väga rikas ja kuigi juba vana, lõbutseb ta tihti Surreys, isa sõnul fantastilises majas.”
“Mäletan, et ta rääkis sellest meile,” sõnas Daphne.
“Kirjutasin talle peaaegu samasuguse kirja kui tädi Elizabethile ja kuna tean, et ristiema meie isa alati kalliks pidas, arvan, et ta nõustub sind enda juurde võtma.”
Daphne lõi peopesad kokku.
“Ma tõesti loodan seda!”
“Mina ka,” lisas õde.
Sarah silmitses Anitat.
Õde tundus nii noor.
Tegelikult oli Anita kaheksateistkümneaastane, kuid lillesarnase näo ja süütu ilmega nägi ta välja kui lapsuke.
“Aga mina?” küsis Anita, kui Sarah vaikis. “Kas jään koos Deborah’ga siia?”
“Anita, ma pole ka sind unustanud,” lausus Sarah malbemalt. “Kuid meil pole peale ühe sugulase enam kedagi.”
“Kes see on?”
“Vanatädi Matilda.”
Anita sattus hetkeks segadusse, siis aga ütles:
“Me pole temast nii ammu kuulnud! Oled sa kindel, et ta veel elab?”
“Ma usun küll. Vähemalt siis, kui isa suri, elas ta veel, sest saatis matusepärja.”
“Ma ei teadnudki seda!” hüüatas Daphne. “Aga pärgi saadeti ju nii palju.”
“Kui te mäletate, siis tegin ma nimekirja nendest, kes pärja saatsid, ja tänasin kõiki.”
“Kus vanatädi Matilda elab?” küsis Anita.
“Pärg saadeti Harrogate’ist,” vastas Sarah. “See saadeti postiga ja oli valmistatud lehtedest, mis minu meelest oli tark tegu, sest lilled oleksid teel ära närtsinud.”
“Kas usud, et vanatädi Matilda võtab mu enda juurde?” küsis Anita tasa.
“Julgen arvata, et ta nõustub sinuga sama palju kui tädi Elizabeth minu ja proua de Vere Daphnega, kuid ma usun, et nad võtavad meid vastu. Tüdrukud, saate ju aru, et see on suur ja minu arvates ka meie viimane võimalus,” sõnas Sarah.
Ta nägi, et Anita ei saanud temast aru ja selgitas:
“Et endale abikaasa leida! Te ju mõistate, et kui jääme siia ja elame edasi, nagu oleme elanud viimased kolm aastat, siis sureme kõik vanatüdrukutena.”
Ja et Sarah’ hääl igast koolitoa sopist vastu kajas, siis mõistsid Daphne ja Anita, et õel on õigus.
Fenchurchi külakeses, kus tüdrukud elasid, polnud teisi nendevanuseid noori, ja pärast isa surma unustasid nende olemasolu ka vähesed külas elavad perekonnad.
Sarah mõistis, et keegi ei soovinud kohtuda kolme saatjata neiuga, kes olid lisaks sellele äärmiselt kaunid.
Mõisahärra Robert Benson ja tema abikaasa kutsusid neid üsna tihti enda poole einestama ja õhtusöögile, kuid härra Robert oli üle kuuekümne. Ta poeg, kes oli juba abielus, teenis rügemendiga aega Indias, ja tütar oli otsustanud hakata nunnaks.
Maakonna tähelepanuväärseim ja enim kõneainet pakkuv maja kuulus Spearmonti krahvile, kuid tema liikus koos abikaasaga kõrgemas seltskonnas ning suhtles Walesi printsi ja printsessiga, teatades ka avalikult, et “tema kohalikke ei võõrusta”.
Lähedal elavad inimesed pidid rahulduma teenijatelt kuuldud juttudega või võimalusega vilksamisi näha kauneid daame ja nägusaid härrasid, kui need uhketes tõldades läbi küla sõitsid.
Sarah’l oli õigus.
Isa haigusest ja surmast saati polnud neil olnud võimalust kohtuda sobilike vallaliste meestega ning Sarah’ meelest hakkas tema olukord muutuma juba lootusetuks.
Tegelikult oli Sarah tõepoolest äärmiselt kaunis, mistõttu polnud ime, et ta igatses emast, õdedest, mõisahärrast ja viimase abikaasast rohkem tähelepanu.
“Me peame nüüd aga otsustama, kui palju saame kulutada uutele riietele, mille ostmine on väga vajalik, kui me ei taha just välja näha nagu Noa laeva elanikud,” sõnas Sarah.
“Riietele!” hüüatas Daphne.
“Ma ei usu, et Harrogate’i minekuks midagi peent vajan,” lausus Anita. “Minu mäletamist mööda ütles isa vanatädi Matilda kohta, et too on andunud heategevusele, mistõttu ma tema juures ilmselt sobilikku abikaasat ei leia, kui mees just vaimulik pole!”
Sarah naeris. Anita oskas öelda asju nii, et kõigil hakkas lõbus.
“Kallike, ära muretse,” sõnas Sarah. “Kui abiellun kellegi tähtsa või rikkaga, siis võite koos Daphnega minu poole elama asuda ja ma kavatsen sobiva kaasa otsimiseks läbi kammida terve Londoni ja kogu maa, kus tahes ma siis ka ei ela.”
“Muidugi, see ongi lahendus!” hüüatas Daphne. “Nii et sinul, Sarah, peavad olema ilusad riided, küll meie Anitaga kuidagi toime tuleme.”
Daphne hääl oli pisut nukker, kuna ta oli tihtipeale unistanud uhketest kleitidest, mis oleksid tema omaks saanud alles siis, kui need Sarah’le enam selga ei läinud.
“Ma loodan, et sinu ristiema, kes on minu meelest väga rikas, lubab sul enda pool elada ja lisaks sellele muretseb sulle ka riided, mida tema külalisena vajad,” ütles Sarah.
“Ma ei saa temalt sellist asja paluda!” hüüdis Daphne.
“Loomulikult mitte, kuid mainisin kirjas, kuivõrd vaesed me oleme ja kuidas meil vedas, et saime ema vaid tänu proua Bensoni abile Šveitsi saata,” vastas Sarah.
“Sarah, niimoodi jääb ju mulje, nagu kerjaksime.”
“Loomulikult jääb!” sõnas Sarah teravalt. “Ja me ju kerjamegi! Pole kahtlustki, et oleme kerjused ja mul pole häbi seda tunnistada. Pealegi on Lavenhami perekond meile teene võlgu.”
“Meile?” küsis Daphne.
“Aga loomulikult!” vastas Sarah. “Kui isa emaga abiellus, käitusid nad jälgilt ja vaid seetõttu, et meie krahvist vanaisa oli enda meelest nii tähtis. Tema arvates oleks ta noorem poeg pidanud abielluma kellegagi, kellel on tiitel ja raha, kuid emal polnud kumbagi. Aga ta oli erakordselt kaunis ja isa armus temasse.”
“Esimesest silmapilgust,” sõnas Anita unistavalt. “See oli nagu muinaslugu. Ja ema ütles, et teadis kohe, kui isa nägi, et see ongi mees, kellest on unistanud.”
“See oli kahtlemata väga idülliline, kuid meiegi tahaksime leida oma unistuste meest ja siin ei kohta me unistuste ega ka mingit teist meest,” lausus Sarah.
Anita oleks tahtnud vastata, et oli imelikul kombel alles täna hommikul kohanud meest, kes osutus Lutsiferiks.
Kuid ta teadis, et Sarah’t oleks pahandanud kõik, mis ta plaane rikkunuks.
Kui Sarah millelegi keskendus, siis ootas ta sama teistelt, seetõttu kuulas Anita edasi ja Sarah rääkis, kui palju raha on neil
