style="font-size:15px;"> Peale nende tuli rongi peale veel suur hulk rahvast.
„Meil veab, et me omaette oleme,” ütles Alice.
„Ma poleks ealeski arvanud, et selline mass siia rongi peale tuleb,” vastas Lencia, „aga nüüd me saame lõunastada rahus niipea, kui sul nälg peaks tulema.”
Tema ise oli liiga ärevuses ja kartlik, et midagi süüa.
Samas paistis odrakeedis, mille nad kaasa olid võtnud, ülimaitsev olevat, ja korvis oli ka veidi puuvilju.
Doverisse jõudmine võttis rongil rohkem aega, kui nad arvestanud olid.
Iga kord, kui rong peatus, kartis Alice, et midagi on juhtunud ja nad ei jõuagi pärastlõunasele Calais’sse viivale laevale.
„Ma olen kindel, et see ootab rongi saabumist, arvestades, kui palju inimesi siin peal on,” ütles Lencia rahustavalt.
„Ei oleks mingit mõtet oodata, kui rong on katki läinud. Ja rongid lähevad muide vahel katki,” vastas Alice. „Ma olen sellest ajalehest lugenud.”
Lencia naeris.
„Ajalehed räägivad asjadest ainult siis, kui midagi on valesti ja mitte kunagi siis, kui kõik on hästi. Ma olen üsna kindel, Alice, et kuna kõik on siiani ilusti läinud, on meil ka seekord õnne.”
„Ma loodan ka seda,” vastas Alice.
Nad jõudsid tõepoolest õigeaegselt Doverisse.
Kui nad läksid neid ootava laeva pardale, oli Alice liiga õnnelik, et rääkida.
Oli soe tuulevaikne päev ja meri paistis rahulik.
Nad nägid reisijaid hordidena laevalaelt allapoole minevat, aga Lencia otsustas, et ta istuks meelsamini nii kaua kui võimalik õues.
Alice arvas samuti nii.
Nad leidsid kaks mugavat tooli, millelt nad laeva minema seilates nägid Doveri valgeid kaljusid.
„Me tegimegi seda! Me tõesti tegimegi seda!” hüüdis Alice. „Eile öösel ma mõtlesin, et miski kindlasti peatab meid viimasel hetkel.”
„Noh, sinu soov on täide läinud,” ütles Lencia, „ja me ei saaks enam rohkemat paluda.”
„Ma palun kohe päris palju rohkemat,” teatas Alice. „Ma tahan näha kõiki Loire’i oru losse enne, kui ma koju lähen.”
„See võib sul aastaid aega võtta,” protesteeris Lencia, „ja mõtle selle segaduse peale, mis tekib siis, kui papa jõuab koju ja meid sealt eest ei leia!”
Alice naeris.
„See oleks talle paras selle eest, et ta on meie vastu nii kuri olnud ja oma sõna murdis.”
„Võib-olla ühel päeval me räägime talle kui kavalad me olime, et läksime ilma temata Prantsusmaale,” ütles Lencia. „Aga ärme ruttame ajast ette. Me peame olema väga ettevaatlikud, et me ühtki viga ei teeks.”
Laev oli juba mõnda aega teel olnud, kui Lencia tajus, et üks mees teda ja Alice’it huviga vaatab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
