et võpatas, sest keset lehekülge oli Dart Huroni foto. See polnud ilus foto – keegi oli selle temast poloväljakul suvaliselt klõpsinud – ent mehe kõrged põsesarnad, sügaval asetsevad silmad, tema tumedad juuksed ja lai laup ning peaaegu agressiivselt etteulatuv lõug olid eksimatult äratuntavad.
Foto all olev pealkiri selgitas Ariale vähemalt üht.
Härra Dart Huroni polovõistkond saavutas eile Hurlinghamis Lord Cowdray meeskonna üle kaaluka võidu. Härra Huron on Ameerika miljonär, kelle vägitükki – eralennukiga Brooklyni silla alt läbi lendamine – kajastati eelmisel aastal ka meie ajalehes. Härra Huron, kes päris Lõuna-Ameerikas suured maa-alad, on huvitatud paljudest asjadest. Ta on uurinud Peruu ja Brasiilia läbikäimata alasid ning ta on kirjutanud indiaani suguharudest raamatu, mis oli USA-s tohutult menukas. Härra Huronis olevat legendi kohaselt isegi indiaani verd, sest üks tema esivanemaist olevat olnud irokeeside hõimu pealik ning selle järgi on ta saanud ka oma perekonnanime.
See selgitaks tema kõrgeid põsesarnu, mõtles Aria. Võib-olla ka tema ebatavalist aurat. Mees ei meenutanud tavalist ameeriklast. See oli midagi muud, mis oli Ariat esialgu võlunud ja nüüd jälestust tekitas.
Lõigu lõpus oli veel paar rida.
Siin riigis viibides on härra Huron üürinud Summerhill House’i Guildfordi lähedal. Arvatakse, et ta korraldab seal suure peo, nagu eelmise külaskäigu ajal.
Ariale meenus nüüd, kus ta oli Summerhill House’i nime näinud. Ühes vanas Country Life’i numbris, mille ta leidis Queen’s Folly raamatukogust, oli sellest fotosid olnud. Aria ei mäletanud suurt muud midagi, kui et maja oli meenutanud itaalia villat – see oli valge ja sammastega ning akende ees oli lai terrass.
Nii et mehes oli indiaaniverd – punanahkade verd! Aria arutles, kas see muutis mehe tõesti teistest nii erinevaks. Kas sellepärast nii paljud naised teda armastasidki?
Tema mõtisklusi segas vaguniukse avanemine; keegi komberdas sisse hetkel, kui jaamaülem vilet puhus ja rong liikuma hakkas. Aria vastu vajus istuma tüdruk; pakikandja viskas ta asjad põrandale ja virutas ukse kinni.
“Läks see vast napilt!”
Tüdruk naeratas Ariale sõbralikult ja Aria naeratas vastu. Tüdruk oli oma raskepärasel trullakal moel päris kena: tal olid heledad juuksed, selged sinised silmad. Nüüd võttis ta kotist taskurätiku. See oli suur, praktiline taskurätik; tüdruk pühkis tarmukalt nägu, enne kui rätiku tagasi kotti pistis.
“Arvasin, et jään rongist maha,” alustas ta. “Liiklus oli kohutav. Jooksin mööda perrooni nagu hirv, mõtlesin, et pakikandja ei jõua järele.”
Ta kummardus, et kohver Aria jalgade eest kõrvale lükata.
“Mina kardan ka alati rongidest maha jääda,” ütles Aria, pidades vaikimist ebasõbralikkuse märgiks.
“Minu rong põhjast jäi hiljaks, selles oligi asi,” jätkas tüdruk. “See jõudis Eustonisse alles kella neljaks. Mõtlesin alguses, et mul pole lootustki teise rongi peale jõuda, aga näe, jõudsin.”
Tüdruk sättis end mugavalt nurka istuma.
“Kas te teate, mis ajal me Hertfordi jõuame?” küsis ta.
“Umbes veerand kuus,” vastas Aria.
“Kas te lähete seal maha?”
Aria noogutas.
“Jah, ma elan Hertfordi lähedal.”
“Tõesti, kui põnev – minu jaoks! Vaadake, ma lähen sinna ühte tallu külla. Selle nimi on Plover’s End ja omanik on härra Fuller. Kas te tunnete teda?”
“Ma olen temast kuulnud,” vastas Aria ettevaatlikult.
Ta ei soovinud enam midagi lisada. Ta teadis Fred Fullerist üsna palju, sest mees oli nende kandis kurikuulsaks saanud oma joomingute ja “tüdrukutega hullamisega”, nagu seda nimetati. Proua Fuller oli haletsusväärne, mahasurutud pisike naine, keda Aria oli mitu korda kohanud. Kuid tema abikaasa oli ebameeldiv inimene ja ehkki osa nende maid olid ühise piiriga, üritasid nii Charles kui ka Aria Fulleritega võimalikult vähe kokku puutuda.
“Rääkige mulle neist,” palus tema vastas istuv tüdruk. “Ma mõtlesin sinna õpipoisiks minna.”
“Kelleks?” päris Aria.
“Õpipoisiks. Ma tahan talupidamist õppida. Te olete üllatunud. Enamik inimesi on üllatunud seda kuuldes. Isa tahtis, et õpiksin ärijuhtimist, aga ema ei tahtnud, et ma üldse midagi teeksin. Ma ei pea töötama, aga ma ei saa päevad otsa niisama vahtida.”
“Miks te talupidamise valisite?” päris Aria.
“Olen alati tahtnud õues olla, loomadega tegelda,” seletas tüdruk. “Liverpooli lähedal elades oli mul ainult koer. Olen alati tahtnud lehmi lüpsta, kanu toita ja kündma õppida. Selle asemel olen pidanud käima emaga teepidudel ja kuulama isa juttu kaubanduse teemadel. Tal on põhjas terve kaubamajade kett. Minu nimi on Tetley,” lisas tüdruk. “Betty Tetley.”
“Mina olen Aria Milborne,” vastas Aria. “Minu venna talu asub Plover’s Endi lähedal.”
“Tõesti?” uuris Betty Tetley innukalt. “Äkki me siis kohtume – kui ma ikka sinna lähen.”
“Rääkige, mida talus praktikal olemine tähendab,” palus Aria.
“Ma ei tea isegi,” sõnas teine. “Nägime lihtsalt põllumajandusajakirjas üht reklaami. Vastasime sellele ja härra Fuller kirjutas kena kirja, öeldes, et ma võin koos tema naisega majas elada, tema õpetab mulle talupidamist ja me peame minu aastase ülalpidamise eest vaid sada naela maksma.”
Aria silmad läksid suureks.
“Te peate maksma?” küsis ta.
“Aga muidugi!” vastas Betty Tetley. “Ja see on tegelikult veel odav. Mõnel teisel alal õpipoisiks olles peaksin maksma rohkem. Näiteks sekretäride kool võtab hirmus suurt õppemaksu. Ma ei mäleta, kui palju mu nõbu seal maksis, aga see oli palju rohkem kui mina.”
“Ah soo, selge,” tähendas Aria. “Aga ma ei teadnudki, et talus käivad õpipoisid.”
“Kuskil peab ju õppima,” vastas Betty. “Ja kui ma olen seda aasta aega õppinud, võin ma kolledžisse minna – kavatsengi seda teha. Isa on kindel, et ma tüdinen sellest enne ära. Ta ei tea, et ma olen seda alati teha tahtnud!”
Betty hääles oli innukus ja tema ausameelne, lahke väike nägu oli lausa ekstaasis, nii et Aria ei leidnud sõnu, kuidas talle öelda, et Plover’s End pole õige koht, kuhu minna ja Fred Fuller pole õige mees teda õpetama.
See oli ilmselgelt mehe uus idee. Ta hädaldas alatasa, et töölisi on raske leida ja see polnud sugugi üllatav, sest paljud tublid mehed ei jäänud tema juurde pidama. Aria kujutas ette, mis sellest tüdrukust saab, kui ta Plover’s Endi jõuab. Fred oleks tema vastu meeldiv ja ta oli oma koredal, pisut kelkival moel kena mees.
Muidugi oli võimalik, et Betty armub rumalast peast. Siis oleks ta tõelises supis. Pool tosinat kohalikku tüdrukut kahetsesid päeva, mil nad kohtusid Fred Fulleriga. Aga mehel polnud karta midagi. Abikaasa hoolitses laste eest ja tal oli ilmselt ükskõik, mida mees tegi või kuidas käitus, peaasi, et andis naisele majapidamise
