Lummav hetk. Barbara Cartland
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Lummav hetk - Barbara Cartland страница 1
Autori märkus
Kui ma 1990. aastal külastasin Loire’i oru losse, olin ma unustanud, et Chaumont on täiuslik muinasjutuloss.
Päikesevalguses nägi see välja nagu võiks iga hetk õhku haihtuda.
Kuna Suure Prantsuse revolutsiooni ajal loss säilis ja nüüdseks on see eranditult hunnituim loss Prantsusmaal.
On täiesti mõistetav, et töö kohta, mida 1519. aastal alustas kuningas François I, ütles tema rivaal Karl V, tulevane Püha Rooma keisririigi imperaator, et see on „kokkuvõte kõigest, mida inimtegevusega on võimalik saavutada”.
Mõned ruumid, nagu kuninga magamistuba, mis on säilinud endisena, teevad asja veelgi põnevamaks.
Pärast François surma ei näidanud tema järglased selle lossi suhtes kuigi suurt huvi üles, eelistades oma Pariisis asuvat Palais Royale’i.
Louis XIII viibis Chaumont’is mitu korda enne seda, kui jättis lossi ja ümbritseva maakonna oma vennale Gaston d’Orléans’ile.
Väidetavalt armastas prints näidata oma tütrele, tulevasele Grande Mademoiselle’ile1 selle lossi kuulsat ja suursugust treppi. Selle kaksikspiraalid võimaldavad kahel inimesel samaaegselt liikuda üles ja alla kordagi oma teid ristamata.
Loire’i orus on nii palju losse, et nende kõikide mainimine on võimatu.
Chaumont andis mulle selle loo siin, ja mõni aasta tagasi andis üks teine loss, mis seisab sünge ja salapärase Chinon’i metsa serval Indre’i orus, mulle veel ühe loo.
Minule andis see inspiratsiooni „Armastuseks loodud palee” kirjutamiseks just nagu Perrault’le „Uinuva kaunitari” kirjutamiseks.
Usse’i ja Chaumont’i lossid on kaks kõige kaunimat muinasjutuehitist, mida ma näinud olen.
Ma olen kindel, et aastate möödudes saavad teisedki lossid armulugude aluseks.
Me otsime nüüd rohkem kui kunagi varem tõelist armastust, mis tundub hetkel olevat kadunud meedia kaudu seksi ülistamisse.
See ei ole see armastus, mille nimel inimesed on sajandeid võidelnud ja hukkunud.
Esimene peatükk
1895
„Oh, ei, papa, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!” hüüatas leedi Lencia Leigh.
„Sa lubasid, sa lubasid!” hüüdis ta noorem õde Alice. „Kuidas sa saad niimoodi viimasel minutil kõike muuta?”
„Mul on väga kahju, tüdrukud,” vastas Armeroni krahv, „aga teie kasuema soovib kogu hingest Rootsi minna ja prints ei pühitse oma seitsmekümnendat sünnipäeva just väga tihti.”
Ta proovis nalja visata, aga mõlemad tema tütred vaatasid teda etteheitva pilguga.
Nad mõtlesid sellele, et pärast teistkordset abiellumist oli krahv muutunud.
Ta ei olnud enam seesama hell ja armastav isa, vaid oli nüüd neile peaaegu võõras.
Kui krahvi naine aasta tagasi suri, oli mees langenud depressioonisügavikku ja tundus, et mitte keegi ei suuda teda enam sealt välja tuua.
Tema sõber, Salisbury markii oli pannud ette, et nad võiksid koos minna Lõuna-Prantsusmaale puhkusele.
Markii oli endale hiljuti ehitanud väga suure ja muljetavaldava villa Nice’i lähedale.
Ta ütles krahvile, et tahaks kuulda tema asjatundlikke nõuandeid aia planeerimisel.
Tagantjärele toimunule mõeldes mõistsid tema tütred, et see oli olnud esimene samm tragöödia poole.
Nad ei olnud hetkekski arvanud, et nende isa võiks uuesti abielluda.
Ta oli jumaldanud nende ema, nagu nad kõik. Kogu perekond oli omavahel olnud väga lähedastes suhetes ja erakordselt õnnelik.
Krahv oli pettunud, et tal ei olnud poega ja seega ka otsest pärijat, kellele tiitel edasi läheks.
Aga ta oli alati olnud erakordselt uhke oma vanema tütre Lencia üle.
Lencia sarnanes väga oma emale, kes oli olnud väljapaistev iludus.
Nende sarnasus oli nii suur, et alguses, pärast tema naise surma, oli krahvile lausa vastumeelne Lenciat vaadata.
Tal olid samasugused heledad juuksed, samad säravad sinised silmad ning samasugune oivaline roosakasvalge jume.
Lencia ümber oli mingisugune vaimne aura, mis eristas teda teistest temavanustest tüdrukutest.
Ta oli väga intelligentne.
See ei olnud üllatav, arvestades seda, kui tark oli tema isa.
Peale selle oli ta märkimisväärne isiksus ja seda märkas kohe ka tema kasuema.
Krahv oli ära olnud kuus nädalat ja kõik ootasid elevusega tema naasmist.
Lencia oli saanud temalt kirja päev enne seda, kui ta pidi saabuma.
„Kiri papalt!” hüüatas ta, kui ülemteener selle tema kätte tõi.
„Ma loodan, et ta pole viimasel hetkel meelt muutnud,” ütles Alice, „ega plaani enam kauemaks Lõuna-Prantsusmaale jääda.”
„Papa mõistab, et siin on palju teha,” rahustas teda Lencia.
Rääkides avas ta ümbriku.
Võtnud välja oma isa kirja, luges ta seda veidi ja hüüatas siis:
„See ei saa olla tõsi!”
„Mis on juhtunud?” küsis Alice.
Lencia vaatas veel kord kirja, enne kui vastas häälega, mis ei tundunud olevat tema enda oma: „Papa… abiellus uuesti!”
„Ma ei usu seda!” teatas Alice.
Aga see oli tõsi ja kui uus krahvinna saabus, oli kõik muutunud.
Tüdrukud ootasid teda kartlikult.
Kui nende isa ilmus, uus abikaasa käevangu klammerdunud, ei saanud nad kumbki talle innukalt vastu joosta, nagu nad varem alati teinud olid.
Madame Flaubert oli eksootilise šiki prantslanna kehastus.
Ta oleks nagu otse mõnest jutustusest välja astunud.
Ta ei olnud imeilus, aga hea välimusega ja kasutas seda võimalikult palju ära.
Ta oli huvitav ja teravmeelne, peaaegu iga sõna, mis ta lausus, tundus olevat mitmetähenduslik.
Ta ei meelitanud krahvi mitte ainult oma sõnadega, vaid ka oma silmade, suu ja kätega.
Lencia mõistis, et isa oli naisest vaimustuses, sest too erines nii väga abikaasast, kelle ta oli kaotanud.
Madame Flaubert oli läinud Nice’i, et leida meest, kes talle saatjaks oleks.
Kohtumine krahviga tähendas unistuste täitumist.
Naine
1
Kuninga vennatütre tiitel 16. saj Prantsusmaal