkuks ta ka Roderick Maigrinist ja see oli kindla peale ta üks suurimaid soove.
„Olgu, Abe,” kostis Grania. „Kui meid varitseb oht, peame minema ja olen veendunud, et papa tuleb meile homme järele.”
„Mul kolm hobust valmis,” lausus Abe. „Üks kandma pakke.”
Grania valmistus just ütlema, et tema kohver pole oluline, kui muutis meelt.
Ta oli kodunt ikkagi kolm aastat eemal viibinud ja tal polnud midagi peale Londonist kaasa võetud riiete selga panna.
Nagu tema kõhklust tajudes märkis Abe:
„Jätma kohvri toomine minu hooleks, leedi.”
Siis nagu järsku ehmudes lisas ta:
„Ruttu! Kiiresti! Aega mitte kaotada!”
Grania ahmis õhku ning tormas mõlema käega hommikumantlit üleval hoides läbi toa treppidest üles oma magamistuppa.
Tal kulus ainult mõni minut, et tõmmata selga ratsaseelik ja panna veel lahti pakkimata kohvrisse kleit, mida ta õhtusöögi ajal kandis, ning ööriided.
Ainult üks osa Grania pagasist oli ülakorrusele toodud ja ülejäänu oli jäetud alla.
Ta nööpis parajasti oma puuvillast pluusi, kui Abe väga vaikselt uksele koputas.
„Olen valmis, Abe,” sosistas Grania.
Abe sisenes, sulges kohvri, kinnitas selle rihmaga ja võttis kätte.
Selle õlale seadnud, kõndis ta vaikides treppidest alla.
Grania järgnes talle, kui halli jõudes tundis ta, et ei või lahkuda isale oma asukohta teatamata.
Toas oli Grania juba siis silmanud lauda, kui Roderick Maigrin nad enne õhtusööki vastu võttis. Küünal käes, otsis Grania tüki kirjapaberit.
Ta leidis selle ja sulepea, mille ta kastis tindipotti, ning kirjutas:
Ta läks küünlaga tagasi halli.
Hetkeks pidas ta aru, kas peaks sedeli jätma külglauale, kus isa seda näeks.
Siis kartis Grania, et see võidakse sealt enne, kui isa jõuab seda märgata, ära võtta.
Ärevalt, teadlik oma südame ägedast pekslemisest, keeras ta aeglaselt söögitoa ukse käepidet.
Uks läks praokile ja Grania piilus sisse.
Ta silmas lauda ja küünalde valguses paistsid kaks meelemärkusetult lauale vajunud meest, pead pudelite ja klaaside vahel.
Viivu silmitses Grania meest, kes pidi olema ta isa, ja meest, kellele isa tahtis ta naiseks anda.
Kuna ta ei söandanud lähemale minna, libistas Grania sõnumiga paberitüki ukse vahelt sisse ja sulges selle uuesti.
Jälitatuna hirmust, mida ta ei suutnud alla suruda, lippas ta siis nii kiiresti, kui suutis, majast välja Abe’i juurde.
Teine peatükk
Grania ratsutas sõnatult Abe’i ees, kes juhtis köitega sadula külge kinnitatud kahte kohvrit vedavat hobust, sellal kui üks hobune kandis kolmandat kohvrit ja punutud korvi.
Kui Abe viitas rajale, mõistis Grania, et teenija ei tahtnud valida sõiduks maanteed, mis asus Maigrini majast põhja pool ja oli lühim tee mitte üksnes Salasadamasse, vaid ka St. George’si ja saare teistesse läänepoolsetesse paikadesse.
Grania pani imeks Abe’i soovi end varjata ja arvas, et mees ehk kartis kohtumist oma omanike vastu mässava või Grenville’is juba märatsevate alamatega liituda sooviva orjasalgaga.
Abe oli öelnud: „Tapma palju inglasi,” ja Grania teadis, et kui orjad on kord juba rüüstamise, tapmise ja röövimisega algust teinud, on neid raske peatada.
Grania kartis, ent mitte nii palju kui Roderick Maigrinit ja tulevikku, mille isa oli talle määranud.
Läbi tiheda taimkatte ratsutades valdas Graniat tunne, et põgeneb mehe eest, kes ei jõua kunagi talle järele.
Grania mõistis selle mõtte alusetust, ent vähemalt eemaldus ta mehest, mis mõjus juba iseenesest lohutusena.
Merega paralleelselt kulges arvukaid lahtesid ja konarlikku rannajoont
