on väga kriitiline ja jätab ta verisulis jeune fille’ pähe kõrvale.
Leskhertsoginna oli mõni aeg tagasi mehest rääkides Valeriale öelnud: „Ma soovin, et Claudius leiaks prantsuse aristokraadiperede seast tüdruku, kes oleks talle säärane naine, nagu tal olema peaks.”
See oli enne, kui leskhertsoginnale tuli pähe, et keerulise iseloomuga ja elumeheliku Claudiuse võiks temaga siduda.
„Prantsusmaal on kindlasti piisavalt noori tüdrukuid!” oli Valeria öelnud.
„Kahtlemata on see nii,” oli ta vanaema vastanud, „kuid on küsitav, kas Claudius eales mõnega rääkinud on. Ei, naised, kellest tema rõõmu tunneb, on kaunid, haritud, eksootilised ja muidugi paratamatult abielus!”
Ta rääkis oma tavalisel ausal viisil, kuid prantsuse keeles. See tegi tema öeldu vähem järsuks, kui see inglise keeles oleks kõlanud. Valeria oli vanaema suuril silmil kuulanud, nagu ta alati tegi. Tema meelest oli kõik, mida too ütles, põnev ning kindlasti palju huvitavam, kui kõigi tema inglise sugulaste räägitu.
Talle tundus alati, et salamisi põlgasid nood õnne, mis tema isa oli pooleldi prantslannast naisega leidnud. Kellelegi ei saanud jääda märkamatuks erinevus nende ning krahvinna vahel. Iga tema öeldud sõna säras ning ta ilu kiirgas seesmiselt. Samuti oli temas see määratlematu chic, mis prantslasi alati teistest rahvustest eristab. Isegi siis, kui ta oli päris pisike, mõtles Valeria, kui igavad paistsid tema inglise sugulased emaga võrreldes. Hetkel, mil Yvonne tuppa sisenes, tundus tempo tõusvat. Üsna igavlevalt istunud inimesed muutusid ruttu elavaks.
Valeria sai hästi aru, miks tema isa silmad pidevalt ema säraval näol puhkasid. Kui nad teineteisega rääkisid, tundus nende armastus vibreerivat, nagu oleks see nende südameist tulev valgus.
„Sedasi tahan ma tunda ning soovin, et mees, kellega ma abiellun, minu suhtes sama tunneks,” ütles ta endale niipea, kui ta hakkas lugema romantilisi jutte ning end kangelannaga samastama.
Valeria tahtis seega meest, kes teiste meeste hulgast välja paistaks – säravas soomusrüüs rüütlit; kangelast; juhti! Samuti peaks tal olema ideaalid, mis, nagu ta suuremaks saades avastas, enamik mehi oli kas unustatud või ei olnud neil neid kunagi olnudki.
Nüüd kapist veel ühte kleiti välja võttes ütles ta endale, et vähemalt on isaga Prantsusmaale minek seiklus.
Ta ei tunnistaks isegi endale, et ta oli oma esimeses Londoni hooajas pettunud. Võib-olla oli ta liiga palju oodanud, kuid mingil moel oli iga ball, kus ta osales, tundunud eelmise kordusena. Õhtusöögipidudel olid tema mõlemale käele paigutatud mehed igavad. Pärastpoole ei suutnud ta meenutada ühtegi huvitavat asja, mis ta oma partneritelt teada oleks saanud. Kindlasti ei olnud tal partnereid nappinud.
Ometigi mõtles ta küüniliselt, kas ülevoolavad komplimendid, mis ta sai, oleksid olnud nii külluslikud, kui ta poleks olnud oma isa tütar ja sellise varandusega?
„Ma naudin seda – muidugi ma naudin seda,” püüdis ta mitu korda päevas veenvalt kinnitada.
Kuid tegelikkuses oleks ta olnud õnnelikum, kui oleks saanud maal ratsutada, ainsaks kaaslaseks Crusader.
„Abiellu minuga, palun, abiellu minuga!” anus üks tema partneritest hooaja viimasel ballil, kus ta osales. „Ma armastan sind, Valeria, sa tead, et ma armastan sind ning ma teen su õnnelikuks.”
„Mul on kahju, Simon,” oli ta leebelt vastanud. „Kuid kuigi sa meeldid mulle väga, siis abielludes tahan ma olla armunud.”
„Ma panen su endasse armuma!”
Valeria oli pead raputanud. „See ei ole nii lihtne! Armastus kas on või ei ole, ning kui ei ole, ei saa selles suhtes midagi ette võtta.”
„Las ma suudlen sind,” ütles ta tungivalt. „Kui ma ei saa sind sõnadega veenda, veenan ma sind suudlustega!”
Valeria oli end temast raskustega vabastanud.
Isaga koju tagasi sõites ei rääkinud ta oma viimasest vallutusest. Simon oli väga jõukas, heast perekonnast noor mees. Ta teadis, et kui ta oleks temaga abielluda soovinud, ei oleks krahvil vastulauseid olnud ning tegelikult oleks ta selle üle rõõmustanud.
Kui nad Park Lane’ile Strang House’i jõudsid, pistis Valeria oma käe isa omasse. „Nüüd võime me maale minna, papa! Lähme kohe koos ratsutama, kui me sinna jõuame.”
„Teeme seda,” nõustus krahv, „kuid ära unusta, et me sõidame kahe päeva pärast Prantsusmaale ning ma tean, kuidas sa rõõmustad, kui ma ütlen, et korraldasin asjad nii, et me läheme meritsi.”
Valeria tõi kuuldavale kerge rõõmuhüüde.
„Oh, papa, kui võrratu! See on palju toredam kui rongiga minek, ning ma naudin alati koos sinuga jahil olemist!”
„Ning mina sinuga,” ütles krahv. „Meri peaks sellel aastaajal isegi Biskaia lahes mõistlikult rahulik olema.”
„Mulle meeldiks pigem, kui see oleks karm,” ütles Valeria, „nagu ma tean, et sullegi. Võitlus elementidega on kõige põnevam lahing.”
Krahv naeris, enne kui ütles: „Vähemalt ei ole väga palju hukkunuid.”
„Ära sõnu ära!” ütles ta tütar kiiresti. „Me võime ookeani põhja vajuda, kus kalad meid ära söövad.”
„Ma oleksin väga häiritud, kui see Sea Serpentiga juhtuks!” ütles ta. „See tehti just korda ning ma olen kindel, et see on üks kindlamaid aluseid.”
„See on loomulikult julgustav,” ütles Valeria, „kuid samal ajal ka pisut igav!”
Krahv naeris. „Kui sa otsid ohtu, siis ma eelistaksin seda kui see poleks merel!”
„Siis kes teab? Me võime seda Biarritzist leida!”
Tema isa naeris uuesti.
Valeria mõtles ikka, et Prantsusmaal olemine on seiklus ning võib-olla väga erinev sellest, mida ta Londonis koges.
„Päris aus olles,” ütles ta endale, „on London igav, igav, ning on vähe lootust, et ta midagi muud oleks.”
Paratamatult küsis ta endalt, mida ta täpselt tahab. Vastus oli, et ta ei tea. Ta teadis lihtsalt, et täiskasvanu ja debütant olla ei olnud nii lõbus, kui see oleks pidanud olema. Midagi oli puudu; ometigi ei teadnud ta, mida ta otsib.
„Ühes olen ma päris kindel,” ütles ta riidekapi juurest pöördudes, „nimelt, et see ei ole hertsog de Laparde!”
Temaga abielluda, mõtles ta, oleks nagu ületada väga kõrget ratsatakistust, teadmata, mis teisel pool on.
Ta kõndis akna juurde, et alla roheliste murulappidega ja lillepeenardega hästikujundatud aeda vaadata. See ulatus järveni, mille taga oli vanade tammepuudega ning nende varjus lamavate tähniliste hirvedega park. See oli väga inglispärane, väga ilus ja väga vaikne. Mitmed põlvkonnad temasuguseid naisi oli neist akendest välja vaadanud. Võib-olla olid nad igatsenud seiklusi, vaid selleks, et avastada, et need sadu aastaid seisnud puud on ka homme samasugused.
Äkitselt löödi tema magamistoa uks tema selja taga lahti ning tema vend Anthony tormas sisse.
„Ruttu,
