neile selleks isegi raha andnud.
Teenijad olid onu lahkumisest saati pidanud läbi ajama jänestega, keda nad metsast püüdsid.
Lisaks oli olnud ka paar jõest leitud parti ning kanade munetud munad.
Teenijad olid uidanud ka puu- ja köögiviljaaias.
Nähtavasti leidsid nad sealt siiski piisavalt süüa, kuigi Manella sai neile harva teravilja ostmiseks raha anda.
Nad olid kuidagi hakkama saanud, kuigi Manella tundis, et on vöökohast mõnegi sentimeetri kaotanud.
Toatüdruk Emilyl, kes hakkas juba vanaks jääma, oli õmblemisega raskusi ja ta torises alatasa, kui pidi Manella kleite kohendama.
Onu Herbert oli kaasa toonud ka pasteeti ja Manella tundis, kuidas onu teda ettevaatlikult jälgib, et näha, kui palju neiu endale ette tõstab.
Seetõttu Manella manitses end ja võttis vaid väikese tüki.
“Teadsin, et mul pole siin eriti midagi süüa!” sõnas krahv põlglikult. “Aga enda Berkeley väljakul asuvasse majja palkasin suurepärase koka.”
Manellale jäi kõrvu sõna “enda”.
Ta teadis, et isa oleks venda põlanud sellepärast, et too sulgeb maamaja, kus Avondale’i krahvid olid elanud kolmsada aastat.
Onu Herbert avas hoopis Londonis maja, mis oli suhteliselt uus ja mille oli ostnud mehe vanaisa.
Omi mõtteid mõlgutav onu kiitles:
“Kavatsen korraldada suuri pidusid,” lausus onu, “loomulikult oled sina mul abiks, kuni abiellud.”
Ta vaatas Manellat pealaest jalatallani ja ütles:
“Pean ilmselt leidma raha, et saaksid endale korralikke riideid osta. Niimoodi ei saa sa küll peole ilmuda.”
Manella kergitas pead.
“Isale meeldis, kui ma kandsin lihtsaid kleite,” ütles neiu, “kuigi selle valmistas küla õmbleja, on see tehtud Daamide Ajakirjas ilmunud moe järgi.”
Onu Herbert naeris jämedalt.
“Kui sa arvad, et see vastab moele ajakirjas Beau Ton,” lausus onu, “siis eksid rängalt. Tegelikult, kallis vennatütar, kui tahad tõtt teada, siis sa näed jube välja! Sul on vanamoodne soeng ja kui sa ilmuksid sellises kleidis rahva sekka, siis naerdaks sind lihtsalt välja!”
“Onu, sul on kindlasti õigus,” sõnas Manella, “aga isa ei pidanud õigeks osta asju, kui me ei saanud nende eest maksta.”
Neiu lootis, et paneb onu piinlikkust tundma, kuid mees vaid naeris.
“Sinu isale oleks ilmselt meeldinud, et mädaned siin koos kaalikatega,” lausus onu. “Mina viin sinu aga reaalsusesse, tähtsate inimeste sekka, kellest võib meile mõlemale kasu olla.”
Manella taipas, et onu rääkis jälle hertsogist, ning kangestus.
Vaadates Manellat kriitilisel pilgul, ütles onu:
“Võib-olla pakuks hertsogile rõõmu ise avastada, et oled tegelikult kaunitar! Samas ei saa me sellega riskida.”
Mees vaikis hetke ja siis ütles:
“Jah, see oleks liiga riskantne. Pean su korralikult riidesse panema, juuksed korda seadma ja huultele pisut värvi lisama, et nad tunduksid ahvatlevamad.”
Onu rääkimisviis meenutas Manellale mao sisinat.
Ta oleks tahtnud karjuda, et ei kavatse ennast ahvatlevaks muuta ei hertsogi ega ka kellegi teise jaoks, kes ei armasta teda tema enda pärast.
Seejärel Manella taipas, et seda oleks mõttetu öelda mehele, kes on täiesti tundetu.
Onule tähendas elu vaid materiaalseid hüvesid.
Manella pani lauale tassi kohviga, mis oli nende õhtusöögi lõpetanud.
“Onu Herbert, nüüd aga vabanda mind,” lausus neiu, “jätan sind jooma portveini, kui sul seda ikka on.”
“Mul on hea meel, et sulle on veidi viisakust õpetatud,” vastas krahv. “Siiski olen üsna kindel, et on veel palju seda, mida sa ei tea.”
Manella tõusis püsti.
“Loodan, et sa ei pahanda, onu Herbert, kui ma nüüd magama heidan,” lausus neiu. “Mul on veel palju teha, eriti, kui tahad juba ülehomme Londonisse sõita.”
“Pead ilmselt mõned kaltsud, mida siin kannad, Londonisse kaasa võtma!” vastas onu. “Niipea, kui hertsoginna sulle korralikud riided muretseb, saame vanad kleidid ära põletada, mis on minu meelest väga hea!”
Kuidas ta julgeb nii salvavalt rääkida, mõtles Manella.
See oli peamiselt just onu süü, et ta polnud saanud kaua endale uusi kleite muretseda!
Kuidas julgeb onu Manellale ette heita, et tüdruk on nagu maamats ja erineb naistest, kellega mees Londonis lõbutseb.
Erineb naistest, kelle tõttu oli krahv neiu teada palju skandaale põhjustanud.
Huuli kokku pigistades, et mitte vastata, tegi Manella viisakalt kniksu ja astus ukse poole.
“Ära unusta, et homme tuleb Lambourne,” hüüdis onu talle järele. “Lase koera harjata. Ta näeb välja, nagu oleks prügikastis püherdanud!”
Manella teadis, et mees püüab teda vaid vihastada.
Kui neiu trepist üles jooksis, Välk tema kannul, lausus ta omaette mitu korda:
“Ma… vihkan teda! Ma… vihkan teda! Ma… vihkan teda!”
Teine peatükk
Kui päike hakkas silmapiiri tagant piiluma, tõusis Manella üles.
Mõelnud vaid sellele, mida tal on vaja teha, oli ta maganud vaid mõne tunni.
Neiu riietus ruttu, olles eelmisel õhtul riided valmis pannud.
Ülejäänud riided, mida ta tahtis kaasa võtta, oli ta mässinud õhukesse rätikusse.
Ta oli otsustanud kaasa võtta kolm lihtsat musliinkleiti, mis loodetavasti liialt ei määrdunud ning millega sai suve mööda saata.
Sellele, mis saab talvel, polnud Manella mõelnud.
Ratsutamiskostüüm oli soe ja rohkemat ta vihmase ilmaga ei vajanud.
Neiu võttis kaasa ka kaks paari kingi, mis mahtusid sadulataskutesse, ja veel paar väikest asja, mida arvas endal vaja minevat.
Eelmisel õhtul, kui onu arvatavasti juba magas, oli Manella käinud relvistus, et võtta isa duellipüstol.
Ta oli piisavalt arukas, mõistmaks, et teda võivad varitseda teeröövlid.
Neiu ei võtnud kaasa küll midagi eriti väärtuslikku, kuid ta ratsutas Heronil.
Manella
