olevale toolile istuma.
“Nii, vaatame; olete te siin varem käinud?” päris ta.
“Ei,” vastas Aria.
“Sel juhul pean kirja panema teie andmed,” tähendas proua Benstead porisedes nagu tekitanuks Aria talle tohutult probleeme.
Proua Benstead sobras oma laual oleva paberipahna seas, kuni leidis poole tosina ühesuguse kausta hulgast just selle, mida vaja.
“Nimi?” küsis ta.
“Milbank,” vastas Aria.
Ta oli eelmisel õhtul otsustanud oma nime mitte kasutada. Nagu ta Nannyle ütles, oli äärmiselt peenutsev mõelda, et keegi võis olla temast midagi kuulnud. Kuid Charles oli siiski baronet ja nende isa oli tundnud väga paljusid inimesi. Aria ei teadnud miks, aga ta ei soovinud kellelegi selgitada, miks ta otsib tööd ega rääkida oma isa surmast.
Aria ei suutnud unustada õudust, mille tekitasid ajalehtede pealkirjad ning sensatsioonihõngulised ja räpased artiklid koos fotodega tema isast ja naisest, kellega koos ta suri, ning koguni Queen’s Follyst.
Aria nägi praegugi vaimusilmas ajalehepealkirju:
Ta polnud õieti suutnud oma silmi uskuda. Tundus mõeldamatuna, et tema isa, keda ta oli kõigest eelmisel õhtul näinud, oli surnud. Ent kui reporterid hotelli tunglesid, helises telefon pidevalt: teda küsitles politsei, ajakirjanikud, hotelli juhtkond – kõik, kes muudkui uurisid, mis oli juhtunud – kuni Aria tundis, et viibib mingis jubedas, tontlikus painajas, millest ta ei suuda ärgata.
Mitte keegi ei saa iial teada, milline kergendus oli tema jaoks saabumine Victoria vaksalisse ühel vihmasel ja udusel märtsihommikul ning näha Charlesi platvormil seismas. Tol hetkel oli Aria pidanud venda kellekski, kes päästab ta viletsuse küüsist, kellelt ta saab jõudu ja abi. Siis ei taibanud ta veel, et peab olema ise tugev, see kalju, mille külge Charles klammerdub.
Nad pagesid koos Queen’s Follysse. Nad jätsid maha skandaalsed lood Sir Gladstone’i pöörastest tegudest: üksikasjad selle kohta, kuidas ta võitis ühel õhtul Monte Carlos terve varanduse ja raiskas selle järgmisel õhtul ära; tema uhketest pidudest, kuhu toodi meelelahutajaid tervest maailmast külalisi lõbustama; tema kihlvedudest meeletute summade peale; ja tema enda ebatavalise, kummalise isiku kohta, mistõttu igat tema sammu kajastati ka ajakirjanduses.
“Unusta see,” ütles Charles talle rongis Queen’s Folly poole sõites ning Aria nuuksus endast välja kogu selle viletsuse ja õuduse, mis oli teda täitnud sellest saadik, kui nende isa surm oli jõudnud ajalehtede esikaantele.
“Unusta see… ja tema!” lisas ta vend vaiksemalt, nagu oleks tal piinlik seda öelda.
Hoides kõvasti venna käest kinni oli Aria uskunud, et see on võimalik. Seni, kuni nad jõudsid Queen’s Follysse. Ta ei unustanud iialgi Charlesi nägu, kui nad tühja majja astusid.
“Ta on vist mööbli kusagile hoiule lasknud viia,” sõnas Charles hämmeldunult.
Kuid Aria oli taibanud tõde juba enne kui Nanny, kes oli kõik nende eemaloldud aastad seal majapidajanna olnud, astus trepist alla ja jutustas, mis oli juhtunud.
“Kõik läks vähehaaval, kullakesed,” ütles ta. “Londonist saabus auto ja mehed andsid mulle teie isa kirja, mis käskis mul ära anda Sheratoni toolid või Elizabethi-aegse hõbepeegli.”
“Kas see on läinud?” küsis Charles järsult.
Nanny noogutas.
“See müüdi kaks aastat tagasi Christiesi oksjonil. Selle eest sai kolm tuhat naela.”
“Ma ostan selle tagasi!” oli Charles karjunud. “Ma ostan kõik tagasi. Need asjad olid minu omad, minu – kuulete!?”
Tema hääl oli kajanud tühjades ruumides. Aga Aria oli südames teadnud, et see oli vaid trots. Advokaat tuli neile numbrite keeles selgitama, kui vähe oli alles jäänud.
“Ta on meie nime mustanud,” purskas Charles raevunult, kuid ta silmis olid pisarad.
Nüüd luges Aria peaaegu väljakutsuvalt oma väljamõeldud nime tähthaaval ette.
“M-i-l-b-a-n-k.”
“Eesnimi?”
“Aria.”
“Ebatavaline,” tähendas proua Benstead ja esimest korda kõlas ta hääl peaaegu inimlikult. “Aga me kuuleme siin igasugu peeneid nimesid. Nüüd on moes kõike tavalist ja lihtsat vältida. Mind ristiti Gladyseks ja ma pole viitsinud seda muuta.”
Aria vaikis ja kui proua Benstead oli nime kirja pannud, tõstis ta pilgu.
“Ilmselt sekretäriametit?”
“Ma tahaksin midagi teistsugust,” sõnas Aria kõhklevalt.
“Mismoodi?” uuris proua.
“Ma ei tea,” vasta Aria. “Vaadake, ma tahaksin midagi… mis tooks sisse… head raha. Võib-olla koguni… väga teistsugust. Kuna ma ei oska kiirkirja, ei saa ma vist sekretäritööga hästi hakkama.”
“Te ei oska kiirkirja!” kordas proua Benstead peaaegu põlastavalt. “Siis on asi hulga keerulisem. Ehkki töötajaist on puudus, nõutakse tänapäeval siiski kiirkirja oskust. Kiirus loeb, mis teha.”
“Jah, kindlasti,” lausus Aria. “Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki on veel midagi.”
“Mida te silmas pidasite?” päris proua. “Üks naine soovib enda juures elavat sekretäri. See tähendab, et ta ei maksa eriti palju ja te peate teenijate äraolekul majapidamistöid tegema.” Ta lappas kõneldes raamatut. “Kena koht – maja Upper Grosvenor Streetil. Kas tahaksite proovida?”
“Ei, tänan teid,” tähendas Aria. “Ma ei mõelnud seda.”
“Vaatame, mis meil veel on,” pomises proua Benstead. “Majapidajanna ühele härrale. Aga siis peate hea kokk olema. Tal on väga erilised soovid.”
“Ma ei oska süüa teha,” selgitas Aria. “Igatahes mitte kuigi hästi.”
“Siis pole midagi teha. Nii, üks koht on veel…” Proua vaikis.
Uksele oli ilmunud eesruumis istuv tüdruk. Ta sulges ukse enda tagant.
“Ta on tagasi!” ütles ta vaikselt proua Bensteadile. “See mees lasi ta lahti!”
“Proua Cunninghami?” küsis proua uskmatul toonil.
“Jah! Ja ta tõi kaasa sõnumi, et te peate sellele mehele kell kaksteist Claridges’i helistama.”
Proua Benstead vaatas kella.
“Nüüd on juba üle kaheteistkümne.”
“Jah. Rong olevat hilinenud.”
“Miks ta tema lahti lasi?”
“Kas
