nagu kõik muugi, lagunesid raha puudusel. Ja mida nad teha said? Ta pidas natuke aega aru, jälgides sööva venna nägu ja ütles siis vaikselt:
“Ma olen sinuga ühest asjast rääkida tahtnud, Charles. Olen ühe otsuse vastu võtnud – üsna tähtsa otsuse.”
“Mille osas?” küsis mees pilku tõstmata ja Aria teadis, et vend ei pane teda õieti tähele, vaid mõtleb oma muredele farmis.
“Kuula mind, Charles,” sõnas Aria tungivalt. “See on tähtis asi. Ma olen otsustanud ära minna, äkki saan kusagil tööd.”
“Tööd? Milleks ometi?” Charles tõstis pilgu ja Aria nägi nüüd, et oli pälvinud venna täieliku tähelepanu.
“Et raha teenida loomulikult. Ma olen sellest Nannyga rääkinud. Külastajaid on nii vähe, et ta saab nende ja majapidamisega üksi hakkama. Mõtlesime alguses, et rahvast hakkab palju käima, aga enne lõunat käib mõni üksik inimene ja me võime ju panna uksele sildi, et nad helistaksid kella. Nanny võib pärastlõunal hallis istuda ja kui tõesti käib palju inimesi, tähendab see vaid seda, et su õhtusöök jääb pisut hilisemale ajale.”
“Aga sa ei saa ära minna. Sa ei tohi mind maha jätta, Aria!”
Aria ilme leebus ja tema silmis oli ootamatu sära, kui ta käed venna poole sirutas.
“Oh, Charles! See on kõige ilusam asi, mida sa mulle öelnud oled. Kas sa tõesti tunneksid minust puudust? Aga, kullake, mul pole siin midagi teha. Ma olen terve ja tugev ning ma arvan, et minus on kusagil pisut mõistust peidus. Kui ma saaksin normaalset palka, mõtle, kui palju sellest meile abi oleks. Isegi kaks-kolm korrapäraselt saabuvat naela oleks pool Joe palgast. Võib-olla jaksaksime veel kellegi palgata.”
Ta nägi Charlesi ilme järgi, et see mõte paelus meest. Aga siis lükkas ta selle järsku kõrvale.
“See on rumalus!” tähendas tema vend. “Sa pole kunagi tööl käinud. Jumal ise teab, et vanamees ei õpetanud sulle midagi mõistlikku.”
“Jah, ma tean,” vastas Aria. “Aga Nanny sai eile kirja oma õetütrelt – sa ju mäletad teda, käis jõulude ajal meil. Sa pidasid teda poolearuliseks, aga ta töötab lennukitehases ja teenib koos ületundidega kümme naela nädalas. Mõtle, Charles, kümme naela nädalas! See oleks meie jaoks väga suur summa.”
“Mis kasu oleks sinu minekust lennukitehasesse?” tähendas Charles. “Sa murdud nädalaga. Sa pole piisavalt tugev.”
Ta vaatas seda öeldes oma õde, nagu näeks teda esimest korda. Ta nägi väikest südamekujulist nägu, tumedaid, peaaegu liiga suuri silmi ja punast suud, mis oli nurkadest pisut igatsevalt alla suunatud. Tumedad silmad ja punased juuksed – see oli ebatavaline kooslus, ehkki sajandite jooksul oli punase peaga Milborne’e päris palju olnud.
Aria oli sada kuuskümmend viis sentimeetrit pikk, kitsa piha ja pikkade kõhnade jalgadega. Ta liikus graatsiliselt suures osas tänu oma nõtkele saledusele ja veelgi enam tänu rangetele käitumisreeglitele, mida ta oli pidanud terve lapsepõlve aja taluma. Ta ei jätnud tõepoolest muljet, et ta suudab füüsiliselt kaua vastu pidada ja ometi teadis Charles, et tema õde oli tugevam kui välja paistis, olles otsusekindel ja sitke ning aeg-ajalt selles osas koguni oma vennaga võrdne.
“Mida sa teha oskad?” küsis Charles.
“Ma ei tea veel,” vastas Aria. “Ja ma ei hakka midagi välja pakkuma, et sa ainult naerda saaksid. Ma uurin järele. Ma olen otsustanud. Lähen homme üheks päevaks Londonisse. Käin kõigis tööbüroodes; ma leian tööd. Siis otsin endale toa. Ma ei saa hakata siit edasi-tagasi reisima, sa tead seda.”
Selle peale naeratasid mõlemad. See oli nende omavaheline nali, sest bussid, mis möödusid nende teeotsast kaks korda nädalas, viisid vaid mõnda samavõrd inimtühja paika ja sedagi äärmiselt aeglaselt.
“Noh, proovida ju võib,” nentis Charles ebakindlalt. “Aga ma ei usu, et sa leiad mingit tööd, mille eest saaks üle viie-kuue naela nädalas ja kui sa pead Londonis elama, ei jää sul midagi säästmiseks üle, vaid sul on pidevalt näpud põhjas.”
“Sel juhul tulen koju,” sõnas Aria. “Ma pole rumal. Ma tahan Queen’s Folly jaoks raha teenida. Kui ma seda ei suuda, tulen tagasi ja jätkan põrandate küürimist ning poolekrooniste vastuvõtmist.”
Charles oli suundunud ukse poole. Nüüd pöördus ta ringi ja läks Aria juurde, pannes ootamatult käe õe õlgade ümber.
“Kas sa vihkad seda nii väga?” küsis ta.
Aria hüppas püsti, nagu oleks teda solvatud.
“Vihkan! Sa tead, et ma ei vihka seda,” vastas ta. “Ma armastan seda sama palju kui sina. Ei, see pole tõsi – mitte keegi ei suuda Queen’s Follyt sama palju armastada. Aga see on minu kodu: ma unistasin sellest kohast, kui isaga neis tüütutes hotellides elasin. Unistasin oma väikesest toast ja soovisin, et oleksin siin. Meenutasin tamme, kuhu otsa saaksin ronida ja kust keegi mind ei leiaks; põõsaid, kus me sinuga lastena indiaanlasi mängisime. Queen’s Folly oli üksik täht, siht, kõige selle lõpp-punkt, mida ma üle kõige ihkasin – tulla koju!”
“Ja kui lõpuks tulid, oli see tühi ja hävitatud,” lausus Charles ootamatult kibestunult.
“Rumalus! See on meie jaoks ikkagi kodu. See on olemas ja see loeb.”
Aria sõnad liigutasid Charlesi.
“Jah, see on olemas,” kordas ta vaikselt. “See vist ongi see, mis loeb.”
“Muidugi on,” naeratas Aria. Ta suudles venda põsele. “Mine nüüd ja ära liiga kauaks jää. Ma tahan sinuga rääkida ja kui sa oled liiga väsinud, jääd sa kohe pärast sööki magama.”
“Sa räägid, nagu oleksin ma tüütu, keskealine abikaasa,” tähendas Charles.
“Sa käitud sageli sellisena,” teatas Aria.
Mees naeris ja Aria kuulis teda vilistamas, kui mees tagauksest välja läks ja läbi aia lauda poole suundus.
Aria pani teetassid kandikule ja kavatses need kööki viia, ent võttis siis veel ühe tassi ja kallas sinna Nanny jaoks teed. Nanny jõi igal ajal hea meelega tassikese teed. Aria pani sellesse piima ja suhkrut ning viis selle halli.
Nanny istus endiselt laua taga ja kudus üht oma lõpututest pruunidest kampsunitest, mida Charles farmis kandis ja mis vastiku korrapärasusega ära kulusid.
“Ma tõin sulle teed, Nanny,” ütles Aria. “Mis sa sellest arvad? Charles käis kodus. Midagi oli katki läinud ja ta käis Hertfordis uut osa ostmas. Muidugi oli ta unustanud lõunat süüa.”
“Mnjah, ja mina tegin talle veel tema lemmikuid peekonivõileibu,” ohkas Nanny.
“Praadisin talle paar muna,” jätkas Aria. “Aga ta on mures, Nanny. Pangajuhataja kutsus ta kirja teel enda jutule.”
“Seda ma arvasingi,” tähendas Nanny. “Ma nägin ümbriku tagaküljel märget. Sellistega tulevad alati halvad uudised.”
“Ma loodan, et pank ei hakka vaest Charlesi praegu tülitama. Mulle tundub, et tal on viimasel ajal pisut parem olnud, mis sa arvad?”
“Palju parem,” noogutas Nanny. “Ta saab terveks, küll näed. Veel
