ja kasvanud.
Ta oli kaotamas ka Välku ja hobust Heronit, keda tüdruk oli alati enda omaks pidanud ning kellega kogu aeg ratsutanud.
Manella teadis, et tallis on vaid kaks hobust, kes võisid lord Lambourne’ile huvi pakkuda.
Üks neist on Heron.
Tagatipuks rääkis onu Manella abiellumisest kellegagi, keda neiu ei armastanud.
Onu tahtis, et ta abielluks vanamehega, kes soovis endale abikaasat vaid sellepärast, et saada endale poeg.
Hirmuhoog uhas Manellast üle nagu tõusulaine ja ta oleks tahtnud valjusti karjuda.
Seejärel aga käskis ta endal enesekontrolli säilitada.
Neiu pidi leidma võimaluse, et põgeneda jubedast ja hirmsast uduloorist, mis teda lämmatas.
Manella heitis pilgu kamina kohal rippuvale isa portreele.
Pilt oli maalitud siis, kui isa oli veel noor ning selle autoriks oli üks paremaid kunstnikke, kes oli maalinud ka Walesi printsi enne, kui viimasest sai valitseja.
Manella isa, Avondale’i kuues krahv, nägi pildil äärmiselt uhke välja ja oli tüdruku arvates nagu tõeline džentelmen.
See oli joon, mis Manella onul oli alati puudunud.
Neiu oli selle üle alati imestanud, kuivõrd erines isa oma nooremast vennast, Manella onust.
Tüdrukule meenus vahejuhtum, kui isale saadeti suur arve, mis vennal oli jäänud maksmata, selle peale oli isa öelnud:
“Arvatavasti on igas peres mõni must lammas, kuid Herbert on kindlasti mustem kui teised!”
Krahvil õnnestus venna võlad kuidagi ära maksta, see polnud talle ei esimene ega ka viimane kord.
Tegelikult olid nad rahalistes raskustes suuresti just Herberti pillava eluviisi tõttu.
Sõda oli muutnud asjad veelgi keerulisemaks.
Paljud üürnikud olid kolinud majadest välja, kuna need olid liiga suured.
Või siis ei suutnud nad maksta mõistlikku üüri, mida krahv küsis.
Samas läks talunikel hästi, sest turule ei toodud sisse välismaiseid kaupu.
Inglismaa seevastu pidi omaenda jõududega hakkama saama.
Aga niipea, kui sõda lõppes, oli talunikel kitsas käes.
Paljud pangad pidid isegi oma tegevuse lõpetama.
“Kui isa poleks just nüüd ära surnud,” mõtiskles Manella meeleheites.
Avondale’i krahv oli saanud eelmisel sügisel ootamatult südamerabanduse.
Krahvi tiitli oli pälvinud pere must lammas Herbert, kellel kunagi miski ei õnnestunud.
Et onu oli seda sündmust palju aastaid oodanud, siis pidi ta kõvasti pingutama, et matustel kurb näida.
Alati oli õhus olnud ka võimalus, et vend võib uuesti abielluda ning pärija saada.
Aga nüüd oli Herbert krahv!
Kohe pärast matuseid oli Herbert hakanud majas ringi vaatama, et midagi maha müüa.
Kuid enamik maale ja mööblit kuulusid krahvi põlispärandisse.
Herbert oli öelnud Manellale häbi tundmata:
“Mul on nüüd võimalus endale rikas pruut leida.”
Manella ei vastanud aga midagi ja Herbert lausus pilklikult muiates:
“Sa ei peaks nii peps olema! Tead sama hästi kui mina, et sinu isa oli vaene nagu kirikurott, nagu olin minagi pikki aastaid!”
Ta vaikis hetke ning seejärel jätkas:
“Kuid krahv, olgu ta siis rikas või vaene, on ikkagi midagi muud kui pere noorem poeg, kellel pole mingeid tulevikuväljavaateid!”
“Siis loodan, onu Herbert,” sõnas Manella, “et leiad kellegi, kellega saad õnnelikuks.”
“Olen õnnelik igaühega, kellel on piisavalt raha,” vastas onu.
Ta oli sõitnud tagasi Londonisse ja võtnud kaasa hulga esemeid, mis kavatses maha müüa.
Asjade hulgas oli ka Sèvres’i portselan, mis oli Manella emale väga meeldinud.
Manella oli üritanud onu nõude äraviimisel takistada.
“Ära ole rumal,” ütles krahv talle selle peale. “Sa ju tead, et ma vajan raha. Kui ma teen Berkeley väljakule Avondale’i residentsi, siis on sinul sellest kindlasti rohkem kasu kui mul.”
Manella vaatas onule hämmastunult otsa.
“Kuidas sa saad seda endale lubada?” küsis neiu. “Isa meelest oli maja ülalpidamine ja paljude teenijate palkamine alati liiga kulukas.”
“Ma tean seda,” tunnistas onu Herbert. “Aga tühjendan siinse maja ning jätan ainult põhitöötajad juhuks, kui tahan siin peo korraldada.”
Mees nägi Manella jahmunud näoilmet ning lisas:
“Ma pean ju oma tulevasele rikkale pruudile Avondale’i krahvide esivanemate majaga muljet avaldama.”
Onu Herbert oli Londonisse jäänud niivõrd kauaks, et Manella hakkas juba arvama, et onu rääkis kõike vaid suusoojaks.
Või ei suutnud onu leida rikast pruuti nii kergesti, kui oli alguses arvanud.
Eile oli onu aga ootamatult Londonist tagasi jõudnud.
Kui krahv majja astus, tundus Manellale, nagu oleks ta imepisikeseks muutunud.
Onu polnud üldsegi isa sarnane.
Manellale oli alati tundunud, et onu juures on midagi ebameeldivat.
Kui krahv kohale jõudis, märkas neiu, et mees on väga uhkelt riides.
Onu oli saabunud uues ja kallis kaarikus, mida vedasid hästitoidetud hobused.
Seega, nähes onu peauksest sisenemas, lootis Manella, et krahv on endale leidnud rikka kaasa, kellega abielluda.
Pärast pulmi oleks tüdruk krahviga nii vähe kokku puutunud kui võimalik.
Siis oli onu aga Manellale teatanud pommuudise.
Manellal oli pärast kuuldut raske selgesti mõelda.
Välk lamas kaminaesisel vaibal ja Manella laskus põlvili ning kaisutas koera.
“Ma ei saa sinust ilma jääda… lihtsalt ei saa!” lausus neiu murduval häälel. “Pealegi, olen kuulnud, et lord Lambourne käitub enda koerte ja hobustega halvasti. Oh, Välguke, Välguke, kuidas ma… saan öösel magada, arvates, et oled mõnes… külmas kuudis ja ma ei suuda mõista… miks ma pole… sinuga.”
Mööda
