hetke, kuid lausus siis:
„Mu ema ülemteener on juhtumisi Percevali teenri onu.”
„Taevane arm!” hüüatas markii. „Jälle teenrite keelepeks?”
„Sa tead ju sama hästi kui mina,” vastas lord Charles, „et parimatesse peredesse kuuluvad teenrid antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale ning nende lapsed, nõod ja ma usun, et ka lapselapsed leiavad endale koha aristokraatide teenijatena. Kuigi sulle ei pruugi Perceval meeldida, ulatub tema sugupuu peaaegu sama kaugele kui su enda oma!”
„Ma olen alati kuulnud, et teenijad on kõige hullemad snoobid maailmas,” ütles markii, „aga ma pole seda kunagi päriselt uskunud.”
„Seda tõenäoliselt seetõttu, et sa ei pea ise nendega tegelema,” vastas lord Charles, „kuid su sekretär võib kindlasti sulle rääkida, kuidas ta hoolikalt kontrollib iga soovitust, enne kui mõnel uustulnukal on au astuda üle su lävepaku.”
Lord Charles nägi, et markii kuulas, ning jätkas:
„Su teenijad pärinevad suurelt jaolt sinu valdustes elavastest peredest ning alates kaheteistkümnendast eluaastast õpetatakse neid aukartuse ja imetlusega sinu poole üles vaatama!”
„Ah, jää vait!” ütles markii.
Samal ajal ta teadis, et sõber räägib tõtt.
Nüüd, kus ta selle peale mõtles, mõistis ta, et Eaglesis, tema perekonna valdustes, olid põlvkondade vältel teeninud samad perekonnad.
Ta mäletas, et kui ta veel väike poiss oli, võttis isa teda erinevatesse osakondadesse kaasa.
Puusepad, kiviraidurid, puuraidurid, maalrid.
Töötajaid oli üle viiekümne siis ja oli nüüdki.
„Me oleme riik riigis,” oli ta isa öelnud, „ja Johnnie, sa pead meeles pidama, et need on sinu inimesed ning sina pead nende eest hea seisma, nende eest hoolitsema ning kus võimalik aitama neil vältida vigu.”
Seda oli markii ka alati püüdnud teha nüüd, kui ta oli pärinud isa valdused.
Ta oli olnud, nagu oli kunagi ühes oma teates öelnud Wellington, hiilgav komandör.
Ta hoolises ja seisis oma vägede eest samal moel, nagu ta hoolitses oma metsavahtide, aednike, tallimeeste ja ratsurite eest.
Nüüd tabas teda kahtlus, et ehk rääkisid ka nemad teda taga samal moel nagu Percevali toapoisski.
„Mis mind vihale ajab,” ütles ta sõbrale, „on see, et ma olen oma teenreid alati usaldanud. Mulle pole iial pähe tulnud, et seda, mida ma õhtulauas räägin või toapoisile riietumise ajal ütlen, räägitakse hiljem edasi.”
„Minu arust oled sa natuke naiivne,” ütles lord Charles. „Loomulikult teenrid räägivad ning nad ei pea oma vendadele, õdedele, nõbudele või mõnele muule sugulasele edasi rääkimist üldse ebalojaalseks, sest nad on perekonna liikmed.”
„Nojah, mul jääb üle vaid öelda, et kui kõik samamoodi jätkub, on minu arust täielik ime see, et meil veel üldse riiklikke saladusi on!”
Lord Charles naeris.
„Sa ju kindlasti tead, Johnnie, et Napoleonil oli kõikjal nuhke ning nende saatmine aadlikku majja tõi rohkem kasu kui ministeeriumis ringi nuhkimine!”
„Tõesti või?” küsis markii.
„Üks Carlton House’i teener oli nuhk,” ütles lord Charles. „See vaikiti maha ning nuhk avastati ja kõrvaldati alles siis, kui Napoleon oli juba regendi külaliste ettevaatamatutest jutuajamistest üsna palju teada saanud.”
„See on ju kohutav!” hüüatas markii.
„Ma olen kindel, et teenrite juuresolekul ettevaatamatult räägitud jutud on põhjustanud nii mõnegi kaotuse lahinguis ning sõdurite surma,” märkis lord Charles.
Markii ei vastanud ning mõne hetke pärast sõber jätkas:
„Minu isa tavatses ikka öelda, et millegipärast peetakse teenijaid kurttummadeks, aga nii imelik kui see ka poleks, on nad täpselt samasugused inimesed nagu kõik teisedki!”
„Ma mõtlesin jutuajamistele,” ütles markii, „mis on aset leidnud Eaglesis ja Berkeley väljakul ning need pole kindlasti olnud mõeldud muudele kõrvadele kui minu ja mõne mu usaldusväärse külalise omadele.”
„Kuid teid teenindavad teenrid koos ülemteenriga kuulasid kindlasti uste taga ning nautisid teie paljastusi,” märkis lord Charles.
„Ma ei usu sind!” hüüatas markii. „Sa lihtsalt mõtled selle ise välja!”
„Oleks see vaid nii,” vastas lord Charles, „aga Percevali kihlvedu on sulatõsi ja Fleur võtab su abieluettepaneku vastu vaid sel juhul, kui hertsog toibub ning elab veel paar aastat.”
Markii ajas tugitoolis selja sirgu.
„Ma räägin temaga ja küsin temalt, kas see on tõsi!”
„Ta eitab seda – loomulikult eitab ta seda,” ütles lord Charles, „kuid ausõna, Johnnie, sellest ei oleks mingit kasu, see viiks sind vaid veel rohkem endast välja kui sa juba praegu oled.”
„Endast väljas? Loomulikult olen ma endast väljas!” nähvas markii.
Ta võttis oma šampanjaklaasi, kuid pani selle lauale tagasi.
„Purju joomine ei lahenda siin midagi,” ütles ta. „Ma pean asja üle järele mõtlema.”
Lord Charles vaatas teda kaastundlikult.
Ometi ei öelnud ta midagi enne, kui markii, nüüd juba teistsuguse tooniga, küsis:
„Mida ma peaksin tegema, Charles? Sa ju tead, et kui hertsog toibub ning Fleur abiellub minuga, ei usu ma temasse enam kunagi. Ma arvan, et tegelikult võin ma hakata teda isegi vihkama, kuna ta purustas mu ideaalid.”
„Kui ma sinust nüüd õigesti aru saan,” vastas lord Charles, „siis tahad sa olla armastatud mitte oma tiitli või varanduse, vaid iseenda pärast.”
„Loomulikult tahan ma seda!” oli markii nõus. „Kas sa arvad, et ma ei ole aru saanud, kuidas kõik auahned emad, kellel on kodus meheleminekuealine tütar, on minu peale juba aastaid hammast ihunud?”
Ta vaikis, enne kui ütles:
„Kui ma mõtlen, mil viisil neid on minu ette üles rivistatud nagu kesikuid kevadlaadal, siis ma ei mõista, kuidas ma sain ennast nii lolliks teha!”
„Sul oli selleks piisavalt põhjust,” ütles lord Charles kaastundlikult. „Fleur on väga veetlev, kuid ka väga kaval.”
„Piisavalt kaval, et mind haneks tõmmata!” ütles markii kibedusega. „Ma uskusin teda, ma tõesti uskusin teda, Charles!”
„Sa pead sellest aru saama,” vastas talle sõber, „et ükskõik millise naise jaoks on väga raske näha sind ilma aadlikrooni hiilguse ja Eaglesi sadade akende peegelduseta.”
„Kas sa
