tüdrukunägu.
Imelikul kombel oli see pisarais olnud sama kaunis kui naeratades.
“Küll ma midagi välja mõtlen,” ütles mees.
“Kas… lubad? Kas… lubad?” päris tüdruk.
“Minu sõna selle peale,” ütles mees ja mõtles, kuidas tal õnnestub seda pidada.
Napolis meenus Hugole Sorrentos elav isapoolne nõbu Mildred Leigh.
Naine oli peaaegu kuuekümnene ja kuna teda vaevas äge reuma, olid arstid soovitanud talle soojemat kliimat.
Kuigi vanatüdruk, oli Mildred Leigh heasüdamlik naine. Võõral maal elades tundis ta end sageli üksildasena.
Äkilise mõttevälgatuse ajel viis hertsog Solita tema juurde.
Nõbu mõistis kohe tüdrukukese muret ja tegi ettepaneku, et Solita võiks tema juurde elama jääda.
“See valmistaks mulle suurt rõõmu, kallis poiss,” ütles ta hertsogile. “Viin ta ühte Napoli parimatest koolidest. Mul on tunne, et temast sirgub iludus.”
See tundus täiesti rahuldava lahendusena, kuid Solita riputas end lahkuma asutavale hertsogile meeleheitlikult kaela.
“Sa ju… ei unusta… mind?” anus ta. “Sa tuled… mind peagi… jälle vaatama?”
“Tulen nii kähku, kui saan,” lubas hertsog. “Ära unusta, et olen sõdur nagu su isagi.”
“Aga… sa … mõtled minu peale?”
“Luban, et teen seda.”
Ta oli teda hüvastijätuks suudelnud.
Hertsogile meenus väike kurb tüdrukuke nõo villa trepil.
Ta oli iga mõne kuu järel Solitale kirjutanud ja saatnud talle postkaarte.
Siis oli ta rügement Lääne-Indiasse üle viidud.
Kaks aastat hiljem saadeti ta uuesti Indiasse, seekord erimissioonile.
Calcuttas kuulis hertsog uudist, mida ta polnud iial kuulda lootnud.
Temast oli saanud neljas Calverleigh’ hertsog.
Hugo isa oli olnud kolmanda hertsogi noorem poeg ning elas tavapäraselt vaesuses, kuna vanim poeg oli saanud kõik.
Hugo Leigh’d see ei häirunud, sest ta oli sõdurieluga täiesti rahul.
Juhtunu oli seepärast tõeline pommuudis.
Tema hertsogist vanaisa ja onu, Calveri markii, olid mõlemad Iiri merel tormis hukkunud.
Nad olid olnud teel Iirimaale, kus pidid peatuma asekuninga juures.
Nad olid tahtnud osta hertsogi talli paremaid võidusõiduhobuseid.
Hugo Leigh kiirustas Indiast tagasi ja avastas, et tal on tegemist mitte ainult lossis, vaid oma uuest positsioonist tulenevalt ka seltskonnas ja õukonnaüritustel.
Pärast seda kui kuninganna Victoria oli tervitanud teda Windsoris, muutus ta elu fantastiliselt.
Tähtsusetust kaptenist sai üleöö rikas mees ja ühe kauneimate hulka kuuluva lossi omanik Inglismaal.
Hertsog pidi tunnistama, et oli Solita täiesti unustanud.
Inglismaale naastes oli ta teinud oma volinikele ülesandeks järele uurida, mis on Charles Greshami varandusest järel.
Nood pidid tagama, et isa pärandus oleks Solita abiellumiseni kindlalt investeeritud.
Hertsog pidi tunnistama, et rohkem polnud ta midagi teinud, arvates, et talle teatatakse, kui nõbu Mildrediga midagi juhtub.
Solita süüdistavat pilku nähes pidi ta aga tunnistama, et oli olnud hooletu. Tal jäi ainult üle tema ees vabandada: “Palun vabandust, Solita. Loodetavasti andestad mulle.”
“Lubasid ju, et ei unusta mind,” vastas neiu.
Hertsogile meenus kaheksa-aastane tüdrukuke, kes talle hüvastijätuks musi oli andnud.
“Tean,” ütles ta, “ja mul on väga kahju, kuid pidin paljule muulegi mõtlema.”
“Lootsin, et kirjutad mulle vähemalt jõulude ajal,” lausus Solita. “Ka tädi Mildred oli solvunud, sest pärast esimest aastat, kui sa mu tema juurde olid jätnud, ei saatnud sa talle postkaartigi.”
Hertsog istus Solita kõrvale sohvale.
“Ehk oleksid nii lahke ja valaksid mulle teed,” ütles ta. “Räägime parem sinu tulevikust. Kui väga me tehtut ka ei kahetseks, ei saa minevikku muuta.”
“See on tõsi,” oli Solita päri. “Kuid olen sind nii kaua… vihanud, et mul on raske… midagi muud tunda.”
Hertsog naeris.
“Kõlab hirmuäratavalt,” ütles ta. “Kuid nüüd oled Inglismaal ja me alustame koos uut elu.”
Solita kallas hertsogile ja endale teed ning ütles: “Kindlasti jäi papast… veidi raha järele. Kui mitte, pean… baleriiniks hakkama.”
“Ära mõtlegi!” kostis hertsog. “Olen sinu eestkostja ega luba midagi selletaolist.”
“Kas ütlesid, et oled minu eestkostja?” küsis Solita.
“Loomulikult olen,” vastas hertsog. “Su ema tegi selle mulle kohustuseks ja ma viisin su oma nõo juurde. Kui ma pole aastaid oma kohustust täitnud, on praegu viimane aeg seda tegema hakata.”
Solita kortsutas kulmu.
“Ma ei taha… koormaks olla,” ütles ta. “Arvasin, et… annad mulle papast jäänud raha… ja ma otsin endale… mõne tööotsa.”
“Kuigi sa sellest huvitunud pole,” ütles hertsog kindlalt, “saab sinu tööks seltskonnas säramine.”
“Tahan hoopis Indiasse sõita.”
“Võib-olla kunagi hiljem,” vastas hertsog. “Kuid miks sa nii väga sinna kipud?”
Hertsog arvas, et Solita ei vasta, kuid neiu ütles: “Tahan papa eest… kätte maksta!”
“Mida sa tahad teha?” küsis hertsog.
“Papa eest kätte maksta! Kavatsen kätte maksta venelastele, kes mu isa tapsid.”
Hertsog jõllitas teda uskumatult.
“Taeva pärast, kuidas sa mõtled seda teha?” küsis ta.
Solita heitis talle kummalise pilgu. Hertsogile tundus, nagu näeks neiu talle otse südamesse.
“Armastasin papat,” ütles Solita vaikselt. “Sa tead, et venelanna… reetis ta ning saatis tema ja ta mehed… surma.”
Neiu surus huuled kokku ja jätkas otsusekindlalt: “Ainult siis,
