teistes Euroopa lõbusates paikades meelt lahutas.”
„Vanaema ütles, et lõpuks ta naine suri.”
„Minu meelest pärast kahte-kolme aastat,” nõustus krahv, „ning ei olnud üllatus, kui Claudius Laparde kuulutas, et ei abiellu enam kunagi.”
„Ma mäletan, et vanaema rääkis mulle, kui ärritunud tema perekond oli,” ütles Valeria, „kuid tema tunded on mõistetavad.”
„Muidugi, muidugi!” nõustus krahv, „ent hertsog on nüüd üle kolmekümne ja su vanaema pani ette, et sina ja mina läheksime umbes nädalaks tema lossi külla, et näha, kas sina suudad hertsogi meelt muuta.”
Valeria põrnitses oma isa. „Kas sa tõesti arvad, et see on võimalik, papa?” küsis ta.
„Võib-olla,” vastas ta isa, „ja sinu vanaemale, nagu ka mulle teeks sinu hertsoginnana nägemine suurt rõõmu, mu kallis laps.”
Valeria tegi kätega kerge žesti ning jäi siis vaikseks. Siis, üsnagi ootamatult, ta naeris.
Isa vaatas teda üllatunult ning ta selgitas: „Andesta, papa, kuid kogu see idee on nii absurdne ning see on nii enda loodud muinasjutumaailmas elava vanaema moodi! Prantslannana on ta ülimalt romantiline, kuid samas ka väga praktiline.”
Ta naeris uuesti.
„Muidugi tahaks ta, et hertsog abielluks. Samal ajal ei valiks ta kedagi, kes ei oleks sinivereline nagu sinu tütar ning kel poleks oma tulevasele abikaasale väga arvestatavat kaasavara kaasa viia.”
Pilkav toon, millega Valeria rääkis, pani krahvi silmad särama. Siis naeris ka tema.
„Noore süütu debütandina ei tohiks sa selliseid asju teada!” kuulutas ta.
„Ma võin küll süütu olla, aga mitte idioot, papa. Kui vanaema varem hertsogist rääkis ja ei mõelnud minust kui tema tulevasest naisest, rääkis ta mulle tema paljudest affaires de cœur’idest kaunite põnevate naistega! Tema jutu järgi on hertsog nagu kaasaegne Casanova!”
Krahv kortsutas kulmu.
„Su vanaema peaks diskreetsem olema!”
Valeria naeris taas. „Seda ei saa ta kunagi olema ning see on üks tema suurimaid võlusid! Ta ütleb alati ootamatut.”
„Kolmekümneselt peaks hertsog olema sarved maha jooksnud ja valmis maha rahunema,” märkis krahv.
„Prantslase kohta on see väga ebatõenäoline,” vastas Valeria, „nagu vanaema mulle ühes oma ebadiskreetses vestluses seletas. Prantslane kohtleb oma naist avalikkuse ees äärmise viisakuse ja hoolitsusega, kuid samal ajal on tal võluv daam poissmehekorterisse ära peidetud.”
Krahv lõi peopesaga nii kõvasti vastu lauda, et tindipott lõgises. „Su vanaemal ei ole mingit õigust sulle selliseid asju rääkida!” ütles ta karmilt. „Ma räägin temaga sellest!”
„Liiga hilja, papa, kahju on juba tehtud!” vastas Valeria, „ning vastus sinu ettepanekule on lihtne „ei”!”
„Väga hea,” ütles ta isa, „me peame proovima mingit muud teed, sest nagu su vanaema õigesti märkis, ei ole inglise hertsogite seas ühtegi sobivat poissmeest. Talle oli su jutust jäänud mulje, et sinu meelest on keskmine inglise austaja igavavõitu.”
„See on päris kindlasti tõsi,” vastas Valeria. „Nad räägivad väga palju hobustest, kuid enamik neist ei ole kunagi vaevunud teada saama, kuidas neid aretatakse, või isegi seda, kuidas neid treenitakse.”
Krahvi silmad sädelesid jälle. „See ei ole ometi abielu juures oluline!”
„On küll, vähemalt minu meelest!” vaidles Valeria.
„Sellisel juhul,” ütles krahv, „peaksin ma sulle ütlema, et hertsog on oma võidusõiduhobustega arvestatavat edu saavutanud ning minu meelest peetakse teda üheks Prantsusmaa parimaks amatöörratsutajaks.”
„Ka mina olen seda kuulnud,” vastas Valeria, „kuid ma ei tahaks olla samaväärne mõne veetleva kurtisaaniga, kellega ta Pariisis aega veedab.”
Ta nägi kortsu isa silmade vahel ning ütles kiiruga: „Kui sina oleksid nii käitunud, kas sa kujutaksid ette, kui õnnetu ja löödud ema oleks olnud?”
„Ma tean, ma tean!” nõustus krahv. „Samas peame me faktidele näkku vaatama, mu kallis. Õnne, mida mina sinu emaga tundsin, leiab vaid ühel korral miljonist.”
„Aga seda ma enda jaoks tahan,” ütles Valeria pehmelt.
„Ja jumal teab, et mina tahan seda sinule,” vastas ta isa. „Kuid me ei saa meest, kes su südame ja vaimu vallutaks, õhust välja võluda, nii et mida me edasi teeme?”
Valeria mõtles selle üle hetke. Siis ütles ta: „Ma arvan, papa, et me teeme vanaema õnnelikuks ja läheme ning peatume hertsogi juures, nagu ta ette pani.”
Krahv vaatas tütart üllatusega, kui too jätkas: „Ma olen alati tahtnud Püreneesid näha ning kui meil lossis igav hakkab, mis kahtlemata juhtub, siis võiksime me ehk Biarritzis peatuda.”
„See on kahtlemata idee,” nõustus krahv.
„Siis tulen ma sinuga ühel tingimusel,” ütles Valeria, „ning see on, et sa lubad mulle – ja sa ei murra kunagi oma tõotusi, papa – et ei ürita mind hertsogiga abielluma veenda, isegi kui ta peaks mind naiseks tahtma, milles ma sügavalt kahtlen.”
„Ma andsin su emale lubaduse,” ütles krahv, „nii et ei ole mingit põhjust sulle sedasama vanduda. Kuid ma nõustun, et oleks lõbus näha hertsogi lossi, millest su vanaema pidevalt vaimustub.”
„Vanaema jutu järgi on see nagu segu Hubilai-khaani paleest ja Eedeni aiast,” ütles Valeria. „Ma kahtlen sügavalt, kas ükski koht peale paradiisi enda saab nii ideaalne olla!”
Krahv naeris. „Siis peame me minema ja teada saama ning, nagu sa ütlesid, oleks põnev ka Biarritzi näha. Tema Majesteet rääkis sellest kohast alles hiljuti ning mainis, kui väga ta nautis oma kahe aasta tagust külaskäiku sinna.”
„Meil saab lõbus olema, papa, ning kui me Inglismaale tagasi tuleme, siis teeme nimekirja kõigist sobivatest poissmeestest, keda me mõlemad heaks kiidame.”
„Seda ütled sa ainult minu vaigistamiseks,” kurtis krahv. „Samas peab kuskil maailmas olema sinu kõrgetele standarditele vastav mees!”
„Mu nõuded on üsnagi lihtsad,” vastas Valeria. „Ma tahan abielluda mehega, keda mina armastan ning kes mind armastab.”
Ta peatus hetkeks, enne kui lisas: „Ja, papa, ta peab olema sama hea väljanägemisega, sama lahke, mõistev ja vähemalt pooleldi nii tark kui sina!”
Krahv tõstis käed üles. „Nüüd sa meelitad mind ning sa teed seda selles vastupandamatus prantsuse laadis, mida su ema meisterlikult valdas.”
Valeria kõndis ümber laua ning suudles kummardudes oma isa.
„Ma armastan sind, papa!” ütles ta, „ja päris ausalt olen ma kodus nii õnnelik, et mul ei ole mingit tahtmist ära minna ja elada võõras majas võõra mehega, olgugi
