vastas tüdruk. “Seal pole kedagi.”
“Aga me peame talle kellegi leidma.”
Proua Benstead kiskus ärritunult sigaretti, nii et sellest kerkiv suits ümbritses teda nagu pilv. Ta võttis toru ja valis numbri ning ütles siis:
“Ühendage mind härra Dart Huroniga.”
Tekkis vaikus ja siis ütles naine “halloo” ning tema hääletoon muutus meelitavalt orjalikuks.
“Tere hommikust, härra! Siin proua Benstead. Proua Cunningham jõudis just kontorisse. Kui kahju, et ta ei sobinud.”
Toru teises otsas olijal oli nii mõndagi öelda. Proua Benstead kuulas tähelepanelikult.
“Jah, jah, muidugi, härra. Ma mõistan. Mul on väga kahju. Tal olid väga head soovitused – ma ei saa aru… jah, annan endast parima… ei, me leiame kindlasti kellegi. Pole vajadust mujalt otsima minna. Me täidame teie tingimused nagu alati… Jah, kindel see. Kell kolm… jah, härra. Ma üritan kellegi selleks ajaks leida. Head päeva!”
Naine pani toru ära ja vajus väsinult vastu tooli seljatuge.
“Ongi kõik!” ütles ta tüdrukule, kes oli laua kohal kummargil, kuulates iga sõna. “Ta tahab homme kedagi teist. Tahab kellegagi vestelda kell kolm täna pärastlõunal. Kuidas proua Jonesiga on?”
“Ta on Šotimaal.”
”Õigus. Ma unustasin. Proua Harris?”
“Jumal ise teab, mis temast on saanud. Viimane kiri tuli tagasi, aadress tundmatu.”
Ariale tundus, nagu oleks ta järsku nähtamatuks muutunud. Kaks naist olid tema olemasolu unustanud ega paistnud enam tajuvatki, et ta on veel seal. Proua Benstead surus oma kollased sõrmed hallidesse juustesse ja vahtis peaaegu pöörasena enda ees olevat raamatut.
Aria tegi viimaks suu lahti.
“Kas ma lähen ära?” küsis ta.
Proua Benstead võpatas ja vahtis teda hetke, nagu näeks Ariat esimest korda.
“Jah, muidugi, preili Milbank! Me anname teada, kui midagi kuuleme,” ütles ta, unustades, et polnud veel Aria aadressi küsinud.
Kui Aria tõusis, pöördus tüdruk tema poole.
“Ega te juhuslikult kolme keelt ei oska?” päris ta.
“Ma räägin prantsuse, saksa ja hispaania keelt,” vastas Aria.
Tema sõnad rabasid kahte naist täielikult. Ariale tundus, et nende silmad läksid suureks ja suud vajusid lahti.
“Tõesti?” küsis proua Benstead. “Kui hästi?”
“Soravalt,” vastas Aria. “Ma olen neis riikides pikalt viibinud.”
“Kas oskate neis keeltes ka kirjutada?” päris proua Benstead kahtlustavalt.
“Jah,” vastas Aria lihtsalt.
Naised vaatasid teineteisele otsa.
“No mis sa kostad,” tähendas proua Benstead.
“See on suur juhus!” märkis tüdruk.
“Kas see härra telefonis nõuab just seda?” uuris Aria.
“Kas te teate, kes see oli?” küsis proua Benstead.
Aria raputas pead.
“Kas ma peaksin?”
“See oli härra Dart Huron,” kuulutas proua Benstead. Ta vakatas, nagu oodates Arialt selgitust või mingisugust äratundmist. Kui Aria endiselt ilmetult viisakaks jäi, kordas naine: “Dart Huron. Te olete ometi temast kuulnud.”
“Kardan, et mitte.”
“No tõepoolest, preili Milfield – see tähendab Milbank – ma ei saa aru, kus te viimased aastad elanud olete. Ta on Ameerikas ja siin niisama kuulus kui…”
Ta otsis võrdlust.
“Nagu Billy Wallace või Douglas Fairbanks,” torkas tüdruk osavalt.
“Neist olen ma vist kuulnud,” naeratas Aria.
“No kindel see. Mida te loete?” küsis tüdruk. “Kirikulehte?”
“Ärme raiskame aega,” pistis proua Benstead teravalt vahele. “Olukord on järgmine: härra Dart Huron on väga väärikas ja jõukas ameeriklane ning ta üürib Surreys maja. Ta tuli siia polot mängima ja oma sõnul “hooaega lõpetama”. Ta jättis meie ülesandeks teenijate hankimise ja ta vajab ka majapidajannat, kes oleks samal ajal tema asju korraldav sekretär.
Ta oleks oma sekretäri kaasa võtnud, aga too jäi haigeks ja pidi New Yorki jääma. Oluline on, et see inimene räägiks saksa, prantsuse ja hispaania keelt – eelkõige hispaania, sest härra Huronil on Lõuna-Ameerikas laialdased huvid.”
“Mida see korraldav sekretäriamet endast kujutab?” uuris Aria kõhklevalt.
“Ma ei oskagi öelda,” vastas proua Benstead. “Arvan, et ta hoolitseb härra külaliste eest, paneb paika toad ja istumisjärjestuse ja muu sarnase. Härra Huron pole nimelt abielus.”
Proua vaatas tähendusrikkalt tüdrukule otsa ja pöördus siis uuesti Aria poole.
“Te olete teda ometi viimasel ajal ajalehes näinud?”
“Kardan, et mitte,” sõnas Aria. “Kas juhtus midagi erilist?”
“No tõesti, kus te ometi elate, preili Milbank! Temast on kirjutatud lehekülgede kaupa. Ta oli kihlatud Beatrice Wattoniga. Teate küll, Ameerika rikkaim tüdruk – teda kutsutakse Naftakuningannaks. Aga kihlus katkestati Lulu Carlo pärast – tema on kuulus filmistaar. Te olete teda kindlasti filmis “Penny Plain” näinud.”
“Olen temast kuulnud,” ütles Aria ettevaatlikult.
“Asi seegi,” märkis proua Benstead sarkastiliselt. “Igatahes kestis too kihlus Beatrice’iga vaid nädala, sest siis tuhises Huroni ellu Lulu ja nad tulid Euroopasse, jättes Beatrice’i seda suppi helpima.”
“Kas Lulu Carlo on praegu härra Huroniga koos?” uuris Aria.
“Ma usun küll, sest ta teeb siin filmi. Te olete sellest ometi lugenud. “Love on a Windmill”. Seda filmitakse Elstrees.”
“Ma ei tea, kas ma vastan härra Huroni nõudmistele ja sobin vastavasse ametisse,” lausus Aria vaikselt.
Ta tundis järsku õudu selle eest, et peab olema seotud staaride ja teiste seesuguste inimestega, kes on pidevalt ajaleheveergudel. Ta nägi taas vaimusilmas oma isa surma kuulutavaid pealkirju. Talle meenus jällegi see rüvetatud ja räpane tunne, mida ta oli kogenud, kui oli lugenud, kuidas ta isa elas ja kellega läbi käis.
“Te ei tea, mida räägite,” nähvas proua Benstead vihaselt. “See on parim töökoht, mida üks naine siinpool Atlandit võiks tahta, seda ma võin öelda. Kas te teate, kui palju härra Huron palka maksab?”
“Ma
