läks!”
Härra Barrett oli markii sekretär.
Markii ei tahtnud, et too tema kihlveost midagi teaks.
Barrett oli taibukas ja võis kergesti aru saada, et markii oli kuidagi asjaga seotud.
„See, mida ma sulle nüüd räägin,” ütles markii, „on täiesti konfidentsiaalne. Ma usaldan sind, et sa kellelegi ei räägi, mida ma sul oma sõbra heaks teha palun, ja ma pean silmas mitte kellelegi!”
„Ma ei ütle midagi, mu härra,” vastas Walters, „aga ma ei saa aru, mida austatud härra mul teha palub.”
Aeglaselt ja hoolikalt kordas markii oma soovi, rõhutades iga sõna, et vältida arusaamatusi.
Walters pidi minema vahenduskontorisse ja paluma endale tööd.
„Sa selgitad seal,” ütles ta, „et sa oled vaid mu kutsari abi ning mu põhikutsar on piisavalt noor mees, et veel mitmeid aastaid mu hobuseid juhtida.”
Ta vaikis hetke ning jätkas siis:
„Seetõttu tahad sa olla kutsar, kuna sa leiad, et sinu kogemus võimaldaks sul seda ametit hästi pidada.”
„Ma taipan, mu härra,” ütles Walters, „aga kui jutt hakkab levima, et ma otsin uut kohta, hakkavad inimesed arvama, et armuline härra ei vaja enam mu teeneid.”
„Seda nad ei arva,” ütles markii, „sest sa ei kasuta oma nime.”
„Ei kasuta oma nime?” kordas Walters üllatunult.
„Ei, loomulikult mitte!” vastas markii.
„Kui ma õigesti mäletan, siis pole sa kunagi vahenduskontoris käinud, sest sa oled minu juures töötanud alates ajast, kui sa olid veel tallipoiss. Siis said sa tallimeheks ja nüüd oled sa kutsari abi. Tõenäolisest ei tunta sind seal ära.”
„Muidugi mitte, mu härra.”
Walters muutus rõõmsamaks.
Siis, vastavalt markii ootustele, küsis ta:
„Mis nime ma peaksin kasutama, mu härra?”
„Ma olen selle peale mõelnud,” vastas markii. „See peaks olema midagi lihtsat. Kuidas oleks John Lyoniga?”
„Kõlab hästi!” naeris Walters.
Markii oli plaanitsetult kasutanud enda ristinime, kartes, et kui tema poole ootamatult pöördutakse, võib ta muidu juhuslikult unustada vastata.
Veel leidis ta, et võib puhtjuhuslikult öelda oma nime, ilma oma sõnadele täit tähelepanu pööramata.
Liignimeni jõudes tuleks talle aga kindlasti meelde, et ta kasutab valenime.
Ta oli püüdnud mõelda plaani kõikidele kitsaskohtadele.
Ta oli tähele pannud, et Walters oli aeglane ning mõtles enne, kui rääkis.
„Ma pean siis nii tegema.” ütles ta iseendale.
„Oled sa kindel, Walters,” küsis markii, „et sul on võimalik seda teha kohe täna pärastlõunal? Oled sa kindel, et mitte keegi majas ega tallis ei kahtlustaks sind, kui sa välja läheksid?”
„Vahel, kui härra pole mulle ühtki tööd andnud, käin ma omapäi väljas jalutamas,” vastas Walters.
Markii mõtles, et küllap käib ta Sheperds Mewsi kõrtsis või Hertford Streeti trahteris, mis olid kutsarite seas väga populaarsed.
Markii ütles:
„Mul pole sulle kuni õhtuni ühtegi tööd anda, nii et mine otsekohe ja vaata, kas sa leiad mulle midagi.”
Aga mida ta siis peale hakkab, kui vabu töökohti polegi, mõtles ta siis.
Ta võttis laual asetsevast nahksest paberihoidjast ühe kaunistustega paberilehe ning pani enda ette lauale.
Olles võtnud värskelt teritatud sule, kirjutas ta John Lyonile hiilgava soovituskirja.
Ta kirjutas, et see mees oli olnud tema teenistuses üle kahe aasta ning jätkas:
„Ta on aus, kohusetundlik ja suurepärane mees, keda ma julgen kõhklematult soovitada kõrgemale positsioonile, kui seda on tema praegune ametikoht.”
Ta kirjutas soovituskirjale alla, pitseeris selle kinni ja andis Waltersile.
Viisist, kuidas Walters kirja vaatas, mõistis markii, et mees ei oska lugeda.
Ta sirutas käe välja ja võttis kirja uuesti enda kätte.
„Ma loen sulle, mida ma kirjutasin, Walters,” ütles ta, „ja ma võin sulle kinnitada, et kui sa peaksid kunagi minu teenistusest lahkuda tahtma, kirjutan ma sulle veelgi parema soovituskirja.”
„Seda ma küll ei tee, mu härra!” naeris Walters. „Mitte enne, kui ma olen liiga vana nägemaks teed enda ees!”
„Ja selleks ajaks olen mina liiga vana, et sulle soovituskirja kirjutada,” naeratas markii. „Kui vana sa üldse oled?”
„Kolmkümmend viis, mu härra.”
Kuna markii oli kolm aastat noorem, leidis ta, et oli teinud hea valiku, saates ennast esindama Waltersi.
Ta saatis mehe minema, andes talle juhiseid, kuidas käituda tagasi tulles.
Ta pidi tulema markii jutule põhjendusega, et tal oli vaja rääkida isandaga ühest tema hobusest.
Ta teadis, et kui ta kohtuks Waltersiga ilma piisava põhjuseta, peaks teenijaskond seda kummaliseks.
„See jääb mulle meelde, mu härra,” ütles Walters kabinetist väljudes.
Ta pani ukse enda järel kinni.
Alles siis hakkas markii mõtlema, et äkki oli ülemteener või mõni toapoiss ukse taga kuulanud.
See mõte ei olnud talle iial varem pähe torganud ja teda häiris, et ta nüüd sellise asja peale mõtles.
„Mu arvamus teenritest on nüüd igaveseks muutunud!” ütles ta endale vihaselt.
Ta oli alati olnud ülimalt uhke oma teenrite vilumuse üle ja imetlenud, millise sujuvusega majapidamises kõik laabus.
Ta teadis, et suurt rolli mängis kõige selle juures härra Barrett.
Samal ajal tulenes see ka sellest, nagu Charles oli märkinud, et kõik tema teenijad pärinesid perekondadest, mis andsid põlvest põlve oma ametikohti edasi.
Ka kartulikoorija ametikoht oli Eaglesis väärt töö.
Iga külapoiss püüdles selle poole, kui kaksteist aastat vanaks sai.
Tüdrukud tahtsid saada alamtoateenijateks.
Nad nutsid endal silmad peast, kui Eaglesis polnud vaba töökohta.
Sel
