Hiilgus kordagi minu seal elatud kümne aasta jooksul huvi ei tundnud, suri kuu aja eest.”
“Mul polnud sellest aimugi. Mulle ei ole sellest teatatud.”
“Peale minu polnud kedagi, kes teile seda teatanuks. Minagi poleks seda teinud, kuid selgus, et mul pole raha. Seepärast olingi sunnitud Inglismaale sõitma, et küsida teilt, mis papa rahast on saanud.”
Hertsog hõõrus laupa.
“Uskumatu,” ütles ta. “Korraldasin nii, et mu nõole saadetaks regulaarselt teie isa raha, et maksta kinni teie koolituskulud.”
“Niipalju kui mina tean, ei saanud ta pennigi!” vaidles Solita vastu. “Ta maksis kõik viimseni oma taskust kinni.”
“Raske uskuda, et räägite tõtt.”
“Võin Teie Hiilgusele kinnitada, et ma poleks teid tülitanud, kui poleks pärast teie nõo surma avastanud, et ta sai raha usaldusfondist. Pärast tema surma langes see rahaallikas ära.”
“Tahate öelda, et jäite ilma ühegi pennita?”
“Inglismaale sõiduks piletite ostmiseks olin sunnitud maha müüma kõik ehted, mida teie nõbu mulle aastate jooksul oli kinkinud.”
“Nähtavasti on juhtunud kahetsusväärne eksitus,” sõnas hertsog. “Mu ainus vabandus on, et varsti pärast seda, kui olin teid oma nõo juurde Napolisse jätnud, saadeti mind tagasi Lääne-Indias asuvasse rügementi.”
Hertsogile meenus, et nende viimasel kohtumisel oli tüdruk talle käed kaela ümber pannud ja hüvastijätuks musi andnud.
Tol ajal oli Solita olnud kaheksa-aastane võluv tütarlaps. Teel Indiast koju oli hertsog tema eest hoolitsenud.
Möödunud aegu meenutades taipas mees, miks neiu oli temaga nii teravalt rääkinud.
Charles Gresham oli olnud sellal sõjaväes kapten.
Veidi pärast ta saabumist olid nad headeks sõpradeks saanud ning selgus, et neil on ühesugused huvid.
Nad viidi üle loodepiirile. Greshamil ei lubatud naist ja tütart kaasa võtta.
Teel oli neil kokkupõrkeid mässajatega.
Neil tuli võidelda meestega, keda Afganistanist Indiasse imbunud venelased ässitasid inglastele vastu hakkama.
Ühel ööl rünnati neid taas ootamatult. Vaenlane oli ülekaalus ja lahing raske.
Charles Gresham oli päästnud hertsogi, tollal lihtsalt Hugo Leigh’ elu. Seda tehes oli ta saanud reide haavata.
Mehed olid sõitnud koos Peshawari.
Paranev Charles Gresham armus ülepea ühte kaunitari, kes tundus talle samaga vastavat.
Hertsogile ei tulnud mõttessegi, et naisel võiks mingi tagamõte olla, kuna kapten Gresham oli väga nägus mees.
Haavast paranenud, naasis kapten oma väeossa.
Hertsog pidi veel nädalaks Peshawari jääma.
Kuigi hiljem toimus põhjalik ametlik juurdlus, jäi selgusetuks, mis õigupoolest oli juhtunud.
Teada oli ainult, et Greshami rühm sattus varitsusse. Viimane kui üks mees langes.
Alles pärast seda, kui Greshamisse näiliselt meeletult kiindunud naine jäljetult kadus, hakati sosistama, et too oli venelaste spioon.
Seda kahtlustas ka hertsog.
Paraku ei saanud seda millegagi tõestada ja ta sõitis Lucknow’sse proua Greshamiga kohtuma.
Hertsog sai teada, et sõdurite seas ringlevad kuulujutud on jõudnud ka lese kõrvu.
Kuna naine oli abikaasa kaotusest niigi murtud, ei suutnud hertsog teda kuidagi lohutada.
Ta pidi möönma, et tema mehe kompaniis olnud naine on kahtluse all.
Kuigi proua Gresham võttis selle teate vapralt vastu, teadis hertsog, et temagi on venelanna süüs kindel. Ilmselt mõjutas ta Charles Greshamit andma käsku, mis saatis nii tema kui ta salga surma.
Lucknow’s sai hertsog Inglismaalt telegrammiga teate, et ta ema on haige.
Saanud perekondlikel põhjustel puhkust, istus hertsog Bombays esimesele Inglismaale suunduvale laevale ja nägi, et sellel on ka proua Gresham oma väikese tütrega.
Charles Gresham oli olnud hertsogi lähedane sõber ning pealegi päästnud ta elu.
Seepärast püüdis ta teha lesele ja lapsele merereisi nii mugavaks kui võimalik.
Hertsog teadis, et proua Gresham peab nüüd üksi hakkama saama.
Ta päris, mida lesk kavatseb ette võtta ja kus elama hakata, ning sai teada, et naine polnud mitte ainult vaene, vaid tal oli ka vähe sugulasi.
Nad rääkisid sellest reisil üle Punase mere ja Port Sudanis maale minnes.
Seejärel hakkas nende laev aeglaselt läbima äsja avatud Suessi kanalit.
Enne Aleksandriasse jõudmist tõusis proua Greshamil kõrge palavik. Arvatavasti oli ta Port Sudanis basaaril mingi nakkuse saanud.
Laevaarst ei suutnud tema heaks suurt midagi teha.
Tema nõudmisel viidi Solita teise kajutisse ega lubatud tal emaga kohtuda, kuni nakkusoht on möödas.
Solita veetis aega Hugo Leigh’ ja teiste pardal viibivate ohvitseridega.
Mehed hellitasid tüdrukut igati, tõid šokolaadi ja mängisid temaga.
Solita oli äärmiselt pilkupüüdev laps. Oma kuldsete juuste ja eresiniste silmadega meenutas ta inglit.
Ta jooksis kärmelt mööda laevalage ning tegi seda sellise graatsiaga, et mõnikord tundus, nagu lendleks ta õhus.
Hertsogile meenus üks õhtu salongis, kui Solita tantsis graatsiliselt ühe ohvitseri klaverimängu saatel.
Niipea kui Solita tantsima hakkas, ilmus ta näole alateadlik nauding muusikast.
Näis, et ta on teised salongis viibijad unustanud.
Alles siis, kui tüdruk tantsimise lõpetas ja kõik talle plaksutasid, taipas ta, et teda oli jälgitud.
Hertsog oli tantsivat Solitat vaadates mõelnud, et laps on harukordselt andekas. Ta taipas nüüd, miks neiu usub, et võib baleriinina leiba teenida.
Kolm päeva pärast Aleksandriast lahkumist proua Gresham suri.
Solita nuttis Hugo Leigh’ õla najal, kuid mees ei osanud teda millegagi lohutada.
“Mis… minust… nüüd saab?” nuuksus tüdruk.
Ta karjatas vaikselt ja küsis: “Kas mind… pannakse nüüd… lastekodusse?”
Hugo Leigh, kes oli India lastekodude olukorraga tuttav, teadis, mida tüdrukuke kardab.
Lastekodus
