jutul ja kõik oli korraldatud.
Ta avas Armeroni maja Park Lane’il.
Kuna Lencia ema ei saanud teda esitleda, oli krahvi vanem õde, kes oli üks õuedaamidest, pakkunud ennast seda tegema.
Lenciale ei olnud kordagi pähe tulnud, et kui tema esitlemine oli eelmises mais juba korra ära jäänud, võiks keegi temalt paluda selle teistkordset edasilükkamist.
Ta teadis, kuidas sellistel juhtudel toimitakse ja ütles:
„Aga kui sina, papa, võid esitleda kasuema, miks ei võiks tema omakorda esitleda mind. Ma olen kuulnud, et nii on varemgi tehtud?”
Lühikese hetke jooksul valitses vaikus ja siis krahv vastas:
„Ma tegin ka ise sellise ettepaneku, aga sinu kasuema ütleb, mu kallis, et sinuvanuse tüdruku saatjadaamiks olemine paneb teda end vanana tundma, kuigi ta on alles nii noor.”
Lencia teadis üsna kindlalt, et see ei olnud tõeline põhjus.
Tema kasuema kartis hoopis, et Lencia võib teda oma varju jätta.
Lencia ei olnud teadlik oma võludest ja seetõttu tundus selline mõte talle absurdne, aga kuna ta oli naine, siis mõistis ta seda.
Tegelikult oli uus krahvinna oma vanuse kohta väga kõrvalepõiklevaid vastuseid andnud.
Lencia ja Alice olid üsna kiiresti taibanud, et tegemist oli teemaga, mille üle ei olnud ette nähtud arutleda.
„Hästi, papa,” ütles Lencia. „Kui kuupäeva peab muutma, siis peab seda muutma.”
„Ma olen kindel, et ei teki mitte mingeid takistusi,” ütles krahv. „Lord Chamberlane mõistab ja tulemas on ju veel mitu vastuvõttu. Neist viimane on juunis, kui ma ei eksi.”
„Aga oletame, et need kõik on juba kinni pandud?” küsis Alice ootamatult.
„Ma ei suuda uskuda, et mulle ei anta võimalust oma tütart esitleda,” ütles krahv.
Ta rääkis sellisel toonil, mida tema lapsed naljatades kutsusid tema „Armeroni hääletooniks”.
Sellist asja juhtus harva, sest krahv oli tegelikult sõbralik ja muretu meesterahvas.
Aga kui tema uhkus sai haavata või kui teda solvati ükskõik millisel kombel, tuli tema väga suursugune perekondlik taust nähtavale.
Tema Armeroni hääl tegi teda solvanud isiku pihuks ja põrmuks.
„See oleks hirmus,” ütles Alice, „kui vaene Lencia jääks õukonnas esitlemisest kõrvale, just nagu minulgi on väga kahju, et mul ei ole võimalik näha Chaumont’i.”
„Sa näed seda, muidugi näed sa seda,” ütles krahv. „Lihtsalt teie kasuema soovib kogu hingest Rootsi minna ja see oleks minust väga tundetu, kui ma seda talle ei võimaldaks.”
„Ma eeldan, et tegelikult soovib ta kanda Armeroni tiaarat ja suhelda kõigi nende printside ja printsessidega,” ütles Alice. „Ma oletan, et ta ei tundnud selliseid inimesi enne sinuga abiellumist, papa.”
Ainult Alice paneks sellised mõtted sõnadesse, arutles Lencia.
Kuna tegemist oli millegagi, mis oli nii vaieldamatult tõsi, vaatas krahv kaminasimsil asetsevat kella ja ütles:
„On aeg end õhtusöögiks riietada. Te teate kuidas mulle ei meeldi söögiaegadel oodata.”
Rääkides jalutas ta toast välja ja tüdrukud jäid üksinda.
„See ei ole aus!” raevutses Alice. „Meie kasuema on kindlalt nõuks võtnud, et isa ei peaks meiega koos ära sõitma. Kui ma rääkisin Loire’i losside ilust, ütles ta: „Need ei ole tegelikult eriti huvitavad. Enamik neist on tühjad.” Kujutle vaid, et ta nii võib arvata!”
Alice’i hääl oli kibestunud.
Lencia teadis üsna hästi, et nende kasuema tahab Armeroni krahvinnana kindlasti osa saada Londoni seltskondlikust elust.
Ta ei olnud vähimalgi määral huvitatud millestki, mis oli toimunud minevikus.
„Sellest ei ole kasu, Alice,” ütles Lencia. „Kui me ei saa minna, siis me ei saa minna. Me peame lihtsalt siia jääma ja nende tagasitulekut ootama.”
„Ma vean kihla, et kui nad tagasi tulevad, leiab ta mingi mooduse, et hoida meid tema ja papaga Londonisse minemast,” kaebles Alice.
Ta mõtles hetke ja jätkas siis:
„Ta tahab papat ainult endale ja soovib Armeroni majas korraldada vaid suuri õhtusööke. Ta ütleb kindlasti, et ma olen liiga noor, et neist osa võtta ning debütandid ja nende peod on igavad.
„Oh, Alice, sa ei saa olla kindel, et ta seda ütleb,” protesteeris Lencia.
„Ütleb küll, sest ma olen teda juba seda ütlemas kuulnud,” kinnitas Alice. „Ta rääkis sellest oma toaneitsiga, kui ma tema toa uksest mööda läksin. Nad rääkisid prantsuse keeles, arvates, et keegi ei saa neist aru. Aga ma kuulsin kasuema ütlemas: „Debütandid on ühed tüütused ja inimesed, kellega ma tutvuda tahan, on Londonis. Nii et mida kiiremini me sinna jõuame seda parem.””
Lencia sai väga hästi aru, millest tema kasuema rääkis.
Juba oli aset leidnud vaidlus balli osas, mille tema isa talle korraldama pidi ja mis oli juba eelmisest aastast edasi lükatud.
Kui nende ema elas, oli vaidlus käinud selle üle, kas pidada ball Londonis või maal.
Lõpuks oli otsustatud, et Lencial oleks tore kohtuda endavanuste tüdrukutega.
Nad plaanisid korraldada suure balli Londonis ja seejärel mitu väiksemat tantsupidu maal.
Nüüd oletas Lencia, et need plaanid jäetakse kõrvale.
Muidugi oli tema kasuema tüdinud debütantidest.
Ta mõistis seda.
Samal ajal tundis ta, et tema ja Alice lükati tugeva ja otsusekindla käega kõrvale.
Varsti leiavad nad endid oma isa elust välja liikumas.
„Ma liialdan, muidugi liialdan,” ütles Lencia endale rangelt.
Samas oli ta piisavalt aus enda vastu, et tunnistada, ta ei meeldinud oma kasuemale ja et too pidas nii teda kui ka Alice’it koormaks.
Ta rääkis vahetpidamata asjadest, mida nad Londonis tegema hakkavad, kui nende isa maja avab, nagu kuu lõpus plaanis oli.
Oli äärmiselt kahetsusväärne, mõtles Lencia, et kaks või kolm päeva tagasi oli Rootsi suursaadik Armeroni külastanud.
Üks naaber, kelle juures ta peatus, oli toonud ta nende lossi vaatama, sest see oli maakonna väljapaistvamaid arhitektuurilisi saavutusi ja märkimisväärselt ilus koht.
Uus krahvinna oli suursaadiku visiidist väga suure numbri teinud.
Kui nad aias jalutasid, oli krahvinna saadiku kõrvale viinud, tuli Lenciale nüüd meelde.
