ta teadis, et tema kasuema oli palunud, et teda ja krahvi kutsutaks pidustustele, mis pidid Rootsis printsi sünnipäeva puhul aset leidma.
„Ta oskab meestega käituda,” mõtles Lencia. „Ta keeras papa oma väikese sõrme ümber ja nüüd on ta teinud sama ka suursaadikuga. Ta saab alati oma tahtmist. Mina ja Alice oleme need, kes kannatama peavad.”
Järgmisel paaril päeval neid igal juhul ignoreeriti.
Krahvinna valis erutatult kostüüme, mida ta peaks Rootsis kandma ja missugused ehted Armeroni oivalisest juveelikollektsioonist ta endaga kaasa peaks viima.
Ta oli lasknud need kõik seifidest üles enda magamistuppa tuua ja istus seal, proovides üht tiaarat teise järel.
Teemantidest komplekti, smaragdidest komplekti, safiiridest komplekti.
Oli ka üks väga ilus türkiisidest ja pärlitest komplekt, mida Lencia mäletas oma ema kandmas. Ta oli sellega näinud välja nagu haldjas.
Oli suur kergendus, kui kasuema selle kõrvale pani ja ütles:
„Mulle ei sobi sinine.”
Safiiride juures ta siiski kõhkles.
See oli imeline kollektsioon, mis oli algselt Inglismaale toodud Brasiiliast.
Kui ta need endale külge riputas, otsustas krahvinna, et need teevad ta vanaks.
„Ei, ei,” ütles ta neid eemale pannes. „Ma tahan särada ja need purpursed silmad kummitaksid mind!”
Lõpuks oli kõik otsustatud.
Krahv oli üsna üllatunud, kui nägi, kui palju kohvreid ja kübarakarpe nad endiga kaasa võtsid.
Kuid ta nõustus krahvinnaga, et nad peavad Inglismaad uhkelt esindama.
Rootsi ei läinud palju inglasi, sest Londoni hooaja algus oli nii lähedal.
„Sellepärast, mu kalleim, nad sind sinna soovivadki,” ütles krahvinna krahvile. „Ja kes suudaks krooni ja riigilippu paremini esindada, kui keegi, kes on kahtlemata kõige ilusam mees tänapäeva Inglismaal?”
Lencia piilus oma isa poole, et näha, kas kompliment oli mehe jaoks liiga magus olnud.
Isa võttis selle vastu kerge naeratusega ja Lencia mõtles endamisi, et ta kasuema on väga kaval.
„Nii, vaata kõige järele sel ajal, kui mind ei ole,” ütles krahv lahkumisele eelneval õhtul. „Ja muidugi hoolitse selle eest, et hobused saaksid treenida.”
„Muidugi, papa,” nõustus Lencia.
„See ei ole üldse sama, mis koos sinuga olla või koos sinuga Prantsusmaale minna,” ütles Alice vaikse nukra häälega.
Nende kasuema ei olnud samas ruumis, kuid krahv vaatas üsna närviliselt ukse poole, enne kui ütles:
„Ausalt öelda, mu kallis, läheksin ma palju parema meelega Prantsusmaale. Aga ma ei saa teie kasuemale pettumust valmistada, nii et meie kolm peame üritama sellega võimalikult hästi hakkama saada.”
„Jah, muidugi,” vastas Lencia, „ja ära meie pärast muretse, papa, me saame hakkama.”
Rääkides teadis ta, et räägib ainult enda eest, sest Alice oli masenduses ja sünge.
Siis tuli talle ühtäkki pähe üks mõte.
See oli nii meeletu, et ta mõtles, et ta peaks selle ise välja naerma.
Aga kui ta voodisse heitis, mõtles ta sellele endiselt.
„Ma olen hulluks läinud! Muidugi ei tohi me sellist asja teha,” ütles ta endale.
Aga mõte ei läinud ära.
Ta leidis end mõttes seda kõike samm-sammult läbi tegemas.
Just nagu ta isa oli teda õpetanud tegema, kui nad midagi planeerisid.
Järgmisel hommikul valitses igal pool ärevus ja kära.
Nende kasuema rääkis teravalt teenijatega, kuna ta oli närviline.
Lõpuks hakkasid nad minema, krahv ja krahvinna ühes tõllas, nende järel vanker, mis vedas pagasimäge, prantslannast toatüdrukut ja krahvi toapoissi.
Kaks tütart suudlesid neid trepil hüvastijätuks.
Kui tõld eemaldus, lehvitasid nad sellele järele.
Nende isa kummardus peaaegu aknast välja, et neile vastu lehvitada.
Kui hobused kadusid kurvi taha, keeras Alice ringi ja läks läbi eeskoja, võõrastetoa tagumisse otsa.
Kui nad üksi olid, istusid Lencia ja tema tavaliselt just seal.
„Noh, nad on läinud,” ütles ta, kui õde sisse tuli, „ja ma loodan, et neil on tore. Mida meie tegema hakkame palun, tahaks ma teada.”
„Ma võin sulle ütelda. Sina ja mina läheme Chaumont’i.”
Alice jõllitas talle otsa.
„Millest sa… räägid?” küsis ta.
„Me läheme Chaumont’i, et seda kahekesi vaadata,” kordas Lencia. „Sa tead sama hästi kui mina, et me ei jõua sinna mitte kunagi, kui me jääme kasuema heakskiitu ootama. Nii et me peame olema hulljulged ja omaette minema. Ja kui sa selle üle järele mõtled, siis miks mitte?”
„Miks mitte?” kordas Alice.
Tema hääles oli mingi laulvus, aga ta lisas:
„Kuidas me seda üksinda teha saame?”
„Ma ütlen sulle täpselt,” ütles Lencia jällegi, vaadates üle oma õla, et veenduda, kas uks on kinni. „Me peame selles osas väga kavalad olema, sest keegi ei tohi teada, kuhu me läheme, ja me peame olema tagasi enne, kui papa ja kasuema Rootsist tagasi tulevad.”
„See tähendab, et meil on aega kümme päeva,” ütles Alice.
„Ma tean,” vastas Lencia. „Ma mõtlesin selle eile läbi. Muidugi ei saa me minna üksinda, lihtsalt kaks noort tüdrukut kahekesi.”
„Keda me siis endaga kaasa palume?” uuris Alice.
„Sinul on saatja,” ütles Lencia aeglaselt, „umbes kahekümne viie aastane lesestunud proua, kelle nimi on leedi Winterton.”
Alice jõllitas talle otsa.
„Aga kes…? Siis ahmis ta õhku, „Sa ei mõtle ometi, et… sina?”
„Jah, mina,” vastas Lencia. „Ma olen selle kõik läbi mõelnud. Ma võin kanda mamma riideid, nagu sa tead, hoidsime me need kõik alles. Need teevad mu vanemaks ja sina pead lihtsalt sina ise olema.”
„Aga see on võimatu! Kuidas me saame?” alustas Alice.
„Me peame olema julged ja me peame olema väga ettevaatlikud, et me ühtegi viga ei
