pidi ta kuskilt raha saama – nuputamisega läks tal kõige kauem aega.
Tal olid ema ehted, mis polnud kuigi väärtuslikud.
Isa oli need emale kinkinud ja mehele oli alatasa meelepaha valmistanud, et ta ei saanud endale kallimate ostmist lubada.
Ema kihlasõrmust ehtisid teemandid ja teemantidest oli ka kaelakee, mida naine oli erilistel puhkudel kandnud.
Kivikesed polnud küll kuigi suured ega väärtuslikud.
Kuid Manella arvas, et häda korral peaks ta nende eest saama piisavalt raha, et kuu või kaks ära elada.
Sularaha polnud tal aga üldse.
Majapidamisrahast oli neiul alles vaid paar münti.
Manella oli voodi ärkvel lamanud ja mõelnud, mida teha.
Siis aga meenus talle, et onu Herbert oli eelmisel päeval andnud maja kokale proua Bellile mõne gini.
See ei olnud naise hilinenud palk, vaid raha toidu ostmiseks, et valmistada lord Lambourne’ile üks korralik eine.
“Saatsin tallipoisi tema kõrgeaususe juurde, et Lambourne pidulikule lõunale kutsuda,” oli krahv öelnud. “Kavatsen talle pakkuda parimat veini ja korralikku rooga, mitte aga solki, mida sa mulle eile õhtul ja täna hommikul serveerisid, see kõlbab vaid sigadele!”
Manella meelest oli ebaõiglane ja pahatahtlik proua Bellile niimoodi öelda.
Naine oli andnud endast parima, et valmistada neile süüa, kulutades nii vähe raha kui võimalik.
Neiu nägi, kuidas eakam naisterahvas punastas, kuid ei öelnud midagi, ja onu käratas vihaselt:
“Osta tallekintsu ja juustu, mis ei näeks välja, nagu söödetaks seda rottidele!”
Krahv vaikis ja lisas:
“Peaksime arvatavasti pakkuma ka puuvilju. Maasikad ja vaarikad peaksid sobima ja neidki tuleb sul ilmselt osta.”
Rääkimise lõpetanud, lahkus onu köögist.
Manella kuulis, et proua Bell pomises midagi omaette.
“Palun vabandust, proua Bell,” sõnas neiu malbelt. “Onu Herbertil polnud õigust sinuga niimoodi rääkida!”
“Preili, olen andnud endast parima, nagu isegi teate,” ütles kokk, “kuid on tõsi, et õhust lossi ei ehita!”
“Muidugi,” lausus Manella lohutavalt, “aga kõik ju teavad, milline onu Herbert on.”
Ta jätkas ohates:
“Arvan, et krahvina on tal nüüd võimalik raha laenata, mida ta varem ei saanud teha.”
Manella rääkis pigem iseenda kui proua Belliga, kuid vanem naisterahvas vastas:
“Tallipoiss teadis rääkida, et härral on lausa miilipikkune võlanimekiri! Aga ta olevat võlanõudjatele lubanud kõik kuu jooksul ära maksta.”
Manella vaatas proua Bellile hämmeldunult otsa.
“Kuidas see võimalik on?” küsis neiu.
“Seda tallipoiss ei teadnud. Aga ta arvas, et siin on midagi pulmadega tegemist.”
Manella võpatas.
Ta teadis vägagi hästi, kelle pulmadest jutt oli.
Nagu neiu oligi arvanud, siis kavatses onu hakata pärast pulmi hertsogile survet avaldama.
Krahv kavatses käituda hertsogiga samuti, nagu oli käitunud Manella isaga.
Siis oli onu põhjenduseks toonud ohu tekitada skandaali, mis oleks mõjutanud tervet perekonda.
Salakaval ja riukalik onu oli kindel, et vend maksab tema võlad ära.
Manella arvas, et nüüd kavatses onu Herbert samu võtteid hertsogi peal kasutada.
Loomulikult poleks hertsog soovinud skandaali, mis mõjutaks ka tema abikaasat.
Teades, kus proua Bell hoiab majapidamisraha, läks Manella kööki.
Raha oli köögikapil plekk-karbis.
Tõmmanud purgilt kaane, leidis neiu sealt kaks kuldset ginit, nagu oli oodanud.
Purgis oli veel ka palju peenraha.
Manella võttis karbi sisu endale, asetades seejärel köögikapile kirjakese, mille oli varem onule kirjutanud.
Ta tahtis, et proua Bell leiaks kirja enne, kui avastab, et raha on kadunud.
Kiri oli lühike ja Manella lootis, et tänu kirjale ei oska onu mõnda aega arvata, et tema vennatütar on põgenenud.
Manella kirjutas:
Kallis onu Herbert!
Pärast seda, kui olid eile magama läinud, sain teate ühelt oma sõbralt, kes kutsus mind enda juurde peole, mis toimub homme õhtul.
Et tahan peole väga minna, siis ratsutan sinna Heronil ja võtan ka Välgu endaga kaasa.
Lord Lambourne on kindlasti pettunud, kuid loodan, et suudad teda trööstida ning ta saab ju mõnel teisel korral tagasi tulla.
Et vajasin pisut raha, siis võtsin endale selle, mis Sa andsid proua Bellile toidu ostmiseks, seega ei tohi Sa teda süüdistada, kui pead talle lõuna valmistamiseks raha juurde andma.
Tulen varsti tagasi, kuid kõik sõltub suuresti sellest, kui kaua pidu kestab.
Ta ei pannud kirja meelega ümbrikusse, et proua Bell saaks seda lugeda.
Raha ja püstol taskus, hiilis Manella üles oma tuppa.
Ta arvas, et kiri annab talle kadumiseks vähemalt kaks, kui mitte kolm päeva.
Pärast seda oleks onul teda juba võimatu leida.
Samas tundis neiu suurt hirmu, kui koos Välguga trepist alla hiilis.
Ta oli sünnist saati elanud selles majas koos isa ja emaga, kes teda kõige eest kaitsesid.
Nüüd aga astus Manella võõrasse maailma, millest ta midagi ei teadnud.
Kui ta peab aga häbistatult tagasi tulema, siis ei oota teda ees pelgalt onu viha, vaid ka hertsogiga abiellumine.
“See peab mul õnnestuma… lihtsalt peab!” mõtiskles neiu, kui väljus külguksest ja tallide poole kõndis.
Manella teadis, et Glover nii vara hommikul tallis ei ole ning ainsaks abiliseks oli mehe kuueteistaastane poeg.
Nad mõlemad olid oma majakeses.
Kuid veel oli uus tallipoiss, kelle onu oli Londonist kaasa võtnud.
Manella oli teda vaid korra näinud ja selle järgi tundus talle, et too oli tõeliselt
