seda tegema! Või vastasel juhul oleme hukule määratud!” lausus Sarah meeleheitlikult.
Ollertoni hertsoginna istus akna all, suures majas, mille oli Prospect Gardenis üürinud, ja tundis, et väävlivannid ja rauasisaldusega vesi, mida ta igal hommikul jõi, on talle hästi mõjunud.
Ta oli tulnud Harrogate’i seetõttu, et kui ta poeg oli kuulnud, mida arstil oli hertsoginna tervise kohta öelda, oli poeg ema ärasõitu lausa nõudnud.
Hertsoginnal polnud võimalustki vastu vaielda, et ei taha oma mugavast ja kaunist kodust lahkuda ja põhja poole sõita.
Ta oli pärast leseks jäämist mõistnud, et kui poeg midagi pähe võttis, siis oli temaga mõttetu vaielda, eriti kui asi puudutas hertsoginnat.
Poeg oli teinud kõik, et emal oleks siin võimalikult mugav.
Maja, mille valis poja sekretär ja pearaamatupidaja, oli suur ja äärmiselt maitsekalt sisustatud, kuuludes aristokraadile, kes oli suveks sõitnud välismaale.
Majas oli olemas peaaegu kõik, mida üks peen daam vajas, kuid Ollertoni hertsoginna reisis nii, nagu koliks ta ära ja meenutas teistele tigu, kes oma maja kaasas kandis.
Seega oli hertsoginna tulnud lõuna poolt koos oma pesu, lauahõbeda ja teenijatega. Peale selle oli tal kaasas kõik, mida proua nimetas pudi-padiks.
Kõige selle mahutamiseks läks vaja palju kohvreid ja kaarikuid, et need hertsoginna erarongist Prospect Gardenisse toimetada.
Kõigi asjade hulgas, milleta hertsoginna iial kodust ei lahkunud, oli pilt tema pojast Kerne’ist, viiendast Ollertoni hertsogist.
Pilt seisis tugeval alusel, mis oli spetsiaalselt pildile valmistatud, ja asetses hertsoginna läheduses. Silmitsedes hertsogi kaunist nägu ning mõeldes, kui hästi oli kunstnik tabanud poja tumedaid silmi ja tugevat lõuga, ilmus naise silmadesse soe pilk.
Ja justkui oleks hertsoginna pojale mõeldes nõidunud, avanes uks ja hertsog astus tuppa.
Hertsoginna sirutas hüüatades käed.
“Armas, sa jõudsid kohale! Lootsin, et tuled täna, kuid härra Brigstock arvas, et jõuad pigem homme.”
“Nagu näed, tulin täna,” sõnas hertsog. “Kuidas ennast tunned, ema?”
Seda öeldes sammus ta hertsoginna juurde ja kummardus, et suudelda ta pehmet põske, hoides mõlema käega ema kätt.
“Tunnen end juba palju paremini ja igatsen koju,” sõnas hertsoginna.
“Kas sulle ei meeldi siin?”
Hertsogi ninajuurele ilmus kortsuke.
“See on olnud huvitav kogemus, kuid ausalt öeldes ei sooviks ma seda korrata,” vastas hertsoginna. “Tead ju, et mulle ei meeldi sinust ja Ollertonist eemal viibida.”
“Ka mina tundsin sinust puudust, ema.”
“Nii armas sinust, et mind vaatama tulid,” sõnas hertsoginna.
Hertsog lasi ema käest lahti ja istus toolile tema vastas.
“Ema, ma tean, et tahad, et räägiksin alati tõtt, seega teengi seda ja ütlen, et kuigi tahtsin sind väga näha, pole minu siiasõit ainuüksi pojalik kohustus.”
“Sul oli ka teine põhjus?” küsis hertsoginna naeratades. “Las ma arvan – tunnen, et põhjus on Harewoodi krahvis ja tema ülitoredates hobustes.”
Hertsog naeris.
“Sul on alati vaistu, kui asi puudutab mind. Jah, see on tõsi. Kui sinu juurest lahkun, siis peatun enne Doncasteri võiduajamistele minekut Harewoodis.”
“Kas ka sinu hobune võistleb?” uuris hertsoginna.
“Koguni kolm ja usun, et üks neist võidab kindlasti,” vastas hertsog.
Hertsoginna ohkas.
“Tahaksin nii väga seal olla.”
“Võib-olla järgmisel aastal, ema. Aga kui oled piisavalt terve, siis saad ehk ühe päeva Ascotis veeta.”
“See meeldiks mulle väga ja olen kindel, et helde kuninganna lubaks mul Windsoris peatuda,” lausus hertsoginna.
“Sa tead ju, et lubaks,” vastas hertsog. “Kuid sa pead selleks piisavalt terve olema. Kuninglikus seltskonnas viibimine võib sulle liiga ränk olla.”
“Seda küll, jah,” nõustus hertsoginna. “Aga räägi mulle veel Doncasteri markii juurde minekust. Olen teda alati pidanud äärmiselt võluvaks meesterahvaks.”
“Mina samuti ja seetõttu peaksid mõistma, miks tahan kohtuda tema tütrega,” lausus hertsog.
Toas valitses hetkeks vaikus ja hertsoginna ei lausunud sõnagi. Seejärel küsis ta:
“Kas pead silmas… kas mõtled…?”
“…abielu?” lõpetas hertsog lause. “Jah, ema, olen jõudnud otsusele, et on aeg abielluda.”
“Oh, Kerne, sellest olengi alati unistanud!” hüüatas hertsoginna. “Aga kas just Marmion ongi see, kes on sul aidanud nii äkitselt otsustada?”
“See on Marmion, kuid veelgi enam aitas mind kuninganna,” vastas hertsog.
“Kuninganna?”
“Ta rääkis minuga eelmisel nädalal.”
“Kas Marmionist?”
“Jah.”
Hertsoginna ahhetas pisut ehmunult, kuid ei seganud vahele.
“Tema kõrgeausus kutsus mind oma võõrastetuppa, et minuga vestelda. Teadsin kohe, et ta tahab rääkida millestki tähtsast.”
“Peale selle tahtis ta kindlasti rääkida ka muust,” sõnas hertsoginna ruttu.
“Täpselt! Ta ütles, et oli kuulnud, et samaaegselt Walesi printsiga oli Covent Gardenis oma majakeses viibinud ka Marmion koos abikaasaga ja kuninganna sõnul olid nad mõlemad käitunud “metsikult”.”
“Usun, et kuninganna pidas silmas seda, et nad olid liiga palju joonud,” lausus hertsoginna tasa.
“Kuulsin teisest allikast, et nad olid olnud jälestusväärselt purjus.”
“Oh, Kerne, mida me saaksime ses suhtes ette võtta?”
“Ainus, mida saame teha, on välistada, et Marmion pärast mind hertsogiks saaks, “ vastas hertsog.
“Ja seda kuninganna ütleski?”
“Kuninganna ütles, et Ollertoni hertsoginna oleks tavaelus kammerneitsi.”
“Ja loomulikult ei soosi kuninganna lihtlabast neidu, kelle su sugulane oma abikaasaks valis,” lisas hertsoginna.
“Täpselt seda kuninganna öelda tahtiski ja sellepärast on minulgi kätte jõudnud aeg abielluda, nii kurb, kui see ka pole,” sõnas hertsog.
