1890. aastaiks hõlmasid inglaste leiutatud merealused telegraafikaablid peaaegu kogu Briti impeeriumi.
Kui enne 1870. aastat oli koloniaalministeeriumi telegraafiarve keskmiselt 800 naela aastas, siis järgmise seitsme aastaga suurenes see kümme korda.
Telegraafsidel olid küll oma puudused, kuid info liikumine muutus tunduvalt kiiremaks.
Esimesed telegraafiliinid Indiasse olid ebakindlad, sest need läksid läbi vaenulike riikide ning võimaldasid nendega salaja ühenduda.
1870. aastal avati Londonist läbi Gibraltari, Malta, Aleksandria, Suessi ja Adeni Bombaysse kulgev veealune telegraafikaabel, mis pidi olema täiesti turvaline.
Ent niipea, kui kaabel kusagilt läbi lõigati, kadus ka ühendus Indiaga. Ainus varuliin läks Jaava kaudu Austraaliasse, kuid see oli kergesti haavatav.
Inglased töötasid kaableid paigaldades ja hooldades või võimendusjaamu käivitades kogu maailmas.
Alice Springsi maismaatelegraafi keskjaam oli üks Briti Impeeriumi üksildasimaid paiku.
See asus tuhat miili Darwinist lõunas ja tuhat miili Adelaide’ist põhja pool.
Ometi ühendas morseaparaadi äkiline lõgin vahel Alice Springsi nagu võluväel paariks minutiks Calcutta, Malta või teisel pool maakera asuva Londoniga.
Kõik need tohutud laevandus-, postiveo- ja telegraafialased kogemused tegid Briti impeeriumist rahvusvaheliste sidemete liidri.
Ükski teine riik ei suutnud tegutseda sellises ulatuses. Kipling kirjutab oma luuletuses “Süvamerekaablid”:
Nad on äratanud ajatud Asjad, tapnud nende isa Aja,
Ühinenud pimeduses kolmikmiili kaugusel päikeseloojangust.
Tasa! Inimesed räägivad täna üle lõppmudase tühermaa
Ja uus Sõna jookseb nende vahel: sosistus “Olgem üks!”
Esimene peatükk 1882
Rong peatus. Vaguniaknast välja vaatav Solita taipas, et on jõudnud sihtkohta.
Neiu pagas oli tema juures vagunis, kuna vagunisaatja oli rongile tulnud Solitale öelnud: “See on pooljaam ja pagasivagun perrooni ääres ei peatu.” Alles nüüd, kui neiu nägi tillukest jaamaputkat ja vagunipikkust perrooni, mõistis ta vagunisaatja sõnade tähendust.
Solita astus rongilt maha ning vanadusest jõuetu vagunisaatja ulatas talle kohvri.
Kaks peenes livrees lakeid kiirustasid kõrvalvaguni juurde.
Solita taipas, et nad ruttavad vastu võtma mõnda tema rikast kaasreisijat, kuid tolle isik teda ei huvitanud.
Neiu ütles tema kohvrit käruga eemale veeretavale vagunisaatjale:
“Sooviksin üüritõlda, palun.”
“Siit te seda ei leia,” vastas mees.
Solita ei uskunud enne, kui nägi jaamahoone taga ainult kaht sõidukit.
Üks oli peen kollase-mustakirjude ratastega kaarik, mille ette olid rakendatud kaks süsimusta hobust, teine lahtine jahivanker, millega tavaliselt sõitsid teenijad ja kuhu laoti pagas.
Solita seisis nõutuna ja üritas välja mõelda, mida teha.
Ta kuulis, kuidas rong liikuma hakkas ning nägi perroonil härrasmeest.
Too oli võimukas, pikk, laiaõlgne ja elegantselt riides. Mehe musti juukseid kattis viltu asetatud kaabu.
Kiirustamata läks mees kaariku juurde ja tõstis juba jala trepiastmele, kui Solita sai kõnevõime tagasi.
“Vabandage, härra,” ütles ta, “kuid tundub, et siinkandis pole võõraste transpordile mõeldud. Kas oleksite nii kena ja viiksite mu Calveri lossi?”
Härramees jäi poolelt sammult seisma ja vaatas talle otsa.
Solitale tundus, et tema palve tuleb mehele üllatusena, ja ta lisas kähku: “Ma… Palun vabandust, kui ma tüli teen, kuid ma ei suuda välja mõelda midagi muud lossi jõudmiseks.”
“Kas olete üks sealsetest külalistest?”
“Mitte päris, kuid pean Tema Hiilguse hertsogiga… kokku saama.”
Härrasmees näis kõhklevat, kuid jõudis siis otsusele ja ütles: “Loomulikult viin teid sinna ära.”
“Suur tänu.”
Mees võttis ohjad ning Solita jõudis vaevalt istuda, kui teener laskis hobuste suitsetest lahti ja kaarik hakkas liikuma.
Teener ronis kiiresti tagaistmele.
Sõidu alguses mõtles Solita, mida ta oleks peale hakanud, kui härrasmees oleks keeldunud.
Pooljaam kadus silmist ja sõit läks edasi maakohas. Aasad haljendasid, puudel puhkesid pungad ja hekiäärtes õitsesid nurmenukud.
Veidi aega sõideti vaikides, siis tegi härrasmees esimest korda suu lahti: “Ütlesite, et tahate hertsogiga kokku saada. Olen uudishimulik, miks.”
Maastiku imetlemisse süvenenud Solita vastas mõtlematult: “Tahan talle öelda, et ta on kalk, isekas, tundetu ja tänamatu!”
Siis ta taipas, et oli olnud ebadiskreetne ja lisas veidi kogeldes: “Vabandage mind… Seda… poleks ma pidanud… võõrale rääkima.”
“Millega on hertsog teie pahameele ära teeninud?”
“Seda… ütlen ma ainult Tema Hiilgusele,” vastas Solita.
Veidi aega sõideti vaikides, siis küsis mees: “Kas te pole ilma saatjadaamita reisimiseks veidi liiga noor?”
Ning lisas mõttes: “Ja liiga ilus!”
Solita soov küüti saada oli tulnud talle üllatusena. Kaks talle ootavalt otsa vaatavat suurt sinisilma südamekujulises näos suurendasid seda veelgi.
Ta mõtles, et neiu juuksed on päikesekarva.
Kuigi Calveri pooljaam jäi Londonile kaunis lähedale, pani ta imeks, et neiu reisib saatjadaamita.
“Saan ise hakkama,” ütles Solita vastuseks ta küsimusele, “ja see… on muide samuti… hertsogi süü!”
“Kindlasti omistate hertsogile palju pahesid,” sõnas härrasmees küüniliselt, “ent ma ei taipa, kust ta leiaks teile saatjadaami.”
Solita taipas, et džentelmen naerab tema üle ja ajas lõua tõrksalt ette. Tema meelest oli mees häbematu.
“Kas tunnete hertsogit hästi?” küsis ta, kui nad olid veidi maad vaikides sõitnud.
“Piisavalt, et teada, et talle ei valmista teie hukkamõist rõõmu.”
“Ta on ära teeninud… kõik, mida ma tema kohta rääkisin… ja enamgi veel!” lausus Solita teravalt.
“Arvan, et teist pole kena vaest meest hukka mõista, andmata talle võimalust end kaitsta,” sõnas härrasmees.
“Mõned… asjad on… andestamatud,” ütles Solita.
Silmanähtavalt
