title>Autori märkus
Inglismaal püsis teenijaskonna hierarhiline ülesehitus kuni Teise maailmasõjani.
Kui mina 1927. aastal abiellusin, oli minu abikaasa õde kaksteist aastat oma vennast vanem. Tema toaneitsi oli maruvihane, kuna ta pidi minu toaneitsi pärast loobuma oma kohast ülemteenri paremal käel. See tekitas palju paksu verd.
Mu ämma majas töötas 18 teenijat, kuid suurtes majades võis see arv ulatuda isegi neljakümne kuni viiekümneni.
Nagu ütles üks teenijatüdruk, kellega ma rääkisin, oli see alamatele toateenijatele vägagi meelt mööda, sest andis neile võimaluse tantsida tentsikutega, kes valiti välimuse ja pikkuse järgi. Nad pidid olema pikemad kui 180 sentimeetrit.
Kahekümnendatel suhtlesin ma ühe väga rikka mereväes teeniva noore mehega, kellel oli oma väikelennuk. Piloot, kes selle eest hoolitses, oli ühtlasi tema kammerteener.
Mu sõber lendas Šotimaale, et külastada Dunrobini lossis Sutherlandi hertsogit.
Pärast esimest ööd ütles piloot oma isandale:
„Kas teie õhtu möödus kenasti, söör?”
Mu sõber vastas:
„Suhteliselt igavalt. Õhtusöögilauas oli vaid paar inimest ning hiljem mängisime bridži.”
„Oh, härra, te oleks pidanud tulema meiega allkorrusele,” vastas piloot, „meil oli võrratu õhtu! Me jõime šampanjat ja tantsisime kuni kella üheni öösel!”
Sajandi alguse Woburnis maksis Bedfordi hertsog iga nädal palka oma kahe tuhande pealisele majas ja väljaspool maja töötavale teenijaskonnale. Nagu ta ise ütles, oli see riik riigis, sest tänu oma müürseppadele, kiviraiujatele, puuseppadele, maalritele, isiklikele pesu ja muudele osakondadele olid nad praktiliselt sõltumatud.
Esimene peatükk
1818
Mounteagle’i markii astus oma kaarikust välja ning ütles kutsarile:
„Tule tunni aja pärast tagasi.”
„Hea küll, mu härra.”
Markii kõndis trepist üles White’si klubisse, kus uksehoidja teda lugupidavalt tervitas.
Läbi hommikutoa avatud ukse nägi ta, et mees, kellega ta soovis kohtuda, istub sügavas nahkses tugitoolis.
Markii oli just teel tema poole, kui ta kuulis läheduses kellegi sosinat:
„Ettevaatust, Mounteagle on siin! Taeva päralt, ära lase tal kihlveduderaamatut näha!”
Markii tõmbus tahtmatult pingule.
Tänu imetlusväärsele enesekontrollile suutis ta jätta vaatamata suunas, kust hääl oli tulnud.
Selle asemel kõnetas ta sihilikult üht klubiliiget toa teises servas, kellega oli hiljuti kohtunud Newmarketis.
„Kas sa võitsid?” küsis ta.
„Mul ei ole nii palju õnne kui sinul!” vastati.
Siis keeras markii paremale ning nägi, kes oli sosistanud.
Ilma silma pilgutamata sammus ta sõbra Charles Carringtoni poole, kes juba ootas teda.
„Sa jäid hiljaks, Johnnie!” ütles too. „Ma hakkasin juba mõtlema, et mõni virvatuluke on sind oma haardesse püüdnud!”
„Ei, ma jäin hiljaks, sest kirjutasin kirja,” vastas markii.
„Kas ma võin kolm korda arvata, kellele sa kirjutasid?” küsis lord Charles.
„Ei,” vastas markii, „tegele parem oma asjadega.”
Ta sõber naeris ja kutsus teenija, et tellida pudel šampanjat.
Kui teenija pudeliga naasis, ütles markii talle:
„Too mulle kihlveduderaamat.”
„Hea küll, härra.”
White’si klubi kihlveduderaamat oli legendaarne, see oli sisse seatud juba üle saja aasta tagasi.
See oli klubiliikmete seas kõrges hinnas, sest hasartmängijad nagu nad kõik olid, tegid nad peaaegu iga päev sinna uusi kandeid.
Kui teenija oli läinud markii käsku täitma, ütles lord Charles:
„Ma arvan, et oleks parem, kui sa ei näeks seda raamatut.”
Markii jäi talle otsa vaatama.
„Mida sa sellega öelda tahad?”
„See võib sind endast välja viia ja „mida silm ei näe, selle üle süda ei kurvasta”!”
„Ma ei tea, millest sa räägid,” ütles markii teravalt, „aga kui ma klubiuksest sisse astusin, kuulsin ma Percevali sosistamas „Taeva päralt, ära lase tal kihlveduderaamatut näha!” Mida ta sellega mõtles?”
„Ma tean, mida ta mõtles,” vastas lord Charles, „ja nagu ma juba ütlesin, kui raamat tuuakse, ära sinna sisse vaata.”
„Minu arust oled sa hulluks läinud!” vastas markii. „Kui seal on mind puudutav kihlvedu, siis kavatsen ma seda igal juhul lugeda, ja kui see on midagi laimavat, siis teen ma Percevalile tuule alla.”
Lord Charles nõjatus tooli seljatoele ning rüüpas lonksu šampanjat.
„Ma ei mõista, Johnnie, miks sa muretsed sellise tühise inimese pärast nagu Perceval!” ütles ta. „Igal juhul, minu arust on oluliselt tähtsam rääkida praegu hoopis hobustest.”
Ta jäi hetkeks vakka, kuid jätkas siis:
„Ma nägin Tattershallide juures paari iludust, kes sobiksid hästi sinu talle kaunistama.”
„Ma hindan su tähelepanekut,” ütles markii, „kuid mind huvitab hoopis see, mis peitub kihlveduderaamatus.”
Lord Charles tegi käega tähendusrikka kaare.
„Hea küll, aga see on su omal riisikol!” ütles ta, „Mina olen ikka olnud seisukohal, et pole mõtet õli tulle valada!”
„Sul tuleb täna üks kõnekäänd teise otsa,” ütles markii, „mis viitab sellele, et sind häirib see, mida ma võin kihlveduderaamatust leida. Ma tunnen sind juba ajast, mil me õppisime koos Etonis ning kui sa hakkad kujundlikult rääkima, siis ma tean, et midagi on halvasti.”
Lord Charles naeratas murelikult.
Enne kui ta vastata jõudis, tuli teener ning andis markiile kihlveduderaamatu.
Kuna see oli väga vana, olid selle nahast kaaned natuke krimpsus, kuid kullaga kirjutatud kiri oli selgelt loetav
Markii avas selle, lappas läbi varasemad kihlveod, mis olid raamatusse kritseldatud nüüdseks juba peaaegu loetamatus kirjas ning jõudis viimaste sissekannete juurde.
Suur hulk kihlvedusid pärinesid varasematest aastatest, mil markii ja Charles võitlesid Napoleoni vägede vastu.
Hetkeks
