peatükk
Valeria oli ülakorrusel oma magamistoas, mõeldes, et toatüdruku pakitud riided tuleb uuesti lahti pakkida. Tal ei olnud tegelikult kahju. Samas oli ta oodanud isaga Prantsusmaale minekut.
Krahv oli väga halb patsient. Ta oli ärritav ja vastik nii arsti kui ka õega. Neid õnnestus nii lühikese teatamise peale ainult imekombel kohale saada. Tavaliselt ei olnud maal ühegi haige järele kedagi vaatamas, välja arvatud kohalik ämmaemand. Too elas kuulu järgi tavaliselt džinnist.
Kohalik arst oli osavalt lagedale toonud vanema naise, kes ei pööranud krahvi virisemistele ja kurtmistele mingit tähelepanu. Ta nõudis, et too lamaks arsti poolt soovitatud poosis.
Tegelikult ei olnud krahvi jalg nii hull kui nad olid alguses kartnud. See oli ainult mõranenud, mitte murtud, ning oli kukkudes muljuda saanud. Hobune oli ta kõrgel takistusel üle pea visanud.
Valeria tundis end süüdlasena. See oli olnud tema, kes nõudis, et ratsaväljakul tõkkeid tõstetaks. Seda ei tehtud mitte üks kord, vaid mitu, et Crusader’ile väljakutset pakkuda.
„Vaene papa,” ütles ta nüüd endale, „ta on nii pettunud, et ei saa hertsogi hobuseid näha.”
Uksele koputati ning kui ta oli hõiganud: „Sisse!”, nägi ta, et see oli tema vend.
„Tere, Tony,” ütles ta, „ma just mõtlesin, kui tüütu on lahti pakkida kõik need riided, mis ma Prantsusmaale kaasavõtmiseks välja valisin.”
Vikont tuli tuppa ja sulges enda taga ukse.
„Kuule, Vala,” ütles ta.
Selle hüüdnime oli ta oma õele pannud väikese poisina, kui ei suutnud „Valeriat” hääldada. Ta ei olnud õde kunagi muud moodi kutsunud.
Nüüd rääkis ta nii vandeseltslaslikul moel, et Valeria vaatas teda üllatusega ja ütles: „Ma kuulan.”
Vikont vaatas üle õla, peaaegu nagu arvaks ta, et keegi võiks pealt kuulata. Siis ütles ta: „Mulle tuli kõige parem, suurepärasem idee, kui sa ainult sellega nõus oled.”
„Nõus millega?” küsis Valeria.
Ta istus oma voodi äärele, kui ta vend nagu üleskeeratuna ringi kõndis.
„Ma rääkisin just papaga,” ütles ta, „ja ta on nördinud, et ei saa sinuga Prantsusmaale minna nagu planeeritud.”
„Ma arvasingi, et ta on,” vastas Valeria, „kuid me võime mõnel muul ajal minna.”
„Ta leiab, et see oleks viga, ning tahab, et mina tema asemel tuleks.”
Valeria jõllitas oma venda, kuna ei olnud sellele hetkekski mõelnud. Siis ütles ta: „Miks mitte! Sa oled hobuste järele sama hull kui papa, aga teeme kohe selgeks, et see on ainus põhjus, miks me läheme.”
Tema vend naeris. „Seda arvad sina, kuid ma olen kindel, et papa on oma peas otsustanud, et sa ei tohi maha magada võimalust „aukartustäratava hertsogiga” kohtuda!”
„Aukartustäratava?” küsis Valeria.
„Ta peab olema, arvestades, kuidas kõik temast räägivad,” vastas tema vend. „Tema ümber tehakse Prantsusmaal suurt kära – sellest ma saan aru, kuid su vanaema räägib temast, nagu oleks ta keiser Karl Suur!”
Valeria naeris. „Ma usun, et see on tõsi, ning otsustades selle järgi, kuidas ta lossist räägib, võiks see Eedeni aed olla!”
„Kus hertsog on Aadam ja sina Eeva!” märkis Tony.
„Seda ei juhtu kunagi!” ütles Valeria ruttu, „nii, et unusta see ära.”
„See, millest ma rääkima tulin, on midagi hoopis muud.”
Ta istus õe vastu tooli ning ütles: „Nüüd kuula, sest minu jaoks on see elu suurim võimalus!”
„Milleks?”
„Näha seda, mida ma alati olen tahtnud näha, ning see on kankaan!”
Valeria jõllitas teda hämmastunult. „Mida sa silmas pead? Kankaan on Pariisis.”
„Ma tean seda,” ütles Tony, „kuid ma rääkisin Londonis mõningate oma sõpradega ning mainisin neile, et sina ja papa lähete Biarritzi, ja arva, mis nad mulle ütlesid?”
„Mul pole aimugi.”
„Nad ütlesid, et Moulin Rouge on oma kahe aasta tagusest avamisest saadik Pariisis üüratult edukas olnud. Ning kuna Biarritz on hetkel Prantsusmaa kõige moekam paik, siis kopeerib see Moulin Rouge’i. Nii et seal esitatakse kankaani!”
Ta oli sellest ideest nii erutatud, et Valeria võis vaid öelda: „Ma usun, et sul õnnestub seda näha, kui me hertsogi juures peatume.”
„Ma arvan, et see pole tõenäoline,” vastas Tony, „ning sa tead, Vala, kuidas ma olen papat üha uuesti ja uuesti anunud, et ta laseks mul Pariisi minna.”
Ta tegi kätega väljendusrikka žesti ja ütles: „See on liiga ebaõiglane! Kõik minuvanused poisid on Pariisis kankaani ja paljut muudki vaatamas käinud. Kui ma neid rääkimas kuulan, tunnen ma ennast sellise juhmakana.”
Valeria oli seda kõike varemgi kuulnud. Ta teadis isa väga rangeid seisukohti Tonysse puutuvas ja selles, kuhu ta peaks minema, ning päris paljudel põhjustel oli Pariis Tony jaoks välistatud. Ta mõistis, et vend on ülimalt masendunud. Sõbrad, kellega ta oli Oxfordis koos olnud ning kellega ta Londonis aega veetis, panid teda end maamatsina tundma, nagu vend tihti ütles.
Kuna ta ei tahtnud, et vend ärrituks, ütles ta lohutavalt: „Ma olen kindel, et sul avaneb lossis viibides võimalus kankaani näha, kuid ma kahtlen, et papa laseks sinul ja minul mõne päeva Biarritzis veeta.”
„Selles võid sa kindel olla!” ütles ta vend ruttu. „Ta juba ütles, et ma lähen sinuga lossi ning tulen siis otsekohe koju.”
Valeria oleks võinud seda teada ning ütles vaid: „Siis ei saa sa selles suhtes midagi erilist ette võtta.”
„Saan küll!” vaidles Tony, „ning seda ma üritangi öelda.”
„No selgita,” vastas Valeria, „sest hetkel ei näe ma sul kankaani nautimiseks mingit võimalust, kui just hertsog ei taha sama teha.”
„Miks ta peaks?” küsis Tony. „Tal on Pariisis maja ning ta võib minna Montmartre’ile, millal talle iganes meeldib!”
Valeriale tundus mõttetu märkida Tony ja hertsogi vanusevahet. Ta kartis ka, et hertsog on upsakas ja üleolev. Sellisel juhul ei kõhkleks ta külastamast midagi nii vulgaarset kui Tony-suguseid nooremaid mehi veetlevaid meelelahutusi.
Kuna vend oli kaheksateistkümneaastasest saadik paaniliselt Prantsusmaale minna üritanud, rääkis ta pidevalt Pariisi ööelust. Valeriale tundus, et ta tegelikult tundis tantsusaale ja Music Halle, Café-Concerts’e ning peale seda, kui see 1889. aastal uksed avas, ka Moulin Rouge’i, kus kankaan oli maailmakuulsaks saanud.
See oli Valeria vanaema, kes talle ütles, et kankaan oli algselt olnud le chahut – sõna, mis tähendas kära ja lärmakust. Tants
