hertsoginna silmis imestust, lausus hertsog ema küsimust ootamata:
“Tean, tean! Mu elus on olnud naisi juba Etonis õppimisest saati ja kuigi seda on imelik öelda – nad on mulle varem või hiljem kõik pettumuse valmistanud.”
“Kerne, mul on nii kahju!”
“Selleks pole vajadust,” sõnas hertsog. “Nad on pakkunud mulle palju naudinguid ja meelelahutust, aga kui mulle meenub, mida tundis isa sinu vastu, siis küsin endalt tihtipeale, kas ei jää ma millestki olulisest ilma.”
“Oh, kallike, arvasin, et sul on kõik olemas!” hüüdis hertsoginna.
“Olengi tahtnud, et teised seda arvaksid, aga nüüd sinuga ausalt rääkides tunnistan, et see pole päriselt nii. Sel puhul ütlen endale tavaliselt, et tahan liiga palju.”
Hertsoginna vaatas poega õrnusega.
Ta oli alati teadnud, et poeg ihkab täiuslikkust rohkem kui teised mehed.
Hertsog pidi olema parim kõiges, mida tegi ja kõiges, mida saavutas.
Ta majad pidid olema paremad kui teistel, teenijad tublimad, ta hobused pidid võitma võiduajamistel ja tema jahilkäigud olema hooaja edukaimad.
Naised, kelle saatjaks oli hertsog, olid kahtlemata hetke kauneimad ja seega oli mõistetav, et hertsoginna meelest ei võinud poeg naida kedagi, kes poleks täiuslik.
Ta tahtis just midagi öelda, kui hertsog naerdes justkui ennast pilkas:
“Ema, ma olen lausa hale. Tead sama hästi kui mina, et püüan taevast kuud, kuid mitte keegi pole seda veel suutnud sealt alla tuua.”
“Võib-olla ühel päeval…” sõnas hertsoginna tasa.
“Ei, ei, ära luba meil end petta,” vastas hertsog. “Tegutseme praktiliselt ja pöördume tagasi hetke juurde, mil sinu abi palusin. Ema, ma tahan endale abikaasat ja ma palun, ei, ma käsin sul leida mulle kaasa, kes vastaks kõigile minu nõudmistele, kuid enne seda teen ühe asja selgeks.”
“Ja mis see on?” küsis hertsoginna.
Hertsog vaikis hetke, otsekui otsides õigeid sõnu.
“Ma ei taha endale naist, kes käitub väljakutsuvalt. Ta iseloom peab sobima tema välimusega. Ta peab olema kombekas, väljapeetud ja võimeline kontrollima oma emotsioone. Seda ootan ma oma abikaasalt ja Ollertoni hertsoginnalt.”
“Aga, Kerne…”
“Ei mingeid agasid, ema. Nagu me kokku leppisime, on abielu ja armastus kaks eri asja ja mul pole mingit tahtmist neid omavahel segada – see ei läheks niikuinii õnneks.”
2
Pumbamajast väljudes vaatas Anita rõõmsalt ringi.
Ta ei osanud arvatagi, et Harrogate’is on niivõrd ilus ja tegelikult oli ta isegi pisut kartnud, kui nad Deborah’ga rongis põhja poole sõitsid, mis neid lõpuks West Parki lõppjaama viis.
Kirjad, mis Sarah nii usinalt kirjutanud oli, said otsekohe vastuse.
Charmouthi krahvinna kirjutas, et võõrustab meelsasti oma vennatütart ja saadab kaariku, et Sarah saaks koos oma asjade ja vanemapoolse teenijaga, kes oli talle saatjadaamiks, teele asuda.
Veelgi praktilisem oli see, et ta saatis Sarah’le ka pisut raha, et too saaks osta uue rüü ja kübara, milles reisida, ja kirjutas:
“Kallis vennatütar, ülejäänu võib oodata Sinu saabumiseni ja arvestades seda, mida mulle kirjutasid, olen üpris kindel, et vajad seltskonnas ringiliikumiseks lausa uut garderoobi. Ootan väga Sinuga kohtumist ja mõtlen tihti Sinu armsale isale ja meie lapsena veedetud rõõmsatele aegadele.”
“Miski ei saaks olla sellest parem!” hüüatas Sarah võidurõõmsalt.
“Tõepoolest,” nõustus Daphne. “Ka minu ristiema kiri on äärmiselt meeldiv, kuigi ma pean vist ise kuidagi Londonisse saama ja sealt saadab mind kuller Surreysse ristiema majja.”
“See tähendab seda, et esmalt sõidab Deborah sinuga Londonisse ja alles siis Anitaga Harrogate’i,” vastas Sarah.
Vanatädi Matilda kiri oli sama tundeline kui kirjad, mis Sarah’le ja Daphnele saadeti, kuid lisaks kirjale oli ümbrikus raha teise klassi piletite ostmiseks, et Harrogate’i sõita.
“Tõesti, teises klassis!” turtsatas Deborah nördinult, kui sai teada, kuidas nad reisivad. “Ja ta on sama rikas kui nood India rikkurid, kellest pidevalt lehes kirjutatakse.”
“Kust sa seda tead?” uuris Anita.
“Mäletan, kui su isa tädi Matildast sinu emale rääkis ja ütles, et ta on ihnuskoi, sest kulutab raha vaid selleks, et pääseda taevasse, kui ükskord üldse sinna jõuab!”
Anita naeris. Ta oli harjunud Deborah’ teravate märkuste ja familiaarsusega.
Deborah oli hoolitsenud tüdrukute eest sellest saati, kui nad olid veel väikesed, ja hakkas nüüd vanaks jääma, kuid tal õnnestus ikkagi maja korras hoida ja tüdrukuid panna tegema seda, mida neil oleks käskinud teha ema.
“Rongiga Harrogate’i sõitmine on põnev seiklus,” sõnas Anita, justkui vanemat naist maha rahustades.
“Preili Anita, teie peaksite sõitma esimeses klassis ja mul on plaan seda öelda ka vanapreili Lavenhamile, kui teda näen.”
“Oh, palun ära tee midagi seesugust!” palus Anita. “Ta võib mu niimoodi kohe tagasi koju saata ja siis peaksin siia üksi jääma ning Sarah oleks väga pahane.”
“Preili Sarah’l pole häda midagi, Jumal õnnistagu teda. Teda on saatus kõige enam soosinud ja loodame, et õnn teda ei jäta.”
Deborah’ hääles oli sarkasmi, kuid Anita teadis, et naine kartis vaid, et nende lootused luhtuvad ja talve saabudes on tüdrukud tagasi kodus kitsastes oludes, kus pole peale üksteise kellegagi rääkida.
Anital poleks selle vastu suurt midagi olnud.
Ta sai alati põgeneda unistustesse, eriti nüüd, kui tal oli võimalus unistada Lutsiferist.
Mida rohkem Anita mõtles mehest musta ratsu seljas, seda enam hakkas ta arvama, et see oli olnud vaid tema kujutelm.
Kuidas sai mees näha välja täpselt nagu langenud peaingel, kui ka kõige paremad kunstnikud polnud suutnud teda niivõrd hästi kujutada?
“See oli vaid unistus! Ma tean, et see oli vaid unistus!” lausus Anita endamisi.
Seejärel meenus talle aga sarkasm mehe hääles, kui too ütles:
“Kus sa ka ei viibi, ära kaota Lutsiferi suhtes valvsust!”
Kui ta oleks tõepoolest olnud Lutsifer, siis poleks ta ju kedagi enese eest hoiatanud.
Anita oli veetnud tunde mõeldes, milliseid nurjatusi saatan küll võis toime panna.
Peale uhkuse ja kõrkuse oli kindlasti veel teisigi pahesid, kuid tüdrukul polnud aimugi, mis need võisid olla.
